Emade seas on levimas näputoitumise idee, mille järgi tuleks pooleaastasele lapsele hakata andma tükitoitu. Ei mingit püreede valmistamist ega lapsele lusika lennukina suhu juhtimist – lapsel tuleks lasta ise haarata, maitseid avastada ja iseseisvalt söömist harjutada.
Näputoitumise (ingl. k. baby-led weaning) idee pärineb USA ämmaemandalt ja tervisenõustajalt Gill Rapleylt, kes on sel teemal ka raamatu kirjutanud. Rapley on öelnud, et lapsed on juba kuuekuuselt võimelised ise sööma, kui neile ainult võimalus antaks.
Näputoitumise pooldajad selgitavad, et umbes pooleaastasele lapsele tuleks kätte anda tükk mõnd toiduainet – kui lapsele see maitseb, siis ta sööb seda, kui ei, siis jätab söömata. Põhimõte seisneb selles, et lasta lapsel ise toidumaailma avastada ja omal käel päristoitu sööma õppida.
Imetamisnõustaja ja väikelastega seonduvate probleemide asjatundja Reet Post ütles, et kõige olulisem on emadel ise tunnetada, kas nende laps on selleks valmis või mitte.
«Lapsed on väga erinevad. Mõni suudab juba kuuekuuselt toore või hapendatud kurgi sisu õõnestada ka ilma hammasteta, kuid väga paljud tõmbavad toidu kurku,» lausus Post. Tema sõnul tuleks alates kuuendast elukuust hakata lapsele lisatoitu pakkuma, kuid eelkõige tuleb lähtuda lapsest ja tema võimekusest toiduga hakkama saada.
Post lisas, et kindlasti tuleks jälgida ka seda, kuidas lapse soolestik ja kõht mingi toidu vastu võtavad. See on üks parameetreid, mille järgi lapsevanemad saavad aru, kuidas laps mingile toidule reageerib.
Post ütles ka, et esialgu on lapsele lihtsam püreed anda, kuid selle kõrvale võib pakkuda kurki või näiteks õuna. «Porgandist ei pruugi ta küll midagi kätte saada, aga ta lutsutab ja imeb seda ning samal ajal sügab igemeid,» lausus ta. Kindlasti ei tohiks lapsele anda saia või sepikut, sest need võivad kurku minna. Ka pähklite pakkumisega peaks ootama.
Imetamisnõustaja rõhutas, et kindlasti peab lapsevanem kõrval olema ja kontrollima, et laps toitu kurku ei tõmbaks.
Lapsed õpivad kiiremini iseseisvalt sööma
Üheks näputoitumise pooldajaks Eestis on Nami-Nami retseptikogu pidav tuntud hobikokk Pille Petersoo. Ta ütles, et oli näputoitumisest ühtteist kuulnud, aga konkreetsemalt süvenes teemasse Tallinnas elava ameeriklannast sõbranna soovitusel.
Sõbranna laenas talle doktor Gill Rapley raamatu «Baby-led Weaning», mis oli Petersoo esimesele lapsele lisatoidu tutvustamisel suureks abiks. «Teise lapsega tundus näputoitumine juba ainuõige võimaliku lähenemisena,» selgitas ta.
Näputoitumise plussidest rääkides ütles Petersoo, et tema lapsed on väga hea söögiisuga, kes ühegi toidu peale nina ei kirtsuta ja on valmis kõike proovima. «Kui ei maitse, ei sunni ma neid edasi sööma, aga nad on väga avatud kõiksugu uutele maitsetele ja tekstuuridele, olgu nendeks siis põõsa otsas olevad värsked marjad või praetud kala,» lausus naine.
«Mingit vajadust putru püreestada või keedetud porgandeid kahvliga katki suruda pole ma kogenud. Ei mingit pirtsutamist «kahtlaste» tükkide pärast ega «ampse vanema eest» või lusikaga lennuki mängimist,» jätkas ta.
Petersoo sõnul on näputoitumise plussiks see, et lapsed õpivad palju kiiremini iseseisvalt sööma. Koristamist ja söögiga mängimist on küll palju, aga napilt aastane laps suudab sel moodusel väga edukalt ise juba lusikaga suppi-putru-pajarooga süüa, seega lapsevanem saab lapse toitmise asemel koos nendega laua ääres istuda.
«Me nüüdseks 1,5-aastane poeg sööb ammu juba ise lusika-kahvliga - aeg-ajalt aitab sõrmedega kaasa, aga tütre pealt näen, et hiljemalt kolmeselt söövad nad täiesti iseseisvalt, kenasti, puhtalt ja rõõmuga,» selgitas Petersoo.
Kuidas näputoitumisega alustada?
1. Pane laps sirgelt istuma, näoga laua poole. Veendu, et ta istuks mugavalt ja saaks oma käsi vabalt kasutada.
2. Paku lapsele toitu: aseta toit tema ette ja lase tal ise seda haarata, et ta saaks valida, kas võtta või mitte.
3. Alusta toiduainetega, mida on kerge kätte võtta: lõika toit pulkadeks või käepärasteks tükkideks. Aegamisi anna lapsele erineva kujuga toiduaineid, et ta saaks ise nuputada, kuidas neid kõige parem on käes hoida.
4. Kaasa laps enda toidukordadesse nii tihti kui võimalik. Kui vähegi võimalik, anna lapsele sama toitu, mida ise sööd.
5. Vali söömiseks ajad, mil laps pole väsinud või liiga näljane, et ta oleks võimeline keskenduma. Laste jaoks on toiduajad mängimiseks ja õppimiseks.
6. Jätka lapsele ka piima andmist, see peaks endiselt tema peamiseks toiduallikaks olema kuni ta on vähemalt aastane. Kui laps vajab piima vähem, hakkab ta ise selle tarbimist vähendama.
7. Ära kiirusta last ega juhi ta tähelepanu mujale, kui ta toiduga tegeleb.
8. Kõige tähtsam: ära pane ise toitu lapsele suhu ega ürita teda veenda mõnd toiduainet eelistama, kui ta seda ei soovi.