Iidne suvepüha jaanipäev on eestlastele üks aasta tähtsamaid pühasid. Päikese ja kõige elava jõud on praegusel ajal väga suur. Sellest tulenevalt on vahva jaanipäeval pisut maagiat proovida, vahendab alkeemia.ee.
Kuidas jaanipäevast maksimaalselt maagilist väge ammutada?
20. juuni 2012, 15:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pööripüha on elurõõmu ja jõukogumise aeg ning jaanilaupäev, 23 juuni, on parim aeg näiteks saunavihtade tegemiseks, samuti kosutava heina ja väekate ravimtaimede kogumiseks.
Tule tegemine, tulele minek ja seal olek on tähtsamaid jaanipäeval kõige tähtsam. Sinna peaksid minema kõik, kel vähegi jalg kannab. Esiteks seepärast, et jaanitulel käimine toob suurt tulu ja õnne ning teiseks seepärast, et tulel käimata jätmine võib kaasa tuua õnnetuse. Tuli annab järgmiseks aastaks jõudu ja rammu ning võtab kontidest laiskuse.
Usutakse, et kes jaanitulele ei lähe, sellel läheb maja põlema. Muistsest ohverdamiskombest on pärinenud usk, et tulele minnes peab kindlasti midagi kaasas olema, mida hiljem tulle heita, kas või väike raoke. Neiud saavad midagi soovida, kui viskavad tulle oma pärja.
Üle lõkke hüppamist on samuti kasulikuks peetud. Peale tervise said tüdrukud niimoodi ka mehele, kui nad hüppamise ajal oma kallima peale mõtlesid.
Jaanituli aitab hästi ka seljavalu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. See parandab seljavalu ning hoiab ka edaspidigi selga kangeks jäämast.
Jaanitulelt tulles korjavad noored neiud üheksat sorti lilli, punuvad pärja ning panevad selle ristteel pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei või. Kodus pannakse seesama pärg padja alla, siis saab unenäos oma tulevast näha. Hommikul võib pärja puu otsa visata ja kui see sinna püsima jääb ning alla ei kukkunud, siis on kindel, et pulmad on tulemas.
Üks romantiline ettevõtmine on kindlasti ka sõnajalaõie otsimine. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas ning valdab seejärel erilisi oskusi ja salakeeli.
Sõnajalaõit tuleb reeglina otsida üksinda, seejuures ei tohi pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kipuvad. Ei tohi ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuleb viia kohe metsast välja. Praegusel ajal on jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Seda ikka koos kalli kaaslasega.