Kui noorel naisel on oluliselt vanem mees, siis on eelarvamused kerged tekkima. Ikka kiputakse eeldama, et naist ahvatles suhtesse astuma kas mehe tuntus, raha, võim või siis kõik korraga - rääkimata sellest, et ehk otsib naine partneris isalikku hoolitsust.
Kuid enam kui kaks aastat tagasi Austraaliasse läinud eestlanna Anna-Liis (29), kes on nüüd veidi üle aasta koos elanud endast 20 aastat vanema Erwiniga, kummutab kõik need eelarvamused - tema armulugu sai alguse lihtsast sõprusest, mis arenes millekski enamaks.
Anna-Liis tutvus Erwiniga väikeses outback-linnas, kus ta sel ajal baaris töötas. Sellegipoolest ei kohtunud nad naise sõnul baarileti taga, vaid mees oli ta naaber, kelle juures ta hea meelega oma vaba aega veetis.
«Mäletan väga hästi meie esimest kohtumist, kui ta ennast mulle tutvustama tuli. See oli sõbralik vestlus, mis mind muigama pani ja peaaegu oleks tahtnud rõõmust lakke hüpata, et mul nii lahe naaber on,» meenutas Anna-Liis.
Ta tõdes, et ehkki ei mõelnud esialgu Erwinist kui võimalikust partnerist, vaid pigem kui heast sõbrast, kellest kunagi loobuda ei tahaks, oli mees tema jaoks siiski esimesest hetkest füüsiliselt atraktiivne. «Ja kütkestav on ta minu jaoks siiamaani. Ta on pikka kasvu ja hea kehaehitusega. Üks neist, kes ei pea vaeva nägema, et välja näha cool,» lisas naine.
Välimusest rääkides tunnistas ta veel, et vanusel on tegelikult oma võlu. «Ja mulle näib, et vanusega tihtipeale muutuvad näojooned palju huvitavamaks.»
Vanus ei ole oluline
Igapäevane suhtlus sõpradena viis Anna-Liisi ja Erwini suhte üsna kiiresti edasi ja üsna pea leidis naine end mehega koos kogu oma vaba aega veetmas. «Käisime koos kalal ja matkamas ning pühapäeviti veetsime aega koos ühiste sõprade ja töökaaslastega. Klassikalises mõttes me kunagi kohtamas ei käinud, kuid suhteks arenes see sõprus vaid paari nädalaga.»
Vanust ei pea Anna-Liis aga suhte juures üldse oluliseks. «Ma olen koos inimesega, kes mulle meeldib ja kellega ma jagan oma elus absoluutselt kõike. Ma ei ela koos vana kummutiga, sest mulle meeldib antiik. Inimesed ei ole asjad ja vanus puutub siia niiiiii olematult vähe,» selgitas ta.
Kõige olulisem on naise hinnangul hoopis, et suhtes saaks olla sina ise. «Et saad olla kellegagi koos, kellega on lihtne ja hea olla ning kes hindab sind just sellisena, nagu sa oled. Vanus ju siia ei puutu. Lõppkokkuvõttes oled sa koos inimesega, mitte vanuse või pikkusega,» märkis ta.
Erwini juures köidab teda mehe lihtsus, siirus ja headus. Kuid kas on midagi, mis annab 49-aastasele mehele noorte meestega võrreldes eelise? «Keeruline oleks välja tuua vanusesse puutuvaid põhjuseid. Inimesed kindlasti muutuvad aja jooksul, aga ma pole ega saakski kohtuda 20 aastat noorema Erwiniga, et teada saada, kas me klapiksime ka siis omavahel,» arvas Anna-Liis.
Küll aga on tema jaoks olulised mehe väärtushinnangud. «Need on minu arust nii paigas, mis on oluline ja mis mitte. Olulised on lähedased inimesed - tema lapsed ja sõbrad ning peaasi, et lõbus oleks. Milles ju tegelikult peitubki kogu võluvägi.»
Erwinil on kaks tütart (15 ja 13) ja üks poeg (10) ning Anna-Liis saab nendega hästi läbi. «Kahjuks Erwini töö tõttu oleme kodust palju eemal. Kuid kui oleme kodus, siis on nad meiega nädalavahetustel ning suurema osa koolivaheajast.»
Naise hinnangul on laste jaoks oluline, et nad teavad enda tähtsust isa elus, teavad, et nad on tema jaoks olulised ja armastatud. «Minu suhe Erwiniga ei ole seda muutnud ning see ei muutu ka tulevikus. Seetõttu on ka minu läbisaamine lastega olnud palju lihtsam. Näen ennast ise nende elus sõbrana. Ma olen osa nende isa elust, aga ma ei ole nende konkurent,» selgitas ta.
Kõige tähtsam on olla õnnelik
Anna-Liis usub, et tema elukaaslase lastel on isa pärast hea meel ja samuti oleks neil hea meel veel mõne venna või õe üle perekonnas. «Erwin on erakordselt hea isa ja ja see on oluline ka minu jaoks, teades, et ta suudab ja tahab seda ka tulevikus.»
Vanusevahe ei ole naise kinnitusel takistuseks ka tulevikule mõeldes. «Ühiseid plaane meil jätkub. Kuid püüan elada rohkem hetkes kui tulevikus. Elu ei lähe nagunii alati nii, nagu ette planeerid, ning kuidas saaksin 20 või 30 aasta pärast kahetseda, et olin õnnelik?»
Anna-Liis arvab, et nooremas eas tegeleme me kõik oluliselt rohkem iseendaga, mistõttu oleme paratamatult ka isekamad. Vanusega see muutub, kuid inimese «sisu» jääb ikka samaks.
Ning suur vanusevahe oma elukaaslasega ei ole midagi sellist, mis püsiks naisel igapäevaselt meeles. «Senikaua on meie suhe olnud põnev ja seiklusrikas ning ma ei saaks öelda, et midagi tegemata jääks. Pigem vastupidi, tänu temale on mu elu olnud palju kirjum, kui seda ette kujutanud oleks, ja mul on olnud võimalus kohtuda väga paljude erinevate inimestega läbi tema sõpruskonna.»
Küll aga tunnistas Anna-Liis, et pelgas suhte alguses, mida tema Eestis elavad vanemad võiksid arvata. Kuid siin suutsid nad teda hoopiski positiivselt üllatada.
«Teades, et ma olen kellegagi koos, kes must hoolib ja et ma õnnelik olen, on ka nemad õnnelikud. Naljakaid hetki tuleb küll mõnikord ette, kui arvatakse, et Erwin on mu onu või isa, aga need olukorrad teevad meile mõlemale nalja,» rääkis ta.
Mis puutub spekulatsiooni teemal, et vanemas mehes otsitakse mingil määral isafiguuri, siis pole Anna-Liis sellega nõus. «Me oleme võrdväärsed partnerid. Mis tähendab, et ka minule langevad kohustused ja ootused. Iga suhe vajab vastastikust emotsionaalset tuge,» selgitas ta.
Ka oma vanematega on noorel naisel väga hea läbi saamine ja isa armastusest pole ta kunagi pidanud puudust tundma. «Mul on suurepärased vanemad ja mul on isa, kellega pea iga nädalavahetus suhtlen. Ma olen peatselt 30 ja täiskasvanud inimene ning iseseisev. Ma ei oota kelleltki vanemlikku hoolitsust,» kinnitas ta.