Paari-ja pereterapeut: võimul käskude-keeldudega suhtes oluline koht

Pilt on illustreeriv!

FOTO: SCANPIX

Uurisime Perekeskuse Sina ja Mina psühholoog-koolitaja Marge Vainre käest, kuidas käituda partneriga, kes on võtnud suhtes käskija-keelaja rolli ning kuidas sellist suhet parandada.

Psühholoog Marge Vainre leiab, et keelamised, ultimaatumid, käsud-keelud ja piirangute seadmine on paarisuhetes tihedalt seotud usalduse ja usaldamatusega. «Samuti on see ka kontrolli teema, võimu teema, vanemliku rolli võtmise, manipuleerimise, armukadeduse, hirmu ja ärevuse teema,» märkis ta.

Kõik need teemad on Vainre sõnul omavahel tihedalt seotud ning nende juured ulatuvad enamasti sügavale. «On ju vähetõenäoline, et mees või naine hakkab kasutama suhetes oma elukaaslasega ähvardusi, kamandamist, kättemaksu ja muid destruktiivseid võtteid probleemide lahendamiseks, kui tal endal puudub nendega kokkupuude juba varasest east,» ütles ta.

«Kuivõrd me talume teise eemalviibimist kartmata mahajäetust või kuidvõrd talume seotust ilma, et tunneksime end piiratuna, ohustatuna oleneb sellest, millisil viisil kogesime lähedust, turvalisust oma varases eas oma vanematega,» selgitas Marge Vainre.

Nii võibki Vainre sõnul juhtuda, et üks vajab pidevat koosolemist ja sõltumist, teine aga võimalusi eraldumiseks, sõltumatust, et end hästi tunda.

«Ühele on liialt hirmutav mõte jääda üksi, teisele aga olla liialt seotud ja sõltuv, lähedust tajutakse ohtlikuna, ebaturvalisena,» märkis ta ning lisas, et küsimus ongi sobiva tasakaalu leidmises iseenda jaoks, partneri jaoks ja omakorda toimiva suhte jaoks.

«Kuidas jääda iseendaks, tunnetada end eraldiseisvana ja olla siiski teisega seotud ja lähedane, ongi üks oluline küsimus - kuidas selleni jõuda?,» arutles Vainre.

Kättemaks ei ole lahendus

Kui üks partner keelab teist oma sõpradega suhtlemast ja piirab tema tegevust, siis püüab ta Vainre sõnul teist lihtsalt oma kontrolli alla saada.

«Sellisel juhul ei ole kasu sellest, et üks hakkab rohkem varjama ja valetama ning teine omakorda rohkem kontrollima, jälitama või tõestama teise valelikkust,» põhjendas ta.

Samuti ei ole psühholoogi sõnul kättemaks või ultimaatumite esitamine («kui sa..., siis ma ..») lahendus. «Nii jätkavad ja toetavad mõlemad mittetoimivat suhtemustrit ning usaldamatus ja pinge kasvab,» ütles psühholoog Marge Vainre.

Vahel piisab Vainre sõnul sellestki, et üks partner taipab, et osaleb selles mustris ja teeb teadliku valiku mitte jätakta ja püüda leida täiskasvanulikul moel vastastikku sobivat seotust.

«Veel parem, kui mõlemad mõistavad, et keegi pole süüdi selles, mida ta vajab ja mis talle raske on, vaid probleem on mittetoimivas suhtemustris,» märkis ta.

Üksteisega rääkimine aitab

Pinget võib maandana psühholoogi sõnul ka mõistmine, et minu partner, kes on keelaja-piiraja vajab minult rohkem kindlustunnet, et ta ei peaks kartma mahajäetust, hülgamist ja et teistega suhtlemine või temast eemalviibimine ei tähenda ohtu omavahelisele suhtele, sest tema on minu jaoks esikohal ja tähtis.

«Kui üks pool tunneb, et teine on liialt armukade, kontrolliv ja piirav, siis on aeg mõelda, kas ma olen meie suhte turvalisust kuidagi ohustanud ja mida ma saaks teha, et ta ei peaks muretsema ja saaks mind usaldada,» selgitas Marge Vainre.

Ta lisas, et keelaja-piiraja jaoks oleks oluline olla teadlik oma ajenditest, hirmudest ja vajadustest ning hakata neid väljendama vahetult ja avatult. «See tähendaks näiteks tunnistada, et kardan sind kaotada, vajan sinu lähedust, tahan sinuga rohkem koos olla, et end hästi tunda, muretsen, kas sul on minuga ikka hea, kas sa hoolid minust jne,» täpsustas Vainre.

«Teise kontrollimine ja piiramine on ju endale turvalisuse ja läheduse küsimine, kuid kahjuks teisele ahistaval ja eemaletõukaval moel,» nentis ta.

Pereterapeudi sõnul saaks suhtes destruktiivsust, mittetäiskasvanulikke võtteid nagu näiteks valetamist, varjamist, teise naeruvääristamist ja alandamist suhtes vältida.

«Oluline on leida endas üles oma takistused ja häiritus ning samuti rääkida sellest ausalt ja siiralt,» rõhutas ta.

Vainre tõi näite, et liialt nõudlik ja kriitiline parnter võib tunduda võimuka, kontrolliva ja agressiivse vanemana, kes surub partneri lapse rolli. «See ei võimalda teisel tunda end vabana – ta ei saa olla tema ise, aktsepteerituna, armastatuna just sellisena nagu ta on, ilma, et peaks varjama oma nõrkusi, eksimusi, puudusi, kartmata kriitikat ja pidevat süütunnet teise tunnete eest,» selgitas Marge Vainre.

Kõik see kokku paneb psühholoogi sõnul põgenema koormavate tunnete ja partneri eest - põgenemiseks sobib töö, alkohol, sport või kõrvalsuhe.

«Hea suhte tagab see, kui mõlemad saavad oma murest ja hirmudest avatult rääkida, ega pea kartma selle juures teise hukkamõistu või naeruvääristamist,» märkis ta ning lisas, et oluline on tunda end aktsepteerituna just sellisena, nagu ollakse.

Enesetapuga ähvardamist peab Vainre äärmuslikuks ja manipuleerivaks viisiks teist kontrollida ja siduda. Ta soovitab endalt küsida, kuidas on jõutud nii kaugele, et teisel viisil ei ole võimalik end nähtavaks ja kuuldavaks teha ning mis osutub sedavõrd talumatuks, et suhtega enam toime ei tulda?

Ka siin on Vainre sõnul tegemist vastastikku mitte toimiva suhtega. «Ei saa öelda, kes on halb ja kes hea, või kes on süüdi - kõik, mis puudutab suhteid, töötab vasatastikuse mõju kaudu,» lisas ta.

Võim on käskude-keeldudega suhtes olulisel kohal

«Kui üks parnter näeb suhet sellisena, et tema peab saama teist käsutada, piirata, kontrollida, siis võtab ta automaatselt endale kõrgema positsiooni ja seab teise endast madalamale,» ütles
paari ja pereterapeut ning lisas, et see toob kaasa võimukuse kaudu vanemliku rolli võtmise ning teise seadmise lapse tasandile ning tema vastusvõime piiramise.

«Kui ta leiab endale partneri, kes nõustub, et keegi otsustab ja vastuab tema eest ja võimaldab jääda lapseks, abituks, siis võib suhe vähemalt mõnda aega ka toimida,» arutles Vainre, kuid kindlasti ei ole see suhe tema arvates täisväärtuslikult täiskasvanulik suhe.

«Enamasti juhtub, et ühele või teisele selline suhe siiski ei sobi,» märkis ta.

Varasem kogemus nagu näiteks kogetud ebaõiglus, pettumus, hoolimatus, kättemaks või usaldamatus on Vainre sõnul viinud sellise olukorrani, mil üks osapooltest keeldub kokkulepetest ja kompromissidest.

«Kui suhtes juba on varem klaarimata pinged, siis väljenduvad nad järgmistes olukordades,» märkis psühholoog.

«Kui keegi on varem surunud alla oma vajadused ja tunded, siis soovib ta ju neist vabaneda ja nüüd on valida, millised viisil ta seda otsustab teha – kas jätkata mittetoimivaid mustreid või teha teed avatusele, siirusele, vastastikku rahulolu pakkuva suhteni, tõelise läheduseni,» nentis ta.

See, kas kaks inimest sobivad või ei sobi kokku, on Vainre sõnul vaid selle kahe inimese teha ja otsustada.

«Vahel piisab sellest, et hakatakse probleemide vältimise asemel neid teadvustama ja sellest rääkima,» lausus ta ning lisas, et teinekord on oluline loobuda kas või süüdlase otsimisest ja mõista, et ollakse erinevad inimesed, erinevate kogemustega, vajatakse küll samu asju – teinteise jaoks olemasolu, armastust, lähedust, kuid pakutakse või väljendatakse seda sageli ebasobival viisil.

Tagasi üles