Ühel hetkel oleme armastavad, teisel täis viha – hommik oli õnnelik, õhtu aga kurb. Miks on lähisuhted nii emotsionaalselt laetud? Miks võib hetkeline õnn, meeletu eufooria ja armastus pöörduda pettumuseks, piinavaks frustratsiooniks ja laastavaks südamevaluks, arutleb terviseajakirja Üks augusti/septembrinumbris Veiko Valkiainen.
Iga suhe on tähendusrikas, samuti selles domineerivad emotsionaalsed mustrid. Usun, et ükski suhe ei ole meid tabanud juhuslikult, vaid on saadetud meile väljakutsena kui järjekordne elu õppetund. Mida sügavamaid emotsioone me suhtes läbi elame, seda suuremat õppetundi oleme omandamas.
Kas oled küsinud endalt, miks su emotsionaalne suhtemuster kipub ikka ja jälle korduma? Me lõpetame ühe suhte, jookseme sealt minema, ja mõne aja pärast leiame ennast uues suhtes, mis varem või hiljem annab jälle sarnase tulemuse.
Me läbime elu jooksul mitmeid lähisuhteid, kuid nende kõigi ühiseks nimetajaks oleme me ise koos oma emotsionaalse suhtemustriga. Me jätkame sarnaste emotsionaalsete mustritega suhete loomist, kuni oma õppetunnid ära õpime.
Tingimustega armastus – lahendamata teemad
Kahjuks on enamik armastusest, mida me elus kogeme, ikkagi varjutatud tingimustega. Olla armastatud täpselt sellisena, nagu sa oled, vabana teise poole ootustest ja tingimustest, on harukordne. Enamik inimesi omab mingit selget ideaalpilti, kuidas paarisuhe välja peab nägema. See pilt sisaldab hulga ootusi ja piiranguid, tõekspidamisi ja uskumusi.
Armastust kogeme, kui oleme olemas teatud moel, kui käitume teatud viisil, kui vastame partneri ootustele. Mida me aga ei teadvusta, on asjaolu, et need ideaalpilti kirjeldavad suhtetingimused võivad peegeldada hoopis meis sügavalt olevaid, lapsepõlves lahendamata teemasid.
Negatiivsed emotsioonid võtavad suhtes võimust, kui ideaalpilt hakkab mõranema, sest partnerid ei vasta teineteise ootustele. Tunded tulevad jõuliselt mängu, kui soovime muuta oma partneri käitumist meie ideaalpildile vastavaks.
See on nii inimlik, et me tahame teist inimest sobitada oma ideaalpilti, teda oma parima äranägemise järgi parandada või enda järgi vormida. Tavaliselt lõpeb see aga edutult ning suhte emotsionaalne heaolu on järjepidevalt häiritud. Samas ei teadvusta me endale, et võib-olla on meil vaja töötada oma ideaalpildi kallal.
Oluline on mõista, et kõik need teemad, millega käivad kaasas emotsionaalsed väljapursked ning mis meie vere keema löövad, viitavad sellele, et meil endil on elus veel midagi olulist õppida. Eriti kergesti avalduvad meie mittetoimivad toimetulekumustrid pingeolukordades.
Stressirohked situatsioonid toovad pinnale isiksuse arengut varjutanud lapsepõlvetraumad ja -haavad. Vastasel korral ei reageeriks me nii keevaliselt. Me lihtsalt ei teeks väljagi, meid ei ajaks see pöördesse, vaataksime teise inimese käitumist neutraalselt pealt.
Aga kui see miski suudab meid käima tõmmata, on see signaal ka meile endile, et see teema on meil kuskil sügaval lahendamata. Kui hakkame teadlikult tegelema oma lahendamata teemadega, siis kohtume nendega elus harvem ja isegi kui kohtume, ei vii meid enam endast välja.
Emotsioonid – isiksuse kasvu alus
Kujutage ette, et kõik meie suhted ja sellega seostuvad negatiivsed emotsioonid on tulnud meie ellu selleks, et õpetada meid, kuidas kasvada päris iseendaks. Aga mida meie reeglina nendega teeme? Selle asemel et õppust võtta, kipume end nendega samastama või hakkame neid alla suruma.
Emotsioonid on meie õpetajad ja me peame õppima neid jälgima ning kuulama. Ma usun, et negatiivsetel emotsioonidel on meie teadvust puhastav funktsioon. Nad on meiega seni, kuni oleme õppinud end nendega mitte samastama või neid alla suruma, kuni lõpetame ennast nendega sidumast ja neile enam valulikult ei reageeri.
Negatiivsed emotsioonid on vajalikud isiksuse kasvuks. Nad on meie teejuhid. Ja inimesed, kes sind emotsionaalselt kõige enam kõnetavad, on sinu parimad õpetajad arengu teel.
Kui me vaid oskaksime oma emotsionaalseid mustreid selgemalt teadvustada ja kuulata, nende tarkust kõrva taha panna, siis õpiksime iseennast paremini tundma. Selles peitub iseendaks kasvamise võimalus. Sellises seisundis oleme autentsemad, siiramad ja ehedamad – need, kes me päriselt oma olemuselt oleme. Ja see ongi õnn.
Partner – sihtmärk väljaelamiseks
Oled sa tähele pannud, kuidas emotsionaalsed keeristormid suhtes alguse saavad? Kuidas sinust ja su partnerist saavad emotsioonide marionetid? Emotsionaalsed konfliktid saavad alguse sellest, et üks osapooltest vajutab oma käitumisega teise osapoole tundlikele teemadele.
Algselt võib see olla pelgalt vähetähenduslik tögamine või kerge iroonia, mis aga lumepallina kasvades võib teise inimese nii endast välja viia, et tagasiteed enam pole. Kui sinus hakkab pulbitsema viha ja sa väljendad seda oma partnerile, siis reeglina teine reageerib ja veelgi suurema raevuga. Seejärel tõstad sina oma häält veelgi ja oletegi surnud ringis – olete mõlemad samastanud ennast vihaga.
Sina oled vihane, ajasid teise vihaseks ja te muutute üksteise peale üha vihasemaks. Sellises viha nõiaringis tiirutades kaotate te iseenda ja võite teha midagi sellist, mida hiljem kahetsete. Võite öelda midagi, mis lööb suure haava suhtesse või võite käituda viisil, mis röövib suhtest usalduse. Ja kui rahu on maa peal tagasi, siis imestate, kuidas see küll nii läks.
Puntrasse jookseme me sellest hetkest, kui arvame, et kogetud viha põhjuseks on partner. Kui vaid tema nii ei käituks, kui vaid tema oleks teistsugune jne. Tegelikkuses oli partner vaid päästik – viha meis on partneri näol leidnud sihtmärgi, kelle peal ennast välja elada.
Sa said haiget ja nüüd soovid muuta oma partneri käitumist ega näe, et vihal on oluline signaal hoopis sulle endale. Me oleme vihast nii pimestatud, et ei teadvusta, et viha on sõnum meile, mitte partnerile. Partner on vaid näiliselt süüdi, et me vihastasime.
Me ei koge emotsioone ilmaasjata. Emotsioonid räägivad meiega, see on organismi loomuomane viis anda meile märku millestki olulisest. Kuula oma tundeid – iga emotsioon sisaldab endas tähtsat sõnumit.
Näiteks võib viha anda meile märku, et peame oma isiklikud piirid selgemalt paika panema või oma baasvajaduste eest paremini hoolt kandma. Viha nõuab meilt olemasoleva olukorra muutmist, viha käsib midagi ette võtta. Viha on kutse tegevusele, ta aktiviseerib meid. Viha mobiliseerib energia ja jõu, et taastada või saavutada heaolu.
Võib-olla oleme me lapsepõlves õppinud oma vajadusi maha suruma, oma soove pisitillukeseks tegema ning elama teiste soovide ja tahtmiste järgi. Võib-olla on meie isiklikesse piiridesse pidevalt sisse sõidetud, meile haiget tehtud ja me oleme pidanud aastaid kohanema sellise käitumisviisiga.
Nüüd aga annab viha meile märku, et see ei ole vastuvõetav. Peame iseenda eest paremini hoolitsema. Aga see ei tähenda teise inimese muutmist, vaid iseenda heaolu eest jõulisemat vastutuse võtmist.
Viha – pilv teadvuse taevas
Selleks, et emotsioonidest õppima hakata, et nendes peituvaid sõnumeid kuulata, peame hakkama tundeid n-ö kõrvalt jälgima. Sa koged viha, ta lööb lainena üle sinu – tunneta emotsiooni, aga hoidu silmapilkselt reageerimast. Hinga mitu korda sügavalt sisse, loe kümneni ja jälgi, mis sinuga toimub. Ära võta midagi ette.
Taju seda emotsiooni samamoodi nagu ükskõik millist teist nähtust maailmas. Pilved on taevas ja sa ei pea nendega seoses midagi tegema. Samamoodi on viha kui pilv sinu teadvuse taevas – sa ei pea mitte midagi sellega ette võtma. Sa pead ainult suutma leppida, et nii on. See tähendab kõrvalt vaatamist, neutraalset jälgimist. Ja ühel hetkel tajud, mida viha sulle ütlema tuli.
See on samal ajal nii lihtne kui ka kohutavalt keeruline. Alguses on vaja just oma emotsioonid täielikult välja elada. Sa pead ennast tühjaks laadima. Ja seda tuleb võib-olla teha mitmeid kordi, enne kui suudad hakata sissejuurdunud emotsionaalseid mustreid kõrvalt vaatama. Trikk on selles, et niipea, kui hakkame teisele hinnanguid andma, seome ennast emotsiooniga.
Siis ei suuda me eemale jääda – viha hõivab me teadvuse energia ega jäta ruumi jälgimiseks. Hinnangu andmisega samastume me vihaga ja meist saab viha kehastus. Viha varjutab meie teadvuse ja võtab meid üle. Siis on vaid aja küsimus, millal viha kasvab nii suureks, et me ei suuda enam teda kontrollida. Ja olemegi täielikult oma emotsionaalse mustri valduses.
Kui teadlikult hakata oma emotsioonidega tegelema, siis iga korraga kasvab sinu ja viha vahele ruumi juurde. Lihtsalt vaata oma emotsioone veidi kaugemalt, kõrvaltvaataja pilguga – ahah, sina siis oledki see viha!? Teadvusta endale, et sina ei ole viha ja viha ei ole sina. Hoidu samastumast.
Lase tal lihtsalt tulla, olla. Ja siis iseenesest hakkab viha tasapisi taanduma. Mõne aja möödudes saabub rahu ja selgus. Nüüd on aeg järele vaadata, mis vihal meile öelda oli. Viha, nii nagu ka teised negatiivselt laetud emotsioonid, viitab alati teemadele, mille osas on meil midagi olulist õppida.
Õnn – küps enesearmastus
Vihas maailma ja teiste vastu on alati killuke viha iseenda vastu. See killuke viha märgib, et me ei armasta iseennast piisavalt. Vihaga saame hakata konstruktiivselt töötama sellest hetkest, kui mõistame, et viha taga on tegelikult tohutu vajadus armastuse järele. Viha annab märku, et elame enesearmastuse puuduses. Selle teadvustamine avab ukse tervenemise teel.
Õnnelik paarisuhe eeldab mõlemalt osapoolelt elutervet enesearmastust. Me peame kõigepealt armastama iseennast täpselt sellisena, nagu me parasjagu oleme. Kui suudame aktsepteerida iseennast oma tugevuste ja nõrkustega, olla õnnelikud iseenda vooruste ja puudustega, siis oleme võimelised olema õnnelikud ka suhtes teisega. Siis saame jagada armastust ja oleme valmis seda ka vastu võtma.
Tingimusteta armastus eeldab mõlemalt partnerilt küpset enesearmastust. See tähendab, et oleme saavutanud sellise isiksusliku küpsuse taseme, et meid ei varjuta psühholoogilised lahendamata teemad, mida sooviksime partneri kaudu rahuldada. Siis oleme valmis suhtes õnne ja armastust nautima. Aga niipea, kui tahame oma lahendamata teemasid teise abil kinni mätsida, lakkab suhe toimimast. Me loome teisest inimesest «tankisti», kelle kaudu püüame oma isiksuslikke ebaküpsusi klattida.
Keegi ei saa mitte kedagi teist õnnelikuks teha. See on võimatu missioon. Paljud inimesed arvavad ekslikult, et armastus on partneri vajaduste rahuldamine, et teine saaks ennast õnnelikuna tunda.
Või siis hoopis, et armastus saabub inimesega, kes mind õnnelikuks oskab teha. Aga see ei ole armastus. Tegelikkuses on armastusel väga vähe pistmist teise inimesega – me kõik oleme esmajärjekorras ikkagi enesearmastajad (selle sõna mitteegotsentrilises tähenduses).
Tingimusteta armastus – piiritu andmine
Tõeline armastus saab alguse sellest, kui kaks inimest tunnevad ennast üksteisega olles täiesti loomuliku, vaba ja ehedana. See tähendab, et me laseme kõikidel ootustel minna, seadmata nõudmisi, piiranguid või takistusi. See tähendab, et me ei püüa oma partnerit perfektseks vormida, vaid näeme teda armastusväärsena täpselt sellisena, nagu ta hetkel on.
Sellega anname suhtesse õhku hingata ja ennast erksana tunda. Piirangud ja ootused on suhtes nagu lisaraskused, mis lämmatavad õnne ja armastuse. Kuid kui neist loobuda, siis võib armastuses kogeda tasandeid, millest pole kunagi julgenud isegi unistada.
Kõige huvitavam on see, et kõige piiravamad tingimused ja ootused seame me just neile, kes on meile kõige lähedasemad. Kas pole irooniline? Samas viitavad need tingimused tegelikult hoopis sellele, et meil endil on mingid olulised lahendamata teemad kuskilt minevikust, mis nüüd varjutavad meie tänaseid lähedussuhteid. Ja tingimuste mittetäitmisega kaasnevad mürgised emotsioonid viitavad omakorda üldjuhul sellele, et me soovime oma lahendamata teemasid lappida partneri kaudu.
Miks me siis ikkagi nii käitume? Miks me ei saa aktsepteerida teist inimest sellisena, nagu ta päriselt on? Kui armusime, siis me ju nägime temas ainult seda kõige helgemat ja ilusamat? Kas me tõesti usume, et teine inimene sellest muutub, et me esitame tingimusi? Üks meie suuremaid hirme tingimusteta armastuse ees on see, et vastasel korral meid ei armastata.
Armastus aga ei ole nõudmise alusel saamine, armastus on eelkõige andmine. Aga selleks, et suhtes anda, peab meil endal olema piisavalt seda, mida anda. Kui tunneme ennast armastusest ilma jäetuna, siis tegelikult peame hoopis vaatama, miks me ei ole valmis ennast ise piisavalt armastama.
Kogemused – kompass õnne teel
Mina usun, et mingis suuremas plaanis ei ole elus mitte miski juhuslik. Iga suhe koos kaasnevate emotsionaalsete mustritega on tulnud meie ellu teatud eesmärgiga. Elu on juba nii üles ehitatud, et meile antakse just selliseid kogemusi, mida meil on vaja selleks, et õppida olema õnnelikum. Meie ülesanne aga on neist kogemustest päriselt õppida.
Mõtle tagasi oma senistele suhetele – kas oskad täna näha neid õpetlikuna? Mida, nüüd distantsilt vaadates, üks või teine suhe sulle õpetas? Tee endale harjumuseks jälgida oma emotsionaalseid mustreid. Küsi endalt ikka ja jälle: millist sõnumit kannavad kogetud emotsioonid? Kuidas see või teine emotsioon aitab mul iseendaga paremini läbi saada, isiksusena areneda?
Iga olukord meie elus, iga kontakt, iga suhe, mis toob pinnale teatud emotsionaalsed mustrid, on meie võimalus rohkem iseendaks kasvada. Oluline on teadlikkus, avatus ja oskus näha, mida elul meile õpetada on.