Tartu Ülikooli kliinikumi hingehoidja Evi Eedla sõnul on kurva sõnumi edastamine alati raske. Patsiendile on diagnoosi teadasaamine veelgi raskem, seetõttu peaks sõnumi edastaja püüdma igati lööki pehmendada.
Raskest diagnoosist saadavat lööki saab alati pehmendada
Diagnoosist teatamine peab alati toimuma silmast-silma, mitte kirja või telefoni teel. Keskkond selleks peaks olema võimalikult turvaline. Kui patsient soovib, on hea, kui teada saamise ajal on tema kõrval keegi lähedane inimene. Ja vastupidi - inimesel peab alati jääma võimalus pidada saadud info ainult enda teada. Ilma temalt luba küsimata ei tohi diagnoosist kellelegi teisele teada anda.
Teiseks tuleb anda aega küsimustele. Šokis inimesele ei pruugi sõnum kohe kohale jõuda. Sõnumi edastamise järgselt on kõik reaktsioonid võimalikud ja normaalsed. Kui šokk on möödas, hakkab inimene vähehaaval toimunut mõistma, tulevad tugevad tunded: kurbus, ahastus, viha.
Oluline oleks teada, kas inimesel on selles olukorras kedagi, kes toetab, kuulab, aitab seal, kus abi vaja on, vahel ka lihtsamates igapäevatoimetustes. Mingil juhul ei tohiks inimene selles olukorras üksi jääda. Arst peaks selgeks tegema, ka patsient vajab psühholoogilist nõustamist või tugiisikut ja vajadusel neid soovitama. Mitte vähem oluline ei ole ka küsida, kui palju tahab inimene teada, talle peab jääma võimalus mitte teada kogu tõde diagnoosist ja prognoosist.
«Vahel ei suuda haige inimene kõike ja kohe vastu võtta. Vastuvõtuvõime on väga individuaalne, oleneb inimese enda selle hetke jõuvarudest ja paljust muust. Seetõttu peaks sõnumi edastaja looma selleks turvalise õhkkonna ja omama suurt empaatiavõimet,» sõnab hingehoidja, kes on ka ise rasketes olukordades patsientidele toeks olnud.
Perearst Eero Merilind lisab, et arsti ja patsiendi suhetes on olulised järgmised märksõnad: vastastikune usaldus, aus ja avatud suhtlemine ning empaatia. Ka tõsise diagnoosi nagu vähk, raske südamehaigus, neerude või teiste elundite puudulikkus korral tuleks nendest märksõnadest kinni pidada. Arsti ülesanne on patsienti teavitada tema tervislikust seisundist arusaadavalt ning ausalt, selgitades põhjalikult haiguse olemust ning prognoosi. Arutada tuleks ka erinevaid ravitaktikaid ning võimalusi, mida pakub nii riiklik kui ka erameditsiin ning suunata siis patsient pädeva kolleegi juurde.