Inimesed arvavad sageli, et kui nad on teinud midagi piinlikku, siis kõik vaatavad ja mõttes naeravad nende üle. Tegelikult hinnatakse enamasti üle seda, kui palju tähelepanu teised kellelegi osutatavad.
Kas oled ikka kogu aeg tähelepanu keskpunktis? Ilmselt mitte
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
6. juuni 2012, 11:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimene on iseenda maailma keskpunktis. Seetõttu jääb talle mulje, et tema tegudel ja väljaütlemistel on väga suur mõju, kirjutab psychologytoday.com. Enda vaatenurk sellest mõjust ei kattu aga sugugi teiste omaga.
2000. aastal viis Tom Gilovich oma kolleegidega läbi eksperimendi, milles paluti grupil noormeestel tegeleda suvalise asjasse puutumatu ülesandega. Ühele neist anti selle ajaks selga Barry Manilow T-särk. Eelnevalt olid uurijad selgeks teinud, et selline särk on ülikooli noorte seas väga häbiväärne. Selgus, et kuigi särgi kandja arvas, et vähemalt 50 protsenti teistest noortest teab, kes on Barry Manilow, siis tegelikkuses teadis seda vaid 25 protsenti.
Teises eksperimendis said noored valida nii-öelda lahedate T-särkide vahel, millel oli kujutatud kas Bob Marley, Jerry Seinfeld või Martin Luther King Jr. Jällegi olid särkide kandjad kindlad, et vähemalt 50 protsenti inimestest, kes näeb neid lahedaid särke kandmas, teavad, kelle pilt särgil on. Sellest katsest ilmnes, et grupis tundsid pildil olevaid isikuid ära vähem kui 10 protsenti katsealustest.
Kolmandas katses uuriti tähelepanelikult noorte käitumist. Sellest ilmnes, et grupisisese vestluse puhul hindasid inimesed regulaarselt üle seda, kui palju teised nende geniaalseid tähelepanekuid märkasid. Sama kehtis ka piinlikust tekitavate väljaütlemiste kohta.
Enamasti inimesed teavad, et nad ei ole teiste universumi keskpunktis. Kui me teeme aga midagi erilist, kas head või halba, siis ei oska me enam õigesti eristada enda vaatenurka teiste omadest.
Järeldust kõigest sellest on lihtne: kui muretsed väga selle pärast, mida teised sinust arvavad või sul on millegi pärast häbi, siis tuleta endale meelde, et tegelikult ei pööra teised sellele pooltki nii suurt tähelepanu, kui sulle esialgu tundub. Sinu apsakas vestluses ei sööbi nende mällu sellisel moel, nagu sulle endale ja kohviplekk su varrukal ei ole töökaaslaste vestlusteemaks, kui sa oled neist eemale kõndinud. Esmamulje sinust ei põhine vaid ühel geniaalsel või häbiväärsel lausel, mis sa kohtumise jooksul kuuldavale lased.
See ei tähenda, et keegi sind üldse ei märkaks, vaid et inimesed ei võta iga infokildu sinu kohta nii tõsiselt kui sa ise. Sel ajal kui sina ikka veel mingile piinlikule momendile mõtled, on teised selle juba ammu unustanud.