Lugeja kirjutab: klassikaliste kohtingute lõpp?

FOTO: SCANPIX

Anonüümseks jääda soovinud lugeja kirjutas meile oma ebaõnnestunud kohtingutest ning sellest, mida ta üldse kohtamisest arvab. Muu seas märkis ta, et klassikalist situatsiooni, kus noormees neiut lillega ootab, pole Tallinna linnapildis ammu näinud.

Ma ei ole tegelikult oma elus väga palju kohtingutel käinud ja need ajad, kui käisin, jäävad mägede taha. Ma pole väga seiklushimuline ja pigem eelistan inimestega mingil muul moel tutvuda (näiteks lihtsalt sõprade-tuttavatega koos olles). Mõned toredad (või halenaljakad) juhtumid on aga ikka ette tulnud.

Mäletan hästi ühte kohtamist, mis toimus ülikooli ajal. Pidin noormehega kohtuma Tartu
 kesklinnas. Olin just eelmisel päeval jala välja väänanud ja see oli nii paistes, et minu enda jalanõud mulle jalga ei mahtunud. Laenasin sõbrannalt suuremad kingad ja lausa lonkasin kohtumispaika.

Noormees oli kohtingule ilmunud ülikonnas, minul aga olid vanad teksad, roosa pusa ja sõbranna
 suured kingad. Mul ei olnud tegelikult tol ajal paremaid riideid olemaski. Piinlik oli küll, sest noormees vaatas mind ülevalt alla ja ju ta siis midagi muud ootas. Ega ta mulle väga ei meeldinudki.


Naljaga pooleks võin öelda, et kohtama läksin rohkem sellepärast, et ta oli lubanud mind sööma viia. Mis seal ikka häbeneda, olime tõesti vaesed tudengid ja eks oleks kangesti tahtnud midagi peale praekartuli ka süüa.

Minu kohtingukaaslane ütles, et tal on rahakott kodus (veider?) ja lähme sealt läbi. Käisime siis tema pool ära, mina ootasin õues, sisse igaks juhuks ei läinud.


Pärast jalutasime linnas ringi, aga millegipärast ta mind sööma ei viinudki. Mul sai sellest kohtingust juba päris villand ja ilmselt temal ka, sest ta hakkas rääkima, et tegelikult ta juba käib kahe (!) tüdrukuga ja et vaatab igaks juhuks ikka ringi, et kas õnnestub veel kellegagi tuttavaks saada. Nii et ilmselt polnud ka tema motiivid päris ausad.

Kokkuvõttes oli väga veider kohtamine. Ei tasu ikka ainult söögi pärast kohtingule minna!

Ülikooli ajal kohtusin veel ühe noormehega. Olime sõbrannadega baaris, kui märkasin, et keegi
 vaatab mind. Vaatasin siis julgelt vastu, kuni noormees lõpuks mind tantsima palus. Kõik sujus kenasti, ta saatis mu koju ja kutsus uuesti välja.

Teine kohtamine oli veel kenam, ta kinkis mulle oma pildi ja tahtis järgmist kohtamist kokku leppida. Lubasin talle ise helistada, telefoninumber oli foto taga olemas.

Kui ma siis talle paari päeva pärast helistasin (telefoniputkast nagu tol ajal ikka), võttis toru tema ema (lauatelefonil). Kui noormehe järele küsisin, siis vastas ema, et too ei saavat hetkel telefonile tulla, sest vaatab telekast seebikat (millist, ma ei mäleta, aga oli üks tolle aja popp «seep»).


Tule taevas appi! Ma ei saanud millestki aru – mulle oli see poiss väga toreda mulje jätnud ja mulle tundus, et ta tahtis väga minuga uuesti kokku saada (ja kes siis niisama heast peast oma foto kingib?).

See vahejuhtum tundus siiski kummaline ja olin veendunud, et ta leidis lihtsalt väga rumala ettekäände, et minuga enam mitte kohtuda. Rohkem ma talle ei helistanud, aga foto on siiani kusagil alles.

Olen ka välismaal kohtamas käinud, nimelt USAs. Kohtamisele kutsumine toimus seekord veidi imelikult. Jäin noormehele silma ühiste sõprade juures. Hiljem küsis üks tema sõber ühelt minu sõbralt (saite ikka aru, kes kellelt küsis?), et kas too arvab, et mina võiksin tahta selle noormehega välja minna. Mina siis ütlesin oma sõbrale, et ta ütleks tema sõbra kaudu (!),  et jah, ma olen nõus.

Kui noormees mulle kohtamisele lille tõi, siis ütlesid sõbrannad, et asi on tõsine, sest niisama lilli ei tooda. Kohting ise oli klassikalises Ameerika stiilis – autoga kinno, popkorn, Coca-Cola. Film oli nii hea, et siiani mäletan.


Ainus häda oli see, et minu kaaslasel oli täiesti kohutav hingeõhk! Ma ei tea, millest see tuli, sest üldiselt on ameeriklased fanaatilised hügieeniarmastajad. Kui noormees mind õhtu lõpul suudelda püüdis, siis ei teadnud ma, kuidas end välja vabandada. Aga ma tõesti ei suutnud selle peale mõeldagi! Ja nii meie suhe lõpu saigi.

Mul oli temast väga kahju ja ma ei osanud äraütlemist ka kuidagi põhjendada. Tõde öelda ka ei tihanud. Andsin siis lihtsalt jällegi sõprade kaudu teada, et ma ei taha end Ameerikas kellegagi siduda, sest lähen niikuinii varsti koju tagasi. Milline tobe vabandus – ma ise ei usu selliseid kunagi!

Selliseid kohtinguid arvestades on vist arusaadav, miks ma suur kohtamisfänn ei ole… Eks need
 kohtingud toimusid ka vanuses, kus olin ise alles asunud maailma avastama. Ei osanud midagi väga loota või tahta ning kõik see oli rohkem lõbus seiklus. Vanus teeb kindlasti ettevaatlikumaks ja valivamaks.

Olen ilmselt väga vanamoodne ja ise kedagi kohtama kutsunud ei ole. Eeldan, et mehed võiks seda ise teha – mehed võiks ikka oma julgust näidata! Loomulikult võivad ka naised ise mehi välja kutsuda, aga mulle ei meeldi, et tänapäeval mehed nii mugavaks muutuvad ja naised kuidagi lausa pealetükkivad on.

Paljude inimeste jaoks seostuvad kohtamistega hirmud – näiteks see, kas üldse julged kedagi
 välja kutsuda või et äkki mu kaaslane ei ilmugi välja. Ilmselt jääb nii mõnigi kohtamine selle tõttu üldse planeerimata. Kindlasti aitab siin eluterve enesehinnang. Ei tasu karta nii-öelda korvi saamist.

Mõnes mõttes on kohtamised nagu harjutused iseseisvaks eluks. Paljudes valdkondades tuleb meil elu jooksul kordi ja kordi «ei» kuulda. Seda ei pea ilmtingimata isiklikult võtma. Loodan, et kõigil on julgust ikka uuesti proovida.

Siiski jään ma mõttesse. Liigun sageli Tallinna kesklinnas, mis peaks olema populaarne kokkusaamiskoht. Klassikalist situatsiooni, kus noormees neiut lillega ootab, nägin viimati väga ammu. Võib-olla viitab see tõesti sellele, et kohtamised sellises vormis tavaliselt enam ei toimugi?

Kõigist meid ümbritsevatest muutustest hoolimata usun ma, et vana hea silmast silma kohting (kindlasti koos lilledega!) toimib igal juhul. Selleks, et inimest tundma õppida, ei piisa minu arvates internetitutvusest.

Arvan, et õnnestunud kohtingu reeglid on täpselt samad, mis üldse heades inimsuhetes. Ole enesekindel, kuid mitte pealetükkiv. Oska kuulata ja leia ise paar teemat, millel vestelda. Kõige tähtsam on siiski jääda iseendaks (mis muidugi ei tähenda, et peaksid kohe kõik oma vead letti laduma) ja mitte üle planeerida.

Mõnus keskkond on kindlasti abiks, aga usun, et see pole peamine. Väikesed äpardused ei saa olla saatuslikud, kui asi muidu vähegi lootustandev on. Ahjaa, veel üks asi – ära ole ülikriitiline! Kui näed inimestes ainult vigu, siis rikud kindlasti kohtingu (ja üldse oma elu) ära.

Sellist kohtingut, millest võib-olla unistanud olen, ei olegi mul kahjuks ette tulnud. Suurt lillesülemit või jalustrabavat üllatust…. Ühesõnaga – kuud pole keegi mulle taevast alla toonud.

Samas olen eestlaslikult vähenõudlik ja leplik. Kõige ilusamad kohtingudetailid tahaks siiski enda teada jätta, neid ei raatsigi jagada ja ilmselt on need rohkem hetkeemotsioonid, mis võõrastele midagi ei ütle

Muide, kui noormees tohutult suuri žeste teeb, siis on oht, et ta ei tee seda otseselt sinu pärast, vaid hoopis selleks, et oma ego upitada – «Näe, kui kõva mees ma olen!». Mina usun pigem sellesse, mida ma pärast esimest kohtingut näen ja kuidas inimene väljaspool kohtingut, igapäevaelus käitub. Pigem vähem eeskava ja rohkem usaldusväärsust. 

Aga meestele vihjeks, et suur kogus lilli kedagi külmaks muidugi ei jäta….

Pikk suvi on ees – ärge magage oma kohtinguvõimalusi maha! 

Premeerime loo autorit üllatusauhinnaga Amwaylt - Artistry põsepuna- ja lauvärvipaletiga (hind 57 eurot)! Võtame võitjaga ühendust!

Tagasi üles