Suur suvine moositegu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavune maasikamoos on purgis ja läheb keldrisse.
Tänavune maasikamoos on purgis ja läheb keldrisse. Foto: Peeter Langovits

 Kõik moosisuhkrud ja -paksendajad teevad moosi mõnusalt paksuks,  kuid igaüks annab moosile eri maitse.

Moosisuhkrut või -paksendajat on vaja moosi keetmisel marjadest, milles sisaldub looduslikult vähe tardainet ehk pektiini: maasikas, vaarikas ja mustikas. Ilma pektiinita, mis ongi peamine moosisuhkrute ja -paksendajate koostisaine, jääb nendest marjadest tehtud moos väga vedel.

Iga katseks valitud suhkru või paksendajaga tegin moosi ühest kilost marjadest, mis olid pärit samast kastist. Moosi keetes ajasin pakil olevates retseptides näpuga järge. Midagi keerulist ei olnud. Valmis moosisuhkur tuli lisada tükeldatud marjadele ja moosipaksendaja pidi enne marjadele panemist kõigepealt läbi segama tavalise suhkruga. Erinev oli marjade ja suhkru vahekord ning soovitatav keetmisaeg.

Kõigepealt katsetasin Dansukkeri moosisuhkrut 1:3, mida tuli kilole marjadele lisada 330 grammi. Keetmisajaks oli pakil soovitatud kaks kuni viis minutit, mis oli aga minu hinnangul kindlasti liiga vähe. Viie minuti möödudes hulpis moosis tükke minu maitse jaoks liiga palju. Õige maasikamoosi näo saavutas keedis kümne minutiga. Vahtu kogunes moosi peale küllaltki palju. Maitse oli moosil hea – mahe ja mitte liiga magus.

Mikaado moosipaksendaja tuli kõigepealt segada tavalise suhkruga, kusjuures ühele kilole marjadele tuli lisada 15 grammi paksendajat ja 250–300 grammi tavalist suhkrut. See moos oli juba keetmise ajal paksem. Samuti sai keedis väga kiiresti valmis – juba viie minutiga oli tükke jäänud üsna vähe. Ka vahtu tuli moosile väga vähe. Maitse oli keedisel hea, samuti mitte liiga lääge, aga järelmaitse jäi siiski mõnusalt magus.

Moosisuhkrut Diamant tuli ühele kilole marjadele lisada 330 grammi. Moosi soovitati keeta vaid kolm minutit ja nii ma proovimise mõttes ka tegin, aga vähemalt silma järgi jäi küll moosi sisse palju tükke, mis polnud korralikult läbi keenud.

Lõpptulemusel ei olnud traditsioonilise maasikamoosi maitset. See polnud kuigi magus ja moosisuhkrus sisaldunud õunapektiin andis moosile tugeva õunamaitse. Samas ei tulnud vahtu keetmisel peaaegu üldse.

Ökopoest pärit Saksa tard­aine Arche puhul ajas mind kõige rohkem segadusse see, et eestikeelsel etiketil ei olnud antud lisatava suhkru kogust. Õige pea nägin, et saksakeelses kasutusjuhendis on mingi arv olemas, kuid tekst oli läbi peale kleebitud eestikeelse kasutusjuhendi halvasti nähtav.

Ajasin siis eestikeelsele etiketile küüned taha ja toksisin saksakeelse lause heasse abilisse Google Translate’i, kust lugesin välja, et tõenäoliselt näitab see arv tõesti suhkru kogust.

Ühele kilole marjadele soovitati lisada 400–500 grammi suhkrut ja 25 grammi paksendajat. Aine eripära oli see, et keedis vahutas kogu keetmise aja tugevalt ja väga palju vahtu tuli pealt ära korjata. Moos ise sai vähemalt võrreldes eelmistega ülimagus, suisa lääge.

Kõige tüüpilisem moosisuhkur, mida võib leida igast poest, on Dansukkeri 1:2, mille mida tuleb kilole marjadele lisada pool kilo. Kasutusjuhendiga on isegi natuke liiga palju vaeva nähtud.

Öeldakse, et suhkur tuleb lisada siis, kui marjadest hakkab auru tõusma (mis on ju tegelikult kohe, kui potile kuumus alla keerata), ning kirjeldatakse, et keemisel peaksid kerkima mullikesed. Sellel suhkrul on kõige pikem soovitatav keetmisaeg, suisa 10–15 minutit, aga selle ajaga saab moos ka ilusasti valmis. Valmis moosi maitse on hea, pigem magusapoolne.

Üldiselt tegid kõik moosisuhkrud ja -paksendajad oma töö korralikult ära. Juba järgmiseks hommikuks olid moosid korralikult paksuks läinud ja kõigil, peale õunamaiguga Diamantiga tehtul, oli ka õige maasikamoosi maitse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles