Kui laste kadumaminekuid registreeriti esimesel poolaastal üle 400, siis täiskasvanuid on sama aja jooksul kaduma läinud kaks korda vähem. «Kadumaminek puudutab alaealiste puhul eelkõige vanusegruppi 8-17 aastat, üldjuhul on tegemist lastekodudest, asenduskodudest või rehabilitatsioonikeskustest ärajooksvate teismelistega,» selgitas politseikapten Sergo Eelmäe keskkriminaalpolitseist.
Kaduma läinud lapsed leitakse Eelmäe sõnul ülimalt suure tõenäosusega suhteliselt kiiresti ka üles.
«8-17 aastaste vanusegrupis moodustavad enamuse korduvlahkujad ning mõne lapse puhul on registreeritud isegi pisut vähem kui paarkümmend juhtumit viimase poole aasta jooksul,» märkis ta.
Hinnanguliselt antakse lapse leidmistest politseile teada vähem kui kümnendikul leidmise juhtumitest, kuna tavaliselt juhtuvad sellised asjad kaubanduskeskustes, rannas, suurüritusel või muus avalikus rahvarohkes kohas, kus eelkõige turvatöötajad aitavad käigult lapse ja vanema taas kokku viia.
«Leitakse sel moel just väikelapsi ja kõik piirdub vaid osapoolte ehmatusega,» ütles Sergo Eelmäe.
Ekstreemseid juhtumeid selliste juhtumite puhul on Eelmäe hinnangul väga harva. «Viimasest ajast tuleb meelde ka meedias kajastatud Viljandi juhtum aasta algusest, kus väikelaps leiti sisuliselt lumehangest nappide riietega,» meenutas ta.
Liiga palju ei tasuks telefone usaldada
«Kadumiste vältimiseks on lapsevanemad küllap ka ise võtnud kasutusele meetmeid, mis konkreetses olukorras ja konkreetse lapse jaoks kõige rohkem sobivad,» uskus Eelmäe.
Politseikapten Sergo Eelmäe sõnul tuleks kindlasti lapsi juhendada, kuidas avalikus kohas käituda ning mida ei tohiks kindlasti teha - näiteks võõraste käest asju vastu võtta või nendega ükskõik, mis ettekäändel kaasa minna. «Oluline on selgitada, kelle käest hätta sattumisel abi küsida,» märkis ta.
Eelmäe leidis, et suurematel rahvakogunemistel tuleks kokku leppida kohtumispaik või paigad.
«Lapsel peaks käepärast olema vanemate kontaktandmed, liiga palju ei tasuks telefone usaldada, sest tegemist on tehnilise vahendiga, mis võib kaotsi minna või tõrkuda,» selgitas ta.
Lihtsaid juhtnööre on Eelmäe sõnul palju, kuid iga lapse puhul tuleb arvestada eelkõige tema enda isikupäraga ja ka vanem ise peaks alati kokkulepetest kinni pidama, muidu reeglid ei toimi.
«Teismeliste puhul võib olukord märksa keerukamaks osutuda ning suhtlemine vajab tarkust ja kuhjaga kannatlikkust, siiski tuleb huvi tunda, millega laps vaba aega sisustab ja millises seltskonnas viibib,» nentis Eelmäe ning lisas, et hea oleks teada ka lapse sõprade vanemaid ja nende kontaktandmeid.
Eriti tähelepanelikuks tuleks muutuda Eelmäe sõnul siis, kui lapse sõpruskond ja käitumine muutuvad oluliselt ning laps ei taha enam rääkida oma tuttavatest või tegevustest.
«Kindlasti tuleks politseile teada anda kohe, kui laps on jätnud kokkulepitud ajal koju tulemata ning katsed omal käel leida on ennast ammendanud,» rõhutas ta ja lisas, et see ei too endaga kaasa sanktsioone, kuid aitab otsinguid intensiivistada politsei võimaluste kaasamisega ning samuti noorsoopolitseinikel ja vajadusel ka sotsiaaltöötajatel võimaliku probleemiga piisavalt vara tegelema hakata.