Iiris – väljastpoolt väike, seestpoolt suur

FOTO: Ajakiri Üks

Ta on Eesti üks andekamaid noori muusikuid, lugudekirjutaja ja laulja, kelle kohta kriitikuil jagub vaid kiidusõnu stiilis «fantastiline hääl, suurepärane lavakarisma, eriliselt hea esineja, tulevane megastaar». Kes ta on, mida tunneb, millest mõtleb? Saage tuttavaks – see noor naine on IIRIS VESIK (21), kirjutab Marika Makarova terviseajakirja Üks sügisnumbris.

Iiris Vesik

FOTO: Promopilt

Iiris Vesik

FOTO: Jelena Rudi

Iiris Vesik

FOTO: Jelena Rudi

Iiris Vesik

FOTO: Jelena Rudi

Iiris Vesik

FOTO: Jelena Rudi

Iiris Vesik

FOTO: Jelena Rudi

Iiris Vesik

FOTO: Jelena Rudi

Iiris Vesik

FOTO: Jelena Rudi

«Vahetevahel mulle tundub, et osa laule ei ole justkui üldse minu omad. Nad on nagu miski, mis tahaks materialiseeruda välismaailma. Mõnikord tulevad nad erinevatest tubadest... mõnikord oleks nagu inimestest mingid fragmendid jäänud vanadesse klaveritesse... mõnikord laul lihtsalt ilmub kuskilt otse ja maagiliselt. Nagu «Glimmering», mille tegin valmis veerand tunniga. Aga on ka selliseid, mille sõnu ja viisi on vaja ümber kirjutada vaat et kümme korda, et lugu veelgi parem saaks. Ja see on hullult raske.» Diivaninurgas mõnusalt kerrakeerdunud Iiris on miniatuurne, uudishimulike pärani silmade ja muumaise olemisega – otsekui Jaapani anime’st, sähvab mul peast läbi. Isegi hääl on tal selline teistsugune.

  Looja juba lapsest saati

«Kui ma saan olla täiesti üksi koos klaveriga, nii et teises toas ka kedagi pole, ja kirjutada muusikat, on mul hea olla,» õhkab üksindust armastav tulevikulootus. Inspiratsiooni ta ei oota, vaid töötab järjekindlalt: loob lugusid, teeb bändiga proovi, on stuudios lindistamas või kuskil esinemas. «Vaatasin kord klippi, kus raamatu «Söö, palveta, armasta» autor rääkis, et inimese ja geeniuse vahele pannakse tihti võrdusmärk. Geenius võiks aga olla see, kes vahetevahel inimese sisse tuleb, ta jumalikke asju tegema paneb ja siis jälle lahkub. Gilbert ise istub igal hommikul laua taha kirjutama ja on valmis. Geeniuse visiidiks. Lady Gaga on ka öelnud, et kui jumal sulle helistab, ole valmis telefoni järele haarama.»

Juba lapsest saadik pööraselt laule luua tahtnud Iirise esimene katsetus kuueaastasena läks lörri, sest ainuüksi mõte laulukirjutamisest pani ta ekstaasis mööda tuba kargama, nii et loost ei saanudki asja. Esimene päris laul, millel nii sõnad, meloodia kui klaverisaade, sündis teismelisena. Eks nood algusaja üritamised ta enda määratluse järgi vahel sellised kolme tasandiga ehk «mina olen-mina paljunen-mina tahan» lood olid. «Alles seejärel tulevad «mina armastan, mina annan, mina mõtlen». Samas, ega kõik laulud peagi olema mingi hullult tähtsa sõnumiga. Absoluutset tõde ju pole, kõik on vaatamise küsimus. Millest ma aga kindlalt hoiduda püüan, on oma arvamuse pealesurumine. Muidugi on neid, kellel need nii-öelda näpuganäitamise laulud väga hästi välja kukuvad. Näiteks Bob Dylan. Iga tema preaching song lihtsalt jutustab sellest, mis oli, valiku jätab aga kuulaja teha.»

Ise oma elu tegija

Iirisel on tohutult vedanud – nii ta ütleb –, et pole saanud seda, mida tahab, vaid seda, mida vajab. Lauluvõistlustelgi pole ta kunagi tulnud kohe esimesele, vaid ikka mõnele madalamale kohale, ent see on üheksa-aastasest peale konkurssidel osalema hakanud tüdrukut vaid innustanud. Ainsad – ja eks ka kõige raskemad – on olnud võitlused enda sees toimuvaga. «Lapsena ei olnud mul mingeid hirme. Ei füüsiliselt ega muul moel. No ma teadsin, et ühes mu toanurgas on «luukere», aga sinna ma ei läinud,» kõhistab noor naine naerda. «Ent puberteedieas hakkasin tohutult kartma. Inimesi ja igasuguseid asju. Nagu mingi karma oleks peale lajatanud. Ma arvan, et hirm ongi mu elu teema. Mida rohkem ma seda enda jaoks lahti mõtestada suudan, seda paremini mul üldiselt läheb.»

Mõni aasta tagasi, ühel varasel hommikutunnil üles ärgates ei saanud ta enam sõba silmale, sest ümberringi olid luupainajad. Ta proovis neist jagu saada küll endale mulli ümber mõeldes, end nähtamatuks tehes, kaitsvat mantrat «Ma olen armastus» korrates. Ei midagi. Lõpuks ajas monstrumid minema paar ingleid, kelle Iiris sealsamas loonud oli... Ja siis ühtäkki tuli arusaamine, et see kõik on ju osa tema enda loodud maailmast. Ka need koletised, ning et nendega võitlemise asemel tuleks oma hirmudele hoopis otsa vaadata.

«See oma elu loomise tunde äratundmine oli supermõnus! Ma olin üheaegselt nagu osa nii iseendast, maailmast kui ka suurest universumist... Ma olin nagu täis ja samas täiesti tühi... Tulevik, minevik ja olevik –  kõik olid ühes... See oli täiesti piiritu olek, kus ma tundsin, et kõik on võimalik, et mul endal on kontroll selle üle, kuidas ma mõtlen ja mis saama hakkab, ja et kõik läheb ülihästi. Ma usaldan nüüd universumit. Ma tean, et tahan jõuda mingisse punkti, aga kuidas... las see olla maagiline. Let the universe do that,» õhkab ta, silmad peas säramas.

On see tunne sul veel külas käinud? – «Jaa, siis kui ma laval olen.»

Lavale sündinud

Püünele sattus tirts esimest korda siis, kui ta korralikult veel rääkidagi ei osanud. Ja kaifis täiega. Teeb seda senini. Lavahirmu, mis ta kunagi haavalehena värisema pani, ei tunne ta aga sest peale, kui huvikoolis Meero Muusik lavalist liikumist õpetanud Dave Bentonilt kuulis, et esinemise ajal on kõige tähtsam sõnum, mida sa edastama lähed. See, mis kõrgusel sa laulad, kas saad noodile pihta või kas sõnad on peas, jääb teisejärguliseks. «Pärast seda hakkasin ma lavalolemist tohutult nautima.» Võlusõnu artist kulissides ei pobise ja talismani pihus ei pigista, aga oma rituaal on tal küll.

«Selline väike mõtteprojektsioon, nagu mediteerimine või hästi keskendunud olek, mil ma võtan aega, et olla lavaleminekuks täiesti valmis. Mõtlen enda jaoks väga täpselt läbi, mida ma tegema lähen ja mida ma tahan, et publik tunneks. Mulle meeldib, et kontserdil on inimesed kõik ühes asjas koos... et ma saan anda endast kõik... minna laulu sisse... ja saada üleni Lauluks. Ja ma tahan, et kõigil oleks hea olla.»

Et esinedes võhma jaguks, on tal üks nipp – laulab hääle lahti hüpates. Beyoncéolevat enne kontserttuuri iga päev jooksnud 3 km lauldes. Hääletrenni saamiseks on Iiris käinud juba aastaid hääleseadjate juures. Lihvimas tehnikaid, kuidas lauldes õigesti hingata ja keha hoida, häälega kõik suuõõnsused läbi kompida ning suu ja keelepära kontrollida, et osata sügavalt ja tugevalt rinnahäälelt minna sujuvalt üle kõrgele ja peenikesele peahäälele. Seda demonstreerib ta mulle kohe häälekalt, nii et toimetuseseinad kajavad.

Elukutselisi muusikuid Vesikute peres pole. Vanaisa mängis küll orkestris kitarri ja vanaema laulis kooris, aga ema, isa ja vend pilli ei mängi ja viisi ei pea. See-eest tütar, kes juba tillukesena teatas, et temast muusik saab, hakkas 2,5-aastaselt lauluringis käima ning seitsmeselt muusikat, see tähendab plokkflööti, flööti ja klaverit õppima.

Olulised inimesed

«Lapsena sain ma hästi palju üksi olla.» – Oli see hea või halb? – «Väga hea. Ma arvan, et just tänu sellele hakkas mu kujutlusvõime tööle. Mul oli tohutult põnev. Tantsisin, tegin raadiosaateid, ehitasin endale tuppa vikerkaart. Olen kasvanud vabaduses ja kavatsen oma lapsi ka samamoodi kasvatada.» Ning ta räägib sõnumist, mille ükskord mediteerides sai. Et kui paned puu kasvama ja proovid teda ükskõik mil moel suunata, siis kasvagu ta sirge või mitte, mutanteerunud on ta ikka.

Meditatsioone, õigemini rännakuid oma sisemaailma, kohtumaks seal oma spirituaalsete loomadega, on Iiris teinud koos emaga, kes on õppinud holistilist teraapiat ja mediteeris juba noorena.

Lisaks emale on tütrel vedanud paljude inimestega: oma lauluõpetajate, bändikaaslaste, Mardiga. Temaga seoses jutustab Iiris mulle paar isemoodi lugu. «Panin ühel jaaniööl seitse õielehte padja alla, et näha oma tulevikumeest. Olin vist mingi kümnene. Sain teada, et tal on tume pea ja sinakad silmad, et ta tegeleb näitlemise ja veits kirjutamisega.... Ja praegu olen ma temaga koos! Kohtusime Mardiga üldse tohutu veidral moel. Ühel suveõhtul andsid inglid mulle teada, et saadavad mulle uue suhte. No ega ma seda sõnumit nüüd väga tõsiselt võtnud,» lisab Iiris lõbusalt muiates. «Järgmisel päeval ootas mind aga Facebookis kohtingukutse tüübilt, keda ma ei tundnud, polnud elu sees näinud... Ja kui me sel esimesel korral kohtusime, teadsin – that’s my man

2010 oli Iirisele üldse õnnelik aasta. Ta lõpetas Jakob Westholmi gümnaasiumi, võitis Tallinn Music Weekil Skype’i maailmavallutuse auhinna, jäi silma-kõrva muusikamaailma asjapulkadele.

Tema esimene, tänavu ilmunud plaat kannab nime «The Magic Gift Box», tema lemmikheli on puude sahin, lemmikvärv pärlikarbi vikerkaaresillerdus, lemmiknumber seitse ning lemmiktoiduks burgs, Karumsi kohukesed, maasikad ja šokolaad. Ta kirjutab laule inglise keeles, sest eesti keeles on sõnad hästi teravad. Õppima läheks filmimuusikat ja kõikidele soovib armastust. Tuult tiibadesse, suure sisuga väike kulgeja!

Tagasi üles