Anu Saagim: inglid meie elus
6. oktoober 2012, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti kamina ees sõpradega veinikest limpsides pöördus jutt kummalistele radadele. Tuttav rääkis, et nägi USAs tõsieluseriaali, kus saates osaleja pidi endale ette kujutama, justkui elaks oma elu viimast päeva, ja siis ka vastavalt sellele käituma.
Mida teie teeksite, küsis ta meilt. Olime üksmeelselt vait. «Esmalt oleksin kindlasti šokis ja ei teeks midagi mõistlikku. Ilmselt pilliksin pool päeva ja seejärel heietaksin mälestusi möödunud aegadest. Antaks mulle siis vähemalt pool aastat!» teatas lõpuks sõbrants. «Ok! Aga mida teeksid siis, kui sul oleks jäänud elada pool aastat?» küsisin kavalalt.
«Lõpetaksin päevapealt töötegemise,» tuli kiire vastus. «Mina tegeleksin ainult oma perega,» ütles teine. «Mina oleksin naise vastu lahkem, samuti läheksin emale-isale külla ja veedaks koos nendega terve nädala,» lubas kolmas.
«Päh, milleks oodata midagi nii dramaatilist!» hüüatas üks seltskonnalõvidest. «Mina korraldan kohe peo, kuhu kutsun inimesed, kel on minu elus olnud eriliselt märgiline roll. Kutsun pittu kõik need, kes on olnud just nagu inglid mu eluteel.»
Ja nii ta tegigi. Näiteks kutsus pidulikule õhtusöögile oma endise ülemuse, kes võttis ta tööle ainult ühe telefonikõne peale. Eesti keele õpetaja, kellele ta oli spikerdamisega vahele jäänud ja tundnud selle pärast nii suurt piinlikkust, et ei korranud niisugust koeratempu enam ülikooli lõpetamiseni. Otsis üles ka vana kamraadi, kes oli pakkunud talle aastakese ulualust, kui naine ta ühegi pennita tänavale viskas.
Milline fantastiline inimene, mõtlesin pisukese kadedusega, ja hakkasin kohe ka oma elu kõige olulisemate inimeste listi koostama. Kutsuksin peole oma kooliaegse armastuse, kes tegi keskkooli ajast muinasjutu. Ilmselt ka Ivo Linna, tänu kellele sai ühe ööga diskopepust andunud rockabilly-beib.
Vastikult ausa sõbratari, kes tõestas, et ka maailma kõige hullematest riiukukkedest võivad saada täiesti normaalsed sõbrad. Kuivikust mataõpsi kutsuks ka, sest tal olid ilmselged selgeltnägijavõimed – minust poleks tõesti mitte kunagi saanud ülikoolipingi nühkijat.
Samuti uhke vene keele õpetaja, kes tegi Dostojevskist ja Puškinist minu suured lemmikud. Ja siis veel koduhaldjast koristaja Ehteli, sest temata oleksin lõpetanud pärast sünnitusmajast lahkumist Seewaldis.
Sellised argipäevasangarid ise ilmselt ei adugi, et on aidanud kedagi millegi suure ja olulisega. Nende jaoks väike ja enesestmõistetav tegu on võinud päästa, no võib-olla kui mitte just elusid, siis vähemalt pisikese palakese sellest. Paraku meenutad oma elu olulisemaid taustajõude enamasti alles aastate möödudes.
Jum al tänatud, et elu enim mõjutanud seikadega ei kaasne alati grandioosset ilutulestikku. Vahel piisab sellestki, kui oled õigel ajal õiges kohas. Kui mitte õigel ajal enda jaoks, siis mõne teise jaoks kindlasti.