Lugu 19. sajandi staarhertsogist, kelle saapad muutsid maailma

FOTO: SCANPIX

Dagmar Lamp-Jõgi kirjutab Kingakaubamaja blogis huvitava loo sellest, kuidas sündisid kummikud.

Hakkasin mõtlema, et miks küll kummikuid inglise keeles just wellingtonideks nimetatakse. Tuleb välja, et kummikute olemasolu eest peame me tänama osati sõda, osalt aga inimloomuse seda osa, mis tahab alati moega kaasas käia.

19. sajandi Inglismaal tegi ilma Wellingtoni esimene hertsog, Arthur Wellesley. Eelmisel nädalal, muuseas, möödus tema surmast täpselt 160 aastat. Kui ta veel täies elujõus ringi seikles, juhatas ta vägesid, pidas suursaadiku ametit Prantsusmaal ning jõudis kaks korda Briti peaministergi olla. Kindlasti ei osanud ta aga aimata, et poolteist sajandit hiljem mäletatakse temast hoopis seda, mis saapaid ta kandis!

18. sajandil oli jalatsina laialt levinud lihtsakoeline saabas, mida kutsuti Hessian bootiks. Nagu paljud asjad, jõudis seegi laiade massideni tänu sõduritele. Mudased lahinguväljad olid toona üsna sarnased linnatänavatele ja maanteedele, sõdurisaapad sobisid seega ka tavainimese jalga.

Arthur Wellesley arvas aga, et saabast saab paremaks muuta ning lasi oma kingsepal kontsa madalamaks muuta, seejuures säärt kitsamaks kujundades. Nii istusid Wellesley uuendustega saapad jalas mugavamalt, lisaks nägid nad šefid välja. Kuna hertsog oli ühtlasi tol ajal ka Inglismaa sõjasangar ja omamoodi «staarhertsog», läksid wellingtonid kiirelt moodi ja saabastest sai dändide seas tõeline hitt.

Tol ajal valmistati saapaid nahast, kuni Charles Goodyear avastas, kuidas kummi vulkaniseerida ja seega laiemalt kasutusse tuua. Mees nimega Hiram Hutchinson sattus sobival hetkel Goodyeariga kokku, ostis talt patendi kasutamaks seda meetodit jalatsitööstuses ja 1852. aastat võib seega lugeda moodsa kummiku sünniaastaks. Goodyear hakkas teadupoolest hoopis rehve tootma.

1853. aastal asutas Hutchinson uudse patendiga relvastatult oma kodumaal Prantsusmaal «l’Aigle» nime kandva jalatsifirma. Aeg ei saanud olla soodsam – tol ajal töötas 95 protsenti prantslastest põldudel. Veekindlate Wellington-tüüpi kummist säärikute saabumine oli loomulikult revolutsiooniline. Kujutlege vaid, mis tunne võis olla viiendat põlve põllumehel tulla õhtul mudastelt väljadelt koju täiesti kuiva jalaga! Ma usun, et nii mõnigi võis selle avastuse tuules oma elu ja põlde uue kirega armastama hakata ning lubas rõõmujoovastuses Hiramile kõik oma kauneimad tütred naiseks anda.

Edasi oli kummikute võidukäik kiire. 1857, neli aastat asutamisest hiljem, valmistas Hutchinson päevas 14 000 paari kummikuid, 1953. aastaks oli nüüdseks AIGLE nime kandev firma töökohaks ligi 2000 inimesele, tootes päevas 30 000 paari jalatseid.

Inglismaal võttis kummikute tootmise enda kätesse taas sõjaväetööstus. I ja II maailmasõja jaoks valmistati kaevikutesse ideaalselt sobivaid kummikuid juba miljonites. Oma universaalsuse ja mugavuse tõttu leiti kummist saabastele rakendust pea kõikjal. Viimane olulisim lisand oli terasega tugevdatud varbaosa, mis tegi jalanõud asendamatuks tööstuses, kus turvalisus on esikohal (ja samas palju potentsiaalselt varvastele kukkuvaid raskeid asju).

Tagasi üles