Ahistaja küüsis naine: ka ülemusest võib ohver saada

FOTO: SCANPIX

Klassikaliselt arvatakse, et tööl ahistamine on ülemuste rida – et alluvatel ei jää töö säilimise nimel üle midagi muud, kui ülemuse füüsilise või vaimse ahistamisega harjuda. Mina ülemusena olen kogenud teist poolt – ka mina olen tundnud end ahistatuna ja tunnen praegugi, kirjutab anonüümseks jääda soovinud 28-aastane naine.
 

Olen keskmise suurusega ettevõtte juht – mul on 30 alluvat. Iga päev on meid kontoris alla 10, ülejäänud töötavad teistes paikades.

Kuigi mul on väga toredad töökaaslased ning ma suhtlen nendega ka vabal ajal, on mul üks väga kindel reegel iseenda jaoks kehtestatud – minu eraelu on minu eraelu ning seda oma töökaaslastega ma ei jaga. Kui esmaspäeva hommikuti räägitakse oma nädalavahetusest, hoian tavaliselt suu kinni – pole nende asi, kas ma käisin teatris, peol või loomaaias… Nii arvavadki mu töökaaslased, et eraelus olen ma vaba ja vallaline, kuigi tõde on teine.

Seda esimest hetke, mil avastasin, et ma ühele töökaaslasele meeldin rohkem, kui peaks ja võiks, ma täpselt ei mäleta. Ta on töökas ja korralik, alati teeb ära selle, mis kästakse ja natukene rohkem ka. Aga ka kõige veidramas unenäos ei tuleks ma selle peale, et ta võiks mulle meeldida rohkem kui töökaaslane. Ta on minust 15 aastat vanem, mul ei ole küll midagi vanemate meeste vastu, kuid tema näeb välja ja käitub nõnda, nagu ta oleks pensionieelik. Ta on tore inimene, aga absoluutselt mitte minu maitse. Ühel hetkel avastasin, et ma meeldin talle ja see tunne ei olnud meeldiv.

Esimene väga konkreetne vihje tuli ühel täiesti tavalisel laupäeva hommikul. Ärkasin sõnumi peale. Temalt tulnud sõnum oli lihtne ja lakooniline – «ma armastan sind». No mida nalja, mõtlesin, ja kustutasin kohe sõnumi. Esmaspäeva hommikul oli mul elus esimest korda tunne, et ma ei taha tööle minna. Vältisin temaga kokkusaamist nii kohvitoas kui mujal, aga no mida sa teed, kui olen ta ülemus ja peame iga päev koos töötama, et ettevõttel paremini läheks. Esimesed nädalad siiski vältisin teda, tundsin end halvasti. Aga siis kuidagi laabus kõik ja elu läks edasi.

Mulle meeldib aeg-ajalt kontorisse kauemaks tööle jääda – kuna päev on täis kohtumisi ja suhtlemisi, on õhtune kontoriaeg sobilik nokitsemiseks. Ja ühel hetkel seisis pisarais mees mu kabinetis ja ütles, et tema kohe ei saa muudmoodi, kui ta armastab mind.

Sel hetkel poleks vist kogu maailma validool mind ka aidanud, kõrvus hakkas kohisema ja ma mõtlesin, et ma lihtsalt minestan ära. Mul oli tõsiselt vastik olla. «Kuidas sa aru ei saa, ma pole sinust absoluutselt mitte huvitatud,» ütlesin üsna karmilt. Ma pole elus niimoodi nutvat meest näinud, ma olen kogu aeg arvanud, et mul on hell süda, aga sel hetkel mul temast kahju küll polnud. «Ja palun ära selle jutuga enam tule ja unusta ära,»ütlesin, kui olin ta oma kabinetist välja saanud.

Kuidas järgmised paar kuud meie tööelu kvaliteet langes, seda võite ainult aimata. Ma lihtsalt ei suutnud selle inimesega koostööd teha. Mul oli paha. Ma tundsin end ahistatuna. Võib-olla näitas see ka seda, et ülemusena pole ma nii hea – et ei oska sellistest olukordadest üle olla.

Ka siis vaibus ajapikku asi maha. Ülemusena teadsin ja tundsin, et tuleb üle olla. Mõtlesin siiralt, et case closed, kuni ühel reedeõhtul, aasta pärast tema esimest sõnumit, oli mees mu koduukse taga. Jälle nuttev mees. Lasin ta korraks sisse, ütlesin, et olgu see nüüd küll viimane kord.

Ma ei tea, kust tuli tookord minusse nii palju viha, aga ütlesin vaid, et uks on sealpool, see käib väljastpoolt kinni ja et tema minu koju ega minu ellu oodatud pole. Seekord läks minul asi lihtsamalt – olin nii armunud oma vastleitud sõpra, et pea oli selge ja ilusaid mõtteid täis. Tööl muidugi ignoreerisin seda meest, vältisin temaga kahekesi jäämist ja ka tööülesandeid andsin kuidagi teiste juuresolekul üle. Mõtlesin seekord, et ongi kõik.

Aga ei, esimesest lihtsast «ma armastan sind» – sõnumist on nüüd möödas poolteist aastat. Ja seesama nuttev mees oli mul paar nädalat tagasi jälle ukse taga. Jutt ei olnud muutunud. No kuidas ta küll aru ei saa! Seekord olin tõesti vihane ja ütlesin tõesti inetult. Tegin talle selgeks, et minu eraelus on kõik korras ja olemas ja tema ei mahu sinna mitte kuidagi ka tema kõige suuremates unistustes mitte.

Miskipärast kardan, et varsti on ta jälle sama jutuga mu ukse taga. Siis on minu töö jälle mitmeks kuuks halvatud, tuju rikutud.

Kui see pole ahistamine, siis mis see on?

Tagasi üles