Raskest diagnoosist saadavat lööki saab alati pehmendada

Sirje Niitra
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Šokis inimene ei pruugi rasket diagnoosi alati õigesti mõista.
Šokis inimene ei pruugi rasket diagnoosi alati õigesti mõista. Foto: SCANPIX

Tartu Ülikooli kliinikumi hingehoidja Evi Eedla sõnul on kurva sõnumi edastamine alati raske. Patsiendile on diagnoosi teadasaamine veelgi raskem, seetõttu peaks sõnumi edastaja püüdma igati lööki pehmendada.

Diagnoosist teatamine peab alati toimuma silmast-silma, mitte kirja või telefoni teel. Keskkond selleks peaks olema võimalikult turvaline. Kui patsient soovib, on hea, kui teada saamise ajal on tema kõrval keegi lähedane inimene. Ja vastupidi - inimesel peab alati jääma võimalus pidada saadud info ainult enda teada. Ilma temalt luba küsimata ei tohi diagnoosist kellelegi teisele teada anda.

Teiseks tuleb anda aega küsimustele. Šokis inimesele ei pruugi sõnum kohe kohale jõuda. Sõnumi edastamise järgselt on kõik reaktsioonid võimalikud ja normaalsed. Kui šokk on möödas, hakkab inimene vähehaaval toimunut mõistma, tulevad tugevad tunded: kurbus, ahastus, viha.

Oluline oleks teada, kas inimesel on selles olukorras kedagi, kes toetab, kuulab, aitab seal, kus abi vaja on, vahel ka lihtsamates igapäevatoimetustes. Mingil juhul ei tohiks inimene selles olukorras üksi jääda. Arst peaks selgeks tegema, ka patsient vajab psühholoogilist nõustamist või tugiisikut ja vajadusel neid soovitama. Mitte vähem oluline ei ole ka küsida, kui palju tahab inimene teada, talle peab jääma võimalus mitte teada kogu tõde diagnoosist ja prognoosist.

«Vahel ei suuda haige inimene kõike ja kohe vastu võtta. Vastuvõtuvõime on väga individuaalne, oleneb inimese enda selle hetke jõuvarudest ja paljust muust. Seetõttu peaks sõnumi edastaja looma selleks turvalise õhkkonna ja omama suurt empaatiavõimet,» sõnab hingehoidja, kes on ka  ise rasketes olukordades patsientidele toeks olnud.

Perearst Eero Merilind lisab, et arsti ja patsiendi  suhetes on olulised  järgmised  märksõnad: vastastikune usaldus, aus ja avatud  suhtlemine ning empaatia. Ka tõsise diagnoosi nagu vähk, raske südamehaigus,  neerude või teiste  elundite puudulikkus korral  tuleks  nendest  märksõnadest  kinni  pidada. Arsti ülesanne  on patsienti  teavitada tema tervislikust seisundist  arusaadavalt ning ausalt, selgitades põhjalikult  haiguse olemust ning  prognoosi.  Arutada  tuleks ka  erinevaid  ravitaktikaid  ning  võimalusi, mida  pakub nii riiklik kui ka  erameditsiin ning suunata siis patsient pädeva kolleegi juurde.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles