Tuuli Roosma tõi teleekraanile kaks sünget saladust
8. oktoober 2012, 21:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuuli Roosma juhitava saate «Saladused» seekordsed teemad olid üsna kurvad.
Esimene lugu rääkis Anetist, kes pärast vanemate lahutust püüdis kõigest jõust isale meelejärgi olla, vahendeid valimata.
Aneti vanemad kolisid lahku. Lavastaja ja pedagoogist isa silmis oli Anett olnud alati keskpärase välimusega tüdruk, kes lavalaudadele ei sobi ning peaks tegelema millegi muuga. Kõik Aneti katsed näitlemisega tegelema hakata laitis isa maha. Nüüd, kus isa oma uue modellimõõtu elukaaslasega elab, teeb isa kriitika Aneti välimuse osas talle veelgi rohkem haiget ning Anett otsustas, maksku mis maksab, kaalust alla võtta. Ühel päeval kukkus Anett aga kurnatusest kokku ja vajas haiglaravi.
Aneti lugu näitas taaskord selgelt seda et enda «mina» mahasurumine ja kellegi meele järele olemine ning elamine ei vii kuhugi. Ja iseendaga hakkama saamine võib olla teinekord tõesti raskem kui oskame arvata.
Teises loos kohtusime teismelise Raheliga, kelle huvi esoteerika vastu viis ta fantaasiamaailma, mida oli raske reaalsusest eristada.
Raheli ellu oli jäänud vaid vanaema. Suhted ämmaga viisid Raheli ema äärmuseni ning ta lahkus pere juurest, jättes kuueaastase Raheli ämma ja mehega. Viimasele oli aga Riinu lahkumine kui esimene samm allakäiguredelil ning Raheli elu oli vaid vanaema kätes.
Viis aastat hiljem suri joomise tagajärjel neiu isa. Mahajäetuse- ja üksindusetunne viis Raheli fantaasiamaailma, mis pani teda uskuma, et kõik halvad asjad saab ümber pöörata. Nii kõndis ta järve, lootuses minna tagasi aega, mil veel kõik hästi oli.
Me keegi ei tea, mida võib tuua homne päev, ning teod, mida pidevalt edasi lükkame, võivad ühel hetkel kaotada mõtte ja väärtuse - nagu juhtus selles loos.