Katri Raik, meie printsess Narvas

Katri Raik uue kolledžimaja ees: Narva Raekoja platsi kaunistab nüüd viltuse katusega hoone, mida loodetavasti kogu Euroopast kaema tullakse. Oktoobris pidulikul avamisel toob lasershow hoone seinale sõjas hävinud Narva vanalinna.

FOTO: Toomas Huik

Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik elab uue koolihoone valmimise lainel, kuid ei tohi hetkekski unustada, et lisaks juhiametile on piirilinnas ka eestlaseks olemine elukutse.

Kui põline tartlanna Katri Raik (44) 13 aastat tagasi Tartu Ülikooli Narva kolledžit juhtima asus, polnud tal täit ettekujutust, milliseks tema elu kujuneb ja millist mõju hakkab avaldama hoopis teistsugune, venekeelne keskkond.

Iroonia ja eneseirooniaga ülimalt sina peal olev Raik (ärge võtke tema järgnevaid mõttearendusi vaid sõna-sõnalt, lugege ka ridade vahelt!) nentis juba aastate eest, et küünelakk on muutunud üha punasemaks ning garderoobi siginevad justkui iseenesest üha sädelevamad kleidid ja aina lühemad seelikud.

Ent ärge nüüd valesti aru saage. Juba 40-aastasena presidendilt Valgetähe III järgu teenetemärgi pälvinud ja karmi otseütlejana tuntud, kuid samas ülimalt naiselik Raik pole kaugeltki naine, kes aega maniküüris, ilusalongis või butiikides surnuks lööb.

Praegu, mil lisaks kooliaasta alguse muredele lisandub kolledži uue, ligi 7,5 miljonit eurot maksma läinud hoone valmimisel silma peal hoidmine, ei saa nende paikade külastamisele mõeldagi. See, et raekoja külje all laiutaval ehitustandril tunneb naine end kui kala vees, pole aga mingi ime – on ta ju maja valmimisele pühendanud oma elust seitse aastat.

Katri Raik lehvitab meile heatujuliselt. Täna kannab ta maksiseelikut ja vabandab, et ajapuudusel on küüned jäänud lakkimata.

Pastelsed rõivatoonid annavad märku: isegi Narvas võib eestlaseks jääda.
Kolledži uus hoone, mis peab valmis saama 12. oktoobriks (siis tuleb president seda avama), jätab oma valge, endise börsihoonega sarnaneva fassaadi ja viltuse katusega esmapilgul ilmutusliku mulje.

«Katus peabki viltu olema, et saaks teise poole katusest juurde mõelda,» suhtub ajaloolase haridusega Raik asja loominguliselt ja lõbusalt. «Arhitektuuriprofessor Mart Kalm igatahes arvab, et seda maja on põhjust vaatama tulla kogu Euroopast,» teatab ta. «Ja muide, Ida-Virumaast ongi juba Tallinna järel Eesti tähtsuselt teine turismipiirkond saanud. Narva suurim vaatamisväärsus on Venemaa, teine linnus, kolmas Kreenholm ja neljandaks saame ilmselt meie.»

Direktor korraldab meile valmivas hoones improvisatsioonilise ekskursiooni, mis algab keldrist ja mille taustaks on kohati kõrvulukustav puurimine.

Ta osutab – siia tuleb lasteülikool, kus professorid hakkavad rääkima, kas nõiad on olemas ja miks veri on punane; eelkolledž, kus õppejõud eesti või inglise keeles loenguid peavad; seenioride ülikool jne. Ja kuna Raigi sõnul peab Narvas elades vanalinna õhku joonistama, siis kavatsetakse teha ka film sõja ajal maatasa pommitatud vanalinnast, mida kõiki külalisi vaatama sunnitakse.

«Kogu see töö siin on selline, et osalt olen ka kultuurimaja juhataja. Peaasi, et kultuurimaja kõrghariduse andmist üles ei kaaluks,» muheleb ta.

Teisel korrusel näitab direktriss barokiajastust inspireeritud värvitoonides auditooriumi, kus iga detaili eest võitlust peetud. «Igatahes linnaarhitekt ütles, et ta pole iial näinud nii lolli tellijat kui meie, et teeme kõik projekti järgi.

Aga Narvas pole ju 20 aasta jooksul sisuliselt ühtki avalikku hoonet ehitatud, on vaid Säästumarketid ja Selverid, autopood ja tollihoone. Ja mida kõrgemaks, seda kihvtimaks nurgavaated muutuvad. Kolmandalt korruselt näeb hästi isegi Venemaad.»

Ent jäägu põneva maja detailne avastamine juba 750 tudengi, 20 õppejõu ja kõigi teiste huviliste pärusmaaks. Meiegi turnime endiselt mööda treppe, korruseid ja eri ruume.

Ehitustööde jälgimine pole ju teie otsene tööülesanne?

Ei ole, aga see maja peab valmis saama.

Ilma teieta ei saaks?

Asendamatuid inimesi pole, aga kui juba kord sai ette võetud, tuleb see lõpuni viia. Ma olen rohkem mees kui enamik mehi. Võtsin, jah, projektijuhtimise ühel hetkel üle, aga mitte ennast üle hinnates. Veel kord: selleks, et asjad saaksid aetud.

Narva on linn, kus direktor peakski olema direktor. Kõike juhtima ja peos hoidma. Lihtsalt liidrina kaugele ei purjeta. Mitmekultuurilisuse tingimustes peab kord kahe nädala kohta rusikaga lauale lööma, metalset häält tegema ja ukse pauguga kinni tõmbama, muidu arvatakse, et olen haigeks jäänud. Kaks korda räägin ja kolmas kord löön.

Ma ei lase kedagi lahti, kõik, kes tahavad, lähevad vabatahtlikult ära. Ei, kangust peab ikka olema! Nagu Jaak Aaviksoo on öelnud: otsustada tuleb kiiresti, kuna vigu teed nagunii. Ja nii otsustadki rohkem õigesti. Ma ei ole elus ühelgi juhtimiskoolitusel käinud.

Mis on juhina kõige raskem?

Kõige keerulisem on luua hea meeskond, ja ainus viis seda luua on anda ise eeskuju, kuid saavutused tulevad vaid tänu teistele inimestele.

Tuleb käituda nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse, ja võtta inimesi sellistena, nagu nad on. Eriline õnn on aga, kui anda inimestele teha seda, mida nad teha tahavad, või teha see meeldivaks. Ja ise tuleb osata teha kõiki töid, vahel tõestada raamatupidajale, et kui sina ei arvuta, siis teen seda mina.
Kui 1999. aastal Narva tulin, oli mul kolm viga: ma olin naine, noor ja eestlane. (Naerame.)

Kuidas kohalikud vene noored reageerivad, kui neile selgitada, kes linna maatasa pommitas?

Noh, tegelikult natuke pommitasid sakslased ka, kirikutorne 1941. aastal. 1944. aastal aga pommitasid Nõukogude väed, vahepeal ka sakslased, nii et oleks ülekohtune öelda, et vaid üks on süüdi.

Isiklikult arvan, et mõistlik on hoida Nõukogude aeg eraldi ja vene noored eraldi. Ma ei räägi Nõukogude ajaga seoses venelastest, vaid Nõukogude võimust.

Arvate ka südames niimoodi?

Ma ei saaks siin teistmoodi elada! Narva tulemisel ongi see, et kas oled siin kaks aastat, asjad spordikotis, või jääd kauemaks. Sest inimene peab otsustama, kus ta elab ja paratamatult ta teataval viisil samastub. Olin aasta Narvas elanud, kui riidekapis kõik vastu sädeles.

Mul on siiani mõned kleidid, mida saab ainult Narvas kanda. Kindlasti kannan ka lühemaid seelikuid kui kümme aastat tagasi. Inimesele on see loomulik, et tahab väliselt teistega sarnaneda. Mis on kummaline, sest eestlane Narvas olla – see on elukutse, sul on metsik surve.

Kuidas ümbritsevate majade elanikud on ehitusmüra talunud?

Vastasmaja elanikele väga meeldib, sest hommikuti kogunevatel tädidel on põhjust arutada, mis värk on. Aga teisel pool on väga rahulolematu tovarištšestvo, kes on meiega lubanud teha kõike halba.

Ükskord, kui käisin nendega läbi rääkimas, olin pool päeva poriloigus seisnud ja küsisin, et kas tohin nüüd lahkuda, mul on tööpäev läbi saanud ja mul on külm, küsis üks onu huvitatult: «Kas tulete homme jälle?»

Kui rääkida siinsetele inimestele, et Narvas oligi omal ajal tihe asustus, siis see neid inimesi ei puuduta. Keskmine narvakas ütleb, et Narva ajalugu algab Peeter I-st, ja kui enne midagi oligi, siis see ei ole huvitav. Miks seda uut kolledžihoonet vaja on – ka selleks, et näidata, Narval on ajalugu, anda elanikelegi uut identiteeti.

Üks Inglise teadlane on kirjutanud, et inimesed tulevad Venemaalt Narva, mitte Eestisse, ja lähevad Narvast välja Eestisse. Et kuskil on mingi nähtamatu piir, paks klaassein, millest läbi käime. Ma, muide, tean, kus see asub. See on Statoili bensiinijaama taga. Olen ise kuulnud lapsi rääkimas, et ma lähen homme Eestisse.

Aga Narva on üks tore riik. Siin on tore elada. Inimesed on sõbralikud. Viisin kord riided keemilisse puhastusse ja kui neile järele läksin, siis vabandati, et me panime teie seelikule ka uue luku, kuna teame, et teil pole aega sellega tegelda. Tasuta. No kus mujal saaks selline asi juhtuda? Ja kui astusin kevadel kohutavalt väsinuna ühele inimesele poes varba peale, siis jõudis tema enne mind vabandust paluda, et talle varbale olin astunud.

Te ei arvanud siia tulles, et Narva tulek on justkui karistus või rahvuslik kangelastegu?

Kindlasti mitte, oleme (koos ülikoolikaaslastest sõpradega – toim) selle vabalt valinud, kindlasti pole me kangelased ja kindlasti pole me imelikud. Mind lausa vihastab, kui keegi Tallinnas ütleb, et oh sa vaeseke...! Mulle meeldib ka, et ülemused on kaugel.

Väga keeruline on kontrollida, kas olen hommikul kell pool üheksa tööl. Sean ise eesmärgi ja kontrollin iseennast, annan ülemustele piisavalt tihti, ent piisavalt harva näole, ja alati naeratava näoga. Rektor Volli Kalm ähvardas, et tuleb ükskord ootamatult Narva, et ta ei usu, et mul kõik nii hästi on. Aga mida ma lähen sinna Tartusse kurtma? Keegi ei tule ju su eest neid probleeme lahendama.

Mina tulin siia iseenda eest ära. Nagu USAs minnakse elama teise osariiki. Üks eluetapp sai läbi, olin pärast ülikooli lõpetamist selle administratsioonis töötanud, olnud osakonnajuhataja – ja mis siis edasi? Ilmselt oleksin seal tänaseni tiksunud... See oli juhus, natuke jonn, ja see, et siin vastu pidasin, oli tänu sõprade toetusele.

Mõte alla anda polnud algul võõras, sõitsin hommikul Tartust siia ja õhtul tagasi. Ma ei osanud korralikult vene keeltki, suvine paplivatt trügis pidevalt aknast sisse, koristasin seda jõuludeni. Olin 30-aastane, aga kui üliõpilased omaks võtsid, tekkis vastutus.

Mis neile muljet avaldas?

Neid oli hirmutatud, et tuleb eestlane, kõik läheb eesti keelele ja kõige eest peab hakkama maksma. Tegin õigesti kolm asja: tõin majja interneti, ei pannud koolis asunud õigeusu kabelit kinni ja ei kaotanud ära tudengitele olulist Püha Tatjana päeva.

Kui hakkad miskit uut tegema, on oht midagi ära lõhkuda. Võtsin ühe toonase lõpetaja, vene poisi oma sekretäriks, tema kaudu kontrollisin, mida tohib teha ja mida mitte, ning hakkasin kohe töötama lahtise direktoriuksega. Mind päästis see, et ma ei lugenud kohalikke lehti, kus mind sõimati ja kiruti – mulle näidati neid artikleid hiljem.

Ka loomupärane kangus oli see, tänu millele esimese poolaasta üle elasin.

Tulite siia 1999. aastal, kuid lahkusite mõneks ajaks haridus- ja teadusministeeriumi. Miks tagasi tulite?

See oli 2007. aasta kevadel. Tulin tagasi, sest kõrges riigiametis polnud mul üldsegi lihtne.
Minu 90-aastane Narva naabritädi nimetas mind «naša printsessa» (vene k meie printsess – toim), ja isa ütles kunagi, et mul võiks olla tuhat pärisorja.

Olen tüüp, kes tahab endale ise eesmärke püstitada ja neid ise täita. Ma tahan olla esimene. Olen liiga isekas, ma saaksin ministeeriumis töötada ainult ministrina. Ma olen ju naša printsessa! Ja naabritädil on õigus. Ja seda tunnistada on suur julgus. Kui ikka ei meeldi, siis mine parem ära, ära piina ennast ja teisi! Elu on maru lühike, teha tuleb ainult neid asju, mida keegi teine ei tee ja mida sina teed teistest paremini.

Narva kolledži direktori koht on olnud mu ainus amet, kuhu järjekindlalt kandideerin. Olin ministeeriumi asekantsler ainult kaks aastat sellepärast, et nagu ütlesin: mul jagus julgust olla rohkem mees kui enamik mehi ja siia see majaauk tekitada.

Muide, kui hakkasin Narvast ära tulema, küsis üks taksojuht, miks te ära lähete. Keerutasin, et noh, lihtsalt läks nii ja kaua oldud ka... Tema küsis, kas palk on suurem. Noh, natuke on, positsioongi natuke. Tema vastu, et me naisega eile kodus arutasime, miks te lähete.

Mida te siis ikkagi vastasite?

Mina hakkasin selle peale nutma. Mitte taksos, aga pärast. See on sama, kui su seelikule õmmeldakse uus lukk! Vaat pärast sellist asja tekivad kohustused.

Jõuame valmimisjärgus direktorikabinetti, millel oranžid seinad. «Peaksid head söögiisu tekitama,» kommenteerib direktor heatujuliselt, ning piltnik klõpsib pilte teha. «Ma lapsena kohutavalt kartsin pildistamist. Mul on 13 aastat vanem vend ja ta hirmutas mind fotoaparaadiga. Nii ongi kõik lapsepõlvepildid profiilis või nutvad.»

Raik räägib, et oli imikuna teismelisele poisile nagu karistus, aga nüüd võib ta muigamisi öelda, et vend on kasvatanud üles nii tema kui oma kolm last. «Mind õpetati lapsest saati midagi suurema vennaga jagama ning seetõttu olen õppinud toimetama meeste seltskonnas,» pihib ta ning lisab, et mehelikke väliseid jooni pole temas kindlasti. «No vaadake ise, kui mind kahtlustate!»

Nüüd rühime mööda keerdtreppi aina kõrgemale. Raik tõuseb meist kiiremini, ning korraga kostab ülevalt hele karjatus. Selgub, et direktor on kogemata ühte põrandaauku astunud ja tema säär vajab esmaabi.

Terrassilt avaneb miljonivaade kogu linnale ja Ivangorodi linnusele.

Teil on Venemaa korduvviisa?

Jaa, aastani 2016. Narva parim restoran Vitjaz asub Ivangorodis.

Odav ja hea?

Viin on odav, aga viina ma ei joo. Toit on aga küll maitsev, tundub, et igale roale on kaks supilusikatäit sulavõid peale pandud.

Selle õhtuti Venemaal käimise suur pluss on, et saab tulla tagasi. Siia on ilus tulla. Kui sealt tuled, saad aru, miks on Eestis hea elada. On aga naiivne arvata, et narvakad toovad sealt ainult bensiini ja suitsu ja liitri viina. Nad toovad sealt süüa – odavaid makarone, tumedat jahu, konserve.

Kui Narva elama tulin, polnud Narvas isegi kino ega raamatupoodi! Nüüd enam kinos ei käidagi, seansil on vahel kolm-neli inimest. Kinos ja teatris käimise harjumus on kadunud.

Üks kolleeg rääkis oma 14-aastasest tütrest, kes käinud Krimmis esimest korda kinos ja küsinud, miks see televiisor nii suur on... Inimestele tuleb lootus tagasi anda! Narva laste käest on küsitud, kus asub Narva kesklinn, ja nad vastavad, et seal, kus Statoili bensiinijaam ja McDonald’s. No midagi on nende identiteediga ikka kapitaalselt viltu.

Mind hirmutab Narvas enim lootusetus, minevikuihalus. Mina seda välja öelda ei tihanud, aga eelmisel suvel käis siin üks Peterburi professor, kes küsis juba teisel õhtul hirmunult, et Katri, mis sest linnast saab. Venemaa see pole, Eesti samuti mitte, see on nagu Nõukogude Liit!

Samas – kord laupäeva hommikul vaatasin, et inimesed seisavad Peetri platsil, et kas jälle streigivad. Aga ei, nad ootasid järjekorras, sest sel päeval tehti linnas bussiekskursioone. Nii et ilmselt me alahindame neid, nende lojaalsust, ajaloohuvi, ja alahindame alalõpmata.

Järjekord oli ilmselt seepärast, et ekskursioonid olid tasuta?

Tasuta jah, ja see on probleem, aga kõigis maailma integratsioonipoliitikates, mida olen näinud, makstakse vähemustele peale.

Äkki ei peakski integreeruma, kui see nii mõttetu on? Elame lihtsalt edasi?

Ma ei usu, et see päris mõttetu on. Mõttetu on see siinne (narvalaste – toim) ootus, et ah, jätke meid rahule, minge ära. Protsessid võtavadki kaua aega. Olen näinud oma kolleegide ja tudengite kodakondsuse võtmist ja eesti keele selgeksõppimist.

Olime kord Saaremaal ühe kolleegiga, kes Kuressaare kindlust vaadates ütles, et see küll pole Eesti, ja ega Narva ju ka Eesti ole. Huvitav on olnud inimestele nende kodumaad tutvustada. Üliõpilasnõukogu tegi kord õhtusöögi, kus verivorsti kõrvale ketšupit pakuti, ja kui kuuldi, et mina ka verivorsti ei söö, oldi ülirõõmsad.

Arvan, et peaksime mõistlikul ja rahulikul viisil edasi liikuma ja mitte kogu aeg pinges olema. Nii kui tuleb 1. september, on tänu meediale tunne, et Eestis lähevad kooli ainult venelased.

Nagu ka 9. mail või 22. septembril (sel kuupäeval 1944 «vabastati» Tallinn – toim) – olen ise Narvas näinud, et 26. juulil, sel nn vabastamise kuupäeval, on vaeseid veterane vähem kui ajakirjanikke. Me ise peksame kogu aeg seda hüsteeriat endas kergelt üles, selles on häda, ja siis arvame, et 20. augustit Narvas ei tähistatud. Me ise lükkame neid ära, miks me siis arvame, et meid tahetakse?

Narva põlised eestlased on aga väga kummalised inimesed – lihtsam on omaks saada Narva venelastele. See on väga, väga suletud kogukond. Mõned tahaksid tagasi 1939. aastat, mis enam ei ole võimalik. Nad on käinud ühes klassis, nende lapsed on klassikaaslased, valitseb stereotüüp, et kui ta juba koolis oli pätt, siis ega temast hiljemgi inimest saa... Väikese kogukonna hädad.

Narva eestlaskond elab nagu allveelaeval või saatkonnas. Pahameel uue kolledžihoone rajamise suhtes tuli samuti kõigepealt nende poolt.

Integratsioonis päästaks, kui venelastel oleks rohkem eestlastest sõpru.
See eeldab vastastikust keeleoskust.


Jah, kui lapsed omavahel eesti ja vanemad vene keeles räägivad, pole see ju loodusõnnetus.
Mina olen Narvas kaubelnud kasudega – õppinud ära vene keele ja see võimaldab reisida. Olen käinud õpetamas Jakuutias ja Tadžikistanis (õpetajakoolituse ümberkujundamist, õppekavade ülesehitust jm – toim), kuhu ma muidu iialgi ei läheks.


Ega te Jakuutias ometi talvel käinud?

Käisin küll. 50 külmakraadi tõttu ei saanud lennuk Jakutskis maanduda, sest kui väga külmaks läheb, tõuseb linna kohale kütmisest tekkinud aurupilv. Olime kaks korda maapinna lähedal, kogu elu jooksis silme eest läbi, aga siis maandusime 2000 km eemal Magadanis, kus, muide, tegutseb restoran Vana Tallinn. Betoonist lennujaamas sõbrunesin ühe noore jakuudiga, kellega doominot mängisime. Ma sõidan iga kell meelsamini itta kui läände.

Panoraam vaadatud, astume treppidest alla. Muidu lobeda jutuga Raik tunnistab, et enne 19. eluaastat oli tal suhtlemisega raskusi, sest oli eakate vanemate – koolidirektori ja õppejõu – laps ning suuresti kodus kasvanud. Alles siis, kui pool aastat haiglas veetis, tekkis mõistmine, et vabalt suheldes on lihtsam elada.

Mul on üks unistus ka. Et järgmisel aastal, kui tulete, on õuel karussell. Sest Narvas on lastel praegu järgmised lõbustused: osta 8 euro eest jänkukujuline õhupall või hüpata 10 euro eest kohalikul batuudil. Karussellil saab ta aga sõita 1 euro eest päevas, samuti käia meie majja tulevas kohvikus, sest koogisöömise kohvikuid Narvas pole, ja külastada raekoda.

Olete end täiega tööle pühendanud. Aga eraelu?

(Muretult.) Mul läheb hästi, tänan küsimast! Ma pole kunagi võtnud endale lihtsaid ja traditsioonilisi lahendusi, aga ma olen väga rahul ja õnnelik.

Paljudele on isiklik õnn tööalasest eneseteostusest tähtsam.

Tasakaal peab olema. Olen elus piisavalt õnnetu olnud ja arvan, et olen siis erakordselt tüütu. Kui olen õnnetu ega saa endaga hästi hakkama, ei suuda ma ka töötada.

Arvan, et ühiskond on nii palju muutunud, et õnneks pole vaja enam kohustusi ette näidata. Abikaasat ja lapsi. Võib olla ka teistmoodi. See on raske, see on keeruline, aga põhimõtteliselt aktsepteeritakse ka teistsuguseid elusid. Mingil hetkel teeme valikuid, mingil hetkel oleme sundseisus, aga endaga peab ära leppima, kui pole läinud päriselt nii, nagu oleksid tahtnud...

Jõuame ekskursiooniga taas uue kolledžihoone ette.

Kui seda maja ehitama hakkasime, ütles üks hea sõber, et sihukesed majad lõpevad mitme infarktiga. Ja siis olen püüdnud enesele selgeks teha, et ma ei tohi end majaga samastada. Üritan riske hajutada. Maja pole mulle elu algus ja lõpp. (Muudab hääle tütarlapselikuks.) Sest laisk olen ma ka! Veini joon ka liiga palju!

Kunagi oli Narva Raekoja platsil ausammas Peeter I-le, kunagi tuleb Katri Raikile? No mälestustahvel ikka?

(Naerdes.) No siis ma pööran küll hauas ringi! Aga see pole siis enam minu otsustada. Ja selle pärast ma elus midagi teinud küll pole. Olen niigi palju teenimatult kiita saanud.

CV
Katri Raik


Sündinud 26. oktoobril 1967 Tartus

Lõpetas 1985. aastal Tartu
3. keskkooli, 1991. aastal
Tartu Ülikooli ajaloolase ning ajaloo ja ühiskonnateaduste õpetajana
2004. aastal kaitses doktoritööd, mille teemaks oli ajalookirjutuse kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal 16.–17. sajandil

Töötas 1991–1999 TÜ administratsioonis eri ametikohtadel, 1999–2007 TÜ Narva kolledži direktorina, 2007–2009 haridus- ja teadusministeeriumi asekantslerina, 2009. aastast taas Narva kolledži direktor

Valitud «Narva naiseks» (2000), pälvinud kodanikupäeva aumärgi (2001), TÜ aumärgi (2007), Avatud Eesti Fondi Koosmeele auhinna (2003), Ida-Virumaa teenetemärgi (2007), Valgetähe III järgu teenetemärgi (2009)

Arvamus

Kristjan Klauks
sõber ja kolleeg

Tööandjana on Katri lausa ulmenaine – mina ei tea, kuidas ta nii palju teha jaksab, kuidas tal isegi pühapäevahommikuti tuleb tuju tööasjus infot vahetada. Teab haridusest ja integratsioonist rohkem, kui keskmine riigiametnik kunagi teadma hakkab. Ta hindab väga vene kultuuri ja arvan, et tajub suurepäraselt ka venelaste hingeelu.

Tunneme teineteist juba kõva kaheksa aastat, seega on olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, kuid nüüd oleme nagu vanad head sõbrad. Iseloomult on Katri keeruline, sest on kohati üksi tegutseja ning siis on vaid tema arvamus ja rohkem arvamusi polegi.

Usun, et kolledž saabki uue maja suuresti tänu Katrile. Kõik teised oleksid juba pärast esimest aastat asjaajamist käega löönud, sest siis jäi mulje, et keegi peale tema seda ei tahagi. Aga nagu näha, maja ta meie kõigi kriitika ja toe najal välja ajas.

Tagasi üles