Hääletamisteemalisele üleskutsele kirjutada oma pöidlaküüdikogemustest, saatis Terje loo kummalisest ööst Venemaal, kus ta sõbrannaga mõned aastad tagasi hääletades seikles. Selle loo autor on üks meie konkursi auhinnasaajatest.
Lugeja kirjutab: minu armastatuimad rullnokad ja öö valges Ladas
3. august 2012, 13:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sergei ja Andrei, 27-aastased rekkamehed, kes meid kuskil Venemaal ööhämaruses peale korjasid. Mehed nägid välja, nagu klassikalised rullnokad, nagu gopnikud Venemaal. Riina surus pipragaasi tugevalt pihku ja vurasime nende pisikese Ladaga pimedusse, kus väidetavalt pidi olema järgmine linn. Sealt pidime otsima endale odava
gostiinitsa. Tee kulges ja kulges mööda sünget tühermaad. Oma asukohast maakaardil puudus mul igasugune arusaam. Tõtt-öelda ei saanud me enam paljudest asjadest päris hästi aru. Kaks päeva polnud maganud.
Siiski ei pidanud me Sergeis ja Andreis pettuma. Peatusime hosteli ees. Andrei tuli tagasi ja kirus kallist hinda. 1200 rutsi viie tunni une eest maksta tundus palju.
Sõitsime mööda tühje tänavaid edasi järgmisesse. 800 rubla. Selleks hetkeks oli mul juba kõigest piisavalt ükskõik, nii et Riina koukis kõik oma rublad välja ja otsustasime jääda. Mõtteis juba langesin sooja voodisse ja sikutasin paksu teki ninani, aga tädike teisel pool luuki teatab: Ei saa! Mul on kõik blanketid otsas.
Niisiis, pange tähele, ei saanud me endale öömaja, sest tädikesel olid kõik registreerimiseks vajalikud blanketid otsas. Magage, kus tahate.
Selleks ajaks olin muutunud elavaks laibaks. Kehatemperatuur surnu omast kuigipalju ei erinenud ning kogu maailm oli tume ja udune nagu surnutemaal.
Andrei helistas oma tutvusringkonda läbi, et meile öömaja Leida, aga asjatult. Kõik magasid või olid naiste pool. Sõitsime tagasi kallisse hostelisse, sest meil polnud variante.
Jälle langesin mõtteis juba voodisse, aga tädike teatas: Ei saa! Registreerimiseks vajalik inimene tuleb alles hommikul.
Vene bürokraatia võttis absurditeatri mõõtmed. Turist tuleb öösel linna ja teda ei lasta hostelisse, sest blanketti või vajalikku inimest pole!
Andrei oli kogu tutvusringkonna läbi helistanud. Millegipärast ei saanud poisid meid ka enda poole võtta, aga ega me ei palunudki. Ilmselt on neil kuri ema või naine. Lõpuks jäigi meile ainult valge Lada. See pargiti kuhugi linna Lasnamäele ja sinna me tukkuma vajusimegi. Kahekesi. Pisikeses Ladas. Linnas, mille nime me ei teadnud. Külm.
Ärkasin kolm tundi hiljem külma peale. Väljas oli juba valge, nägin auto tagasivaate peeglist kolme noort, kes trepikoja ees kaheliitrisest plastmasspudelist õlut rüüpasid. Pidin helistama Andreile, aga vahepeal oli aku tühjaks saanud.
Riina läks välja ja palus noortelt telefoni laenata. Need irvitasid ja ajasid vastu purjus iba. Punase nokamütsiga ja eriti änksi täis dressides mees väitis, et Riina peab olema prostituut, sest mida muud saaks ta siin Venemaal teha. Ja miks tal sellised riided on (viide tennistele)?
Lõpuks toodi kuskilt toast telefon ja saime Andrei kätte. Punase nokamütsiga dressides mees leidis mingi kaika, millega ta hoogsalt pea kohal ringe tegi. Siis hakkas ta kontsakingades tüdruku külje alla pugenud kodutut krantsi sellega peksma. Koer klähvis ja pages pingi taha varju. Tüdruk naeris oma hambutut naeru ja kõik olid korraga eriti rõõmsad. Punase nokamütsiga dressides mees rüüpas võidukalt õlut ja hakkas kaikaga oma sõpra ähvardama. Tüdruk naeris jälle oma hambutut naeru, mille vaigistas punase nokamütsiga dresside mehe suudlused.
Välja ilmusid meie sõbrad Andrei ja Sergei. Punase nokamütsiga dressides mees hüppas kohe Sergei ligi ja seletas midagi hoogsalt. Nad nägid välja nagu üks kamp. Jälgisin mängu endiselt Lada tagasivaatepeeglist.
Sergei istus autosse ja ütles, et see punase nokamütsiga dressides mees on ta vend. Ta ei olnud seda tunnistades uhke. Millega vend tegeleb? Sellega tegelebki - joob.
Sain aru, et rullnokal ja rullnokal võib olla suur vahe. Veel sain aru, et ilmselt ei saanud Andrei ja Sergei meid enda juurde võtta, sest neil oli häbi.
Vaatasin oma armsate rullnokkade siiratesse sinistesse silmadesse ja naeratasin. Raadiost lauldi: «It's going to be a bright day...»
Tõlkisin selle neile vene keelde ja ütlesin, et selline päev meil tulebki. Andrei küsis, mis keeles ta laulab.
***
Selle loo eest sai Terje Avonilt niisutava päevituseelse kreemi beetakaroteeniga, Avon Senses dušigeeli, vetikaekstraktiga Kreeka mere kilemaski ja pruunistava puudri. Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega.