Laima Vaikule lavale elatud elu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Lumekuninganna oma lossis: just Lumekuningannaks Laima Vaikulet siin-seal kutsutaksegi. Teda peetakse ka külmaks nagu Riia laht ja ettearvamatuks nagu Baltikumi ilm. Aga nii vaid näib. Tegelikult on Laima soe ja nüansirikas nagu temanimeline šokolaad.

FOTO: Verni Leivak

Pärast kümneaastast vaheaega esineb täna Tallinnas läti super­staar Laima Vaikule. Oma Jurmala kodus andis ta Arterile eksklusiivintervjuu.

Käärid sisse: Laima soetab kõik oma kostüümid vaid maailma tippdisaineritelt, ent laseb need siis õmblejal endale sobivaks sättida.

FOTO: Verni Leivak

Ikka koos: maestro Raimonds Pauls oli mees, kes noorukest Laima Vaikulet lauljana märkas. Kui seda poleks juhtunud, oleks Laima ilmselt ilukirurg.

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

«Tussovka»: Laima Vaikule, Alla Pugatšova ja Boriss Moissejev Uue Laine laulufestivalil.

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Tippvormis: äsja naasis Laima pikalt konsertturneelt Ameerika Ühendriikidesse, kus ta esines 15 linnas.

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Nurgake elutoast: ajatu sisekujundus on püsinud aastaid muutumatu ja peaaegu puutumatuna. Diivanit katab hele kate, et koer saaks kõikjal teha, mida tahab.

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Vaade tänavalt: eramut ja ujulaga kõrvalhoonet ümbritsev hekk on piisavalt tihe, et võõra silm seal toimuvat ei seletaks.

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Igahommikune jalutuskäik: veel paar aastat tagasi oli Laimal kolm ameerika buldogit, kuid nüüdseks on nad kõik läinud igavikuteele. Pildil üks tema kauaaegsetest sõpradest.

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Vanas elektrirongis, mis Riia raudteejaamast Lätimaa kuulsaima kuurordi Jurmala poole logistab, logiseb isegi istepink. Bulduri, mis asub suvel üsna kärarikka Jurmala keskusest mõni kilomeeter Riia poole, paistab kohe silma laitmatu heakorra ja meeldiva vaikeluga, ehkki hotelliterrassidel hakkab juba mai keskel silma varaseid suvitajaid.

Bulduru prospekts, mida mööda nüüd paari kilomeetri jagu astuda tuleb, on merele kõige lähemal asuv tänav, ehkki liivasest rannast eraldab seda väike männimetsariba. Kahel pool tänavat kõrguvad villad avaldavad muljet.

Mõned on pärit läinud sajandi algusaastatest, mõned sellest sajandist, nende vahele on eksinud üksikud tagasihoidlikumad eramud, ühes hoovis võib märgata isegi päevinäinud Žigulid. Ent haruldased pole häärberid, mille hinnad – kui sirvida kinnisvaraportaale – algavad viiest miljonist eurost.

Õhk on niiske ja troopiliselt palav, lõhnab äsjasadanud vihma järele.

Läti megatähe Laima Vaikule (58) eramu paistab juba eemalt vaadates silma mitte tornide ja tornikeste või 90ndatest tuttava, meiegi «lollidemaale» omase suurushullustusega, vaid ülima maitsekusega.

Uudishimulike ja soovimata pilkude eest varjab hoovis toimuvat aiaäärne hekk, ja mööduja vast ei märkagi, et väravas puurib teda esmapilgul nähtamatu videosilm.

Väravakella helina peale ilmub uksele tagasihoidlikes toonides rõivastuses, emalikku soojust kiirgav vanem venelanna, kes lahkesti sisse astuma julgustab.

Märkamatult – ehk mängivad siin rolli pehmed kodused sussid, mis isegi sahinat ei tekita – on kohal ka perenaine Laima Vaikule isiklikult. «Oi, tvoi ljubimõje!» ahhetab venelanna, ja Laima ulatab kingitud liiliad talle, et naine neile vaasi otsiks, haarates ise pakkepaberi.

Hetkega on kohal prantsuse buldog Buč (tuletatud lätikeelsest sõnast buča, eesti k «suudlus» – toim), kes ei malda varjata rõõmu külalise saabumise üle. «Ei, ärge võtke jalast ära,» sõnab Laima, ehkki vihmajärgse ilma tõttu on esiku valgele põrandale juba paar mudast jälge tekkinud.

Loomulikult rändavad jalatsid kappi, ning tulijalegi ulatatakse samasugused sussid nagu perenaisel ning hetk hiljem on jäljed juba kadunud, justkui poleks neid olnudki.

«Tahate ehk midagi süüa? Kohvi, teed, vett? Mulliga või mullita?» pärib Laima. Tassib avatud köögiga, rabavalt maitsekasse elutuppa kaks erkoranži plastmasstooli, asetab lauale pudeli Eviani ning disainvaagna pähklite ja kuivatatud aprikoosidega.

Rüüpab ise teed, kerib jalad uskumatu kergusega enese alla ning hoiatab naerdes, et ma end ümberringi rõõmsalt sibava buldogi söögijärgsest kõhutuulest häirida ei laseks.

Kuna istume musta Yamaha klaveri ja seina äärde paigutatud kitarridega elutoa ühes osas, on selja taga kogu aeg kuulda vaikset liikumist – teenijad ja aednik teevad oma igapäevatööd.

Laima hallipäine ema läheb istub terrassile, et päikeseliseks muutunud sooja kevadpäeva nautida.

Mäletate ehk seda hetke, mil mõistsite, et üks kuuendik või rohkemgi planeedist tunneb teid?

Tegelikult mul sellist hetke polnudki, sest inimene peab olema väga noor ja kogenematu, et tuntusest pea ringi käima hakkaks.

Ma olin selleks ajaks kogu aeg populaarne olnud, esinenud Juras Perle varietees ja tundsin end väga kuulsana. Just seetõttu laiem tuntus mul peapööritust ei tekitanudki, suhtusin sellesse väga rahulikult. Tunnetasin lihtsalt, et olen väga vajalik, sest telefonid helisesid pidevalt – kogu aeg oli vaja olla ratastel, siin ja seal võtetel, ja ega see mind nii väga rõõmustanudki.
Võiks arvata, et see just meeldis.

Ei. Poleks olnud Ilja Reznikut (vene laulukirjutaja – toim), ei teagi, kuidas elu oleks läinud, sest tema sundis mind kõigeks. Muide, oma esimesest ja kõige paremast kontserdist omaaegses Rossija kontserdisaalis Moskvas pole mul jälgegi, sest ma ise ei lubanud seda filmida. Hullumeelsus, kas pole?

Miks arvate, et just see oli parim?

Kui tagasi vaatan, on see nii, aga toona ma sedaviisi ei mõelnud, ma ei teadnud ju, milliseks elu kujuneb. Kuna teadsin naisrežissööri, kes seda kontserti salvestama pidi, ja pidasin teda kehvaks, siis pigem keeldusin, ehkki võtterühm oli kohale sõitnud. Ja seda ajal, kui kõik teised maksid peale, et neid ainult üles võetaks! See oli 1986. aastal.

Kas läbimurdelooks osutus Valeri Leontjeviga kahasse esitatud «Vernissaaž»?

Ei, juba laulu «Notšnoi kostjor» ajal olin Leedus populaarne, ja seda võeti üles Moskva elitaar­ses, lausa läänelikus klubis Muhomor, kuhu kohalikud lihtsurelikud iial sisse ei saanud. Mind õnnestus selleks vaevu pehmeks rääkida. Vaat sealt kutsutigi mind «Kutsuva tulukese» saatesse, ja jälle jäin vaevu nõusse, sest mul oli võtte ajal proov, mida ma ei tahtnud ära jätta.

Teie etteasted on alati olnud teatraliseeritud. Mil määral olete GITISe (Venemaa teatriakadeemia – toim) näitleja ja lavastajana lõpetanuna rollis ja mil määral end publiku ees n-ö alasti kisute?

Nii ja naa. Sest isegi rolli minnes oled ikkagi sina ise. Meis kõigis on head ja halba, kurba ja lõbusat. Võtad lihtsalt ühe osakese endast ja näitad seda. Leian, et lavastajaks õppida ei saa, see on eriala, kus erialast haridust polegi vaja, kui oled andekas. Loominguline kõrgkool on lihtsalt selleks, et omandaksite teatud töövõtted ja loeksite läbi kirjandust, mida te seni polnud lugenud. Saate haritumaks. Teine asi, kui oleksin inseneriks õppinud.

Mõtlete numbrid ise välja?

Jah. Näiteks Lev Leštšenkol (vene estraadilaulja – toim) on laul «Proštšai, vokzal», mida kõik Nõukogude inimesed peast teadsid, aga mina nägin selles sootuks muud. Nagu ütles kunagi näitleja Mihhail Bojarski: «Oh, Laima, sain alles nüüd teada, et see on kurb laul!» Sest minu jaoks on see laul justkui hüvastijätt igaveseks. Nii on iga teisegi lauluga, inimesed võtavad seda vastu ühtviisi, aga sina hoopis teisiti. Seepärast: nii kui uue laulu kavva võtan, mõtlen sellele ka loo taha.
Muide, praegu töötan tantsutrupita.
Sest ei viitsi enam nii palju proovi teha?

Proovi tuleb ikka teha, aga ega selles pole asi!
Milleks võetakse tavaliselt tantsutrupp? Selleks, et oma puudusi varjata. Meil oli aga mõte selles, et laval konkreetset lugu jutustada, mitte selles, et tantsijad laulja selja taga niisama mingeid liigutusi teeksid.

Otsustasingi nüüd, et teen mõnda aega tööd trupita, ja see on teistmoodi huvitav. Ja mis on kummaline – vaeva näen vähem, aga publikule meeldib rohkem! Tegelikult pole see justkui õiglane, sest tegin varem lisaks laulmisele tantsijatega võrdselt tööd.

Nüüd on siis kontakt publikuga tugevam?

Muidugi. Nad saavad minust nüüd rohkem teada. Nad tahavad vähem teatrit.

Seda soovite teiegi oma ellu?

Minu elus on alati vähe teatrit olnud. Õigemini polegi. Olen ju tähtkujult Jäär, see on horoskoobi esimene tähemärk, ja nagu mulle tundub, kõige õnnetum, sest ta ei suuda elus mängida. Tõsi, täiskasvanud Jäär on juba rahulikum...

Kui olete kodus, siis milline näeb välja teie päev?

Hommikul tõusen alati kiiresti üles, sest tahan minna Bučiga mere äärde jalutama. Pärast jalutuskäiku on hommikusöök ja siis läheme aednikuga kasvuhoonesse lillede eest hoolitsema ning mõtlema, kuhu neid pärast öökülmi istutada. Aednikul ongi praegusel aastaajal kõige rohkem tööd. Edasi tulevad juba kohtumised inimestega.

Teie kodu tundub väga modernne ja mugav.

Elan siin juba üksteist aastat ja kodu luues valisingi stiili, mis mõjuks igal ajal kaasaegsena. Vajadusel tuleb muidugi üht-teist välja vahetada. Isegi diivanid on valged, praegune diivanikate on Buči pärast pandud, et ta saaks olla igal pool, kus tahab, ilma et peaks pidevalt keelama. Talle on kõik lubatud.

Varem oli mul kolm koera, ja neile oli kõik täpselt sama moodi lubatud. Nüüd on nad surnud. Varem mõtlesin, et nad on kolmekesi nagu kolm rõõmu mu elus. Aga kui nad surevad, on kolm kohutavat leina. Inimese elu arvestades elavadki koerad vähe, aga minu suurim lemmik elas kõigest kaheksa aasta ja üheksa kuuseks ning suri jalutuskäigu ajal rannas. Tema tütrel oli langetõbi, kuid elas ikkagi üheksa-aastaseks.

Olete öelnud, et koerad ongi teile kui lapsed.

Nad on absoluutselt teiste pereliikmetega võrdsed. Ma ei suuda mõista inimesi, kes suhtuvad looma kui looma ja inimesse kui temast tähtsamasse. Isegi pisike sipelgas pelgab teid, sibab teie eest minema, sest keegi ei taha surra. Kui sõbrad mu elukaaslast Andreid kalale kutsuvad, siis mina kaasa ei lähe, sest isegi kala tahab elada.

Sellisest mõtteviisist tingituna saigi teist loomakaitsja ja taimetoitlane?

See tuli mu juurde iseenesest. Ma ei keela endale midagi, mul on lihtsalt hea liha söömata elada, ma lihtsalt ei taha seda. Ja taimetoitlaseks ma end kah ei nimeta, sest liha ma võiksin süüa, aga ei söö. Muide, kuni 19. eluaastani arvasin, et ongi olemas lihtsalt mingisugune liha, alles siis sain teada, et on olemas looma-, lamba- ja sealiha, sest see ei huvitanud mind.

Millest olete sunnitud tuntuse tõttu loobuma?

Ma ei saa mitte midagi teha nii nagu teised.
Aga ma ei suuda teha muudki nagu teised. Ma ei suuda murda oksa, ei suuda korjata lilli. Ma ei suuda pealt vaadata, kui puid saetakse.

Oleksin võinud teile pigem potiliiliad tuua?

Ei, kui lilled juba murtud, pole enam midagi parata. Aga ise ma neid murda ei suuda. Ja pärast kontserti kingitud lillede eest olen ikkagi väga tänulik, sest siis mõtlen muust – eelkõige ajast ja rahast, mille inimesed minu pärast on raisanud, ning et veel lilledki ostnud. Nad on minu peale mõelnud, ja see on äärmiselt liigutav. Ausalt öeldes tahaksin siis lausa nutta lahistada.

Kui tihti Lätis esinete?

Kord aastas ehk. See on normaalne, publiku hulgaga proportsioonis. Uskuge, kui teeksin tööd Hiinas, oleks ka kontserte rohkem. See on nagu turg, millegi müümine.

Milline on nõukaajal ja praegu püünele pääsemise vahe?

Varem oli number üks ideoloogia, teisel kohal anne, kolmandal suhted ja sidemed. Praegu on esikohal välimus, raha ja...

Ikka suhted?

Mis suhted? Kui on raha, tulevad ka suhted! Kui astute tänapäeval mõne peaprodutsendi juurde, ei hakka ta enne lillegi liigutama, kui teil raha pole. Andekusel pole praegu püünele pääsemisega mingit pistmist. Peaasi, et laul kummitama hakkaks. Varem oli vähemalt mingigi roll muusikal ja poeesial.

On teil sellepärast kahju?

Mul on ükskõik. Mul pole kahju, et ajad on muutunud, ma ei taha aega tagasi keerata. Pole kunagi tahtnud. Pole olemas suuremat õnne kui vabadus. Vaatan praegu noori ja mõtlen, kui õnnelikud nad on. Oleks mina omal ajal saanud nõnda palju reisida, õppida, osanud nõnda palju keeli kui nemad praegu... Nad ei saa sellest õnnest isegi aru!

Kas just vähene keeleoskus takistas teid 90ndate algul USAs karjääri tegemast?

Mitte ainult. Ma ise katkestasin selle karjääri. Mitte et see poleks mul õnnestunud. See oleks õnnestunud nii, et iga ameeriklane võinuks kadestada.

Minu taustalauljatar laulis tausta ka kogu Jacksoni perele, Natalie Cole’ile, paljudele maailmakuulsatele lauljatele, ja ta kadestas mind väga. Sest mul oli ameeriklastega leping. Kui kohtusin aastate möödudes Universali esindajatega Moskvas, ütlesid nad, et Laima, kõik me mäletame teid. Nii hästi kui seal pole minusse enne ega kunagi hiljem suhtutud.

Kahjuks juhtus olema minu jaoks vale aeg, ehkki mul olid kõik dokumendid, et Ameerikasse jäädagi. Paraku juhtus minuga toona liiga palju.

Peate silmas haigust (90ndate algul avastati Laimal vähk – toim)?

Jah. Pidasin kõige olulisemaks oma lähedasi ja sugulasi, tahtsin olla nendega, mitte karjääri teha. Isegi mitte siis, kui plaadifirma omanik mulle oma poega produtsendiks pakkus. Saate aru, mida see tähendab? Kõik oleks õnnestunud, aga ma ise ei tahtnud.

Viis aastat tagasi taas kohtudes naersime südamest. Nad olid arvanud, et teist sellist hullu nagu mina ei ole. Nad oleksid minu heaks kõik teinud.

Kui see ettepanek oleks veidi varem tehtud, elaksite USAs?

Ilmselt küll. Oleksin seal endast kõik andnud. Olin töönarkomaanina valmis nii külalisesinemisteks kui ka tööks Broad­wayl.

Meie Jaak Joala ütles ühes intervjuus, et tema loobus Venemaal tuuritamisest, kui adus, et popiks sai Laskovõi Mai stiilis primitiivne tümakas.

Aga ega keegi ju sundinud Jaaku seda stiili omaks võtma. Mina pole selles stiilis kunagi laulnud ning eksisteerin tänini.

Mäletan minagi, et olin just Ameerikast naasnud, kui Rossija hotellis peatudes kuulsin, kuidas kontserdisaalis esines Laskovõi Mai. Kuidas need lapsed laulsid (osatab nasaalse häälega): njaa-njaa-njaa!... Ameerikas olid kõik vaimustuses Michael Jacksonist, aga siin... Õudus! Ka mina panin tähele, kui palju halba see ansambel noorte arengule tegi.

Nemad ajasid oma rida, mina oma. Religioon ütleb, et üks suuremaid patte on teha midagi, mis sul välja ei tule. Olgu see siis laulmine, lillede istutamine või mis iganes. Nii et ma ei ole sugugi kindel, kas Jaak Joala tegi õigesti, et laulmise sinnapaika jättis.

Mäletan, kuidas 1987 koos Soomes sealse raadio estraadiorkestriga esinesime. Raimonds Pauls, Jaak Joala ja mina. Kuidas meid, soomlastele täiesti tundmatuid, seal vastu võeti!

Kas teate, et eesti rahvas «õnnistas» teda Kremli Ööbiku nimega?

See on väga ebaõiglane.

Lätlased teid millegi sarnasega ei õnnistanud?

Selle kohta öeldakse, et inimest on võimalik solvata seni, kuni ta solvub. Aga mind ei ole võimalik solvata. Mul oli täiesti ükskõik, mida keegi must arvab. Keegi vist küll miskit siristas, aga jäi ka varsti vait.

Mäletan, kuidas mind ajalehes Vene lauljatariks Laima Vaikuleks tituleeriti. Küsiksin seepeale, et millises põõsas nad istusid, kui pauk käis, kui ma Lätis ameerika muusikat läti keeles laulsin?

Miks nad siis ei kirjutanud, et vapustav laulja, kes ameerika muusikat laulab? Miks kunagi mu plussidest ei kirjutatud? Ilmselt polnud see neile kasulik. Need, kes kirjutasid, teenisid nõnda endale kannuseid. Ja just seetõttu ongi see mulle täiesti ükskõik. Kellele mu laulmine ei meeldi, ärge kontserdile tulge, teid ma ei ootagi.

Mul on lihtsalt kahju, et Jaak Joala lavalt lahkus, sest tema asemele pole tulnud kedagi. Koht on siiani tühi.

Anne Veski on kunagi öelnud, et Vene kesksetes telekanalites püsimiseks peab kuuluma, nagu öeldakse, teatud «tussovkasse», teatud seltskonda?

Vastab tõele. See on nagu suletud ring. Et kellelegi meeldida, peate olema ilus, silm särama. Et silm säraks, tuleb leida stiimul. Kui stiimulit ei ole, siis silm ei sära. Ja tulebki välja, et olete surnud ringis.

Et sind mõnes kanalis näidataks, tuleb seal endast väga hea mulje jätta, et ka teine kanal sind tahaks. Kui oled ühes, oled kõigis. Sa lihtsalt pead olema nähtaval, sest vastasel juhul unustatakse sind kiiresti.

Loevad suhted ja sidemed?

See loeb juhul, kui oled tuntud. Tuntuse saavutamiseks on teised käigud.
Tänapäeval on ju olemas internet. Praegu võib end igaüks neti kaudu tuntuks teha. Mul endalgi on plaanis rohkem internetile pühenduda. Päris sihikindlalt kohe. Sest ise ma telekat enam peaaegu ei vaata, ja arvan, et noored vaatavad veelgi vähem.

Igatahes kinnitatakse Vene telekanaleis pidevalt, et šõubisnises pole sõpru kellelgi.
Samamoodi võib väita, et kõik lätlased on külmad ja majanduslikult kalkuleerivad inimesed. Ei maksa teha selliseid üldistusi.

Tean šõubisnises väga paljusid, kes omavahel suhtlevad. Näiteks seltskonnaüritustel kuuluvad minu seltskonda paljud näitlejad, aga ka Alla Pugatšova, Aleksandr Buinov, loomulikult Maksim Galkin, alatine naerusuu Nikolai Baskov, lauljatar Žasmin (vene estraaditähed – toim) on alati kohal... See on seltskond, kes alati olemas.

See ongi «tussovka»!

Ongi, alati ühed ja samad inimesed, aga me ei riidle omavahel, meil on kõik hästi.

Kutsute neid vahel küllagi?

Muidugi. Näiteks ühes mu muusikavideos, mida siinsamas filmisime, osalesid Grigori Leps, Filipp Kirkorov, Kolja Baskov, Alla ja Galkin, Vladimir Presnjakov, Leonid Agutin, Valeri Meladze. Kutsusin, ja nad kõik tulid. Aga võinuks mitte tulla, sest kes seda niisama viitsiks – tuleb ju kõik oma tegemised ära jätta, siia tulla, grimmi teha. Seda ei tehta, kui pole häid suhteid.

Millega on võimalik selliseid olulisi suhteid rikkuda?

Täpselt samaga nagu igasuguseid teisigi inimsuhteid. Kui käitute halvasti või räägite oma sõpra taga, tekivad pinged.

Kas andestatakse kergesti?

Kõik sõltub sellest, kuidas oskate vabandust paluda. Tean juhtumeid, kui inimesed üksteise peale solvusid, kui üksteist ei abistatud, vaid arvustati. Isegi see anti andeks.

Kas ei olnud see Boriss Moissejev (vene estraaditäht – toim), kes paar aastat tagasi lasi lahti kõlaka, et olete rase?

(Naerdes.) Oh, see oli täielik rumalus, ja ka lihtsalt asjaolude kokkusattumus, keegi ei teinud seda spetsiaalselt.

See juhtus Uue Laine lauluvõistlusel, olin just suitsetamise maha jätnud ning seetõttu kilosid kogunud. Kõnnime Borjaga koridoris, ümberringi palju ajakirjanikke ja artiste, ja Borja ütleb, et oh sa mu paksuke, ja mina poetasin, et mul on süda paha.

Tema küsib, mis siis juhtus, ja mina vastasin, et olen alt läinud (vene k zaletela – eesti k «vahele jääma, alt minema»). Borja astus seejärel ühe ajakirjaniku juurde ning tegi talle omaselt nalja: «Ärge kellelegi rääkige, aga Laima on alt läinud!»

Kõik! Saate ju aru, kuidas asjad käivad? Rohkem ei rääkinud me kellelegi midagi, ainult seda, et jätke mind rahule. Ning see «jätke mind rahule» andis veel hoogu juurde. Küsisin siis ühelt ajakirjanikult, et kas ta tõesti arvab, et hakkan talle oma günekoloogilistest probleemidest ülevaadet tegema. Seegi lisas jälle hoogu.

Oli sellest kõigest ka kasu?

Ma pole sellele mõelnud. Natuke käis lihtsalt närvidele, sest paljud tulid õnnitlema ja küsima, kuidas rasedus kulgeb. Ma pole kunagi taoliste lollustega tegelnud ja tegelikult ei meeldi mulle endast rääkida. Ja kui see olekski juhtunud, ükskõik mil moel, poleks ma sellest kellelegi rääkinud, keegi poleks seda teada saanud.

Kuidas suhtusite Kirkorovi lapse ristimise saatesse, mis kestis Venemaa Esimesel kanalil tervelt tund aega?

Seda peate kanalilt küsima. (Naerab.) Kui Esimene kanal pidas seda vajalikuks terve tunni jooksul näidata, siis järelikult see huvitab inimesi. Järelikult tehti õigesti!

Soovisite ise kunagi lapsendada, kuid loobusite, kuna teie pühamehest ristiisa ei kiitnud plaani heaks. Miks te teda kuulda võtsite?

Ta ei andnud lapsendamisele õnnistust. Ma ei tea, miks. See on nagu KGB, kes oma otsuseid ei põhjenda. Millelegi antakse õnnistus, millelegi mitte. Miks ta mulle ei andnud, seda tuleb temalt küsida, aga ma usaldan teda. Ta on tõesti puhas inimene. Munk, eremiit, filosoof. Tema arvamus on mulle tähtis.

Miks te ise otsust vastu ei võtnud?

Ma võtsin, aga soovisin, et see oleks õige samm mu elus. Aga õnnistusest keeldumine oli mulle ikkagi imelik, sest tahtsin ju vaid head. Loomulikult mässas minus algul mõningane protest, ent kui ajas tagasi vaadata, siis...

Mul on üks sõbranna, kes ei tahtnud kunagi lapsi saada. Nägi siis kord telekast üht väikest tüdrukut ning tahtis teda lapsendada. Läbis kõik ametlikud instantsid, kõik kulges üsna raskelt. Ning kui kohtusime, küsisin, et kuidas nii – sina, kes sa kunagi seda ei tahtnud, nägid pidevalt telekast lapsendamise saateid, aga mina, kes ma tahtsin lapsendada, sattusin peale loomakaitsesaadetele.

Kuidas nii?

Mulle tundub, et kui tahate midagi väga teada saada, kui teil on mõni küsimus, siis ilmtingimata satub teie kätte mõni raamat või muu seletus, kust saate vastuse.

Kas usute saatusesse?

Absoluutselt. Olen selle ehe näide, et kõik on algusest peale paika pandud. Olin ju kogu elu teadnud, kelleks tahan saada, ja selles suunas liikunud, aga just saatus viis mind mujale.

Peate silmas, et unistasite arstikutsest?

Just nimelt! Tahtsin saada arstiks ja kõik olid veendunud, et saangi. Emagi ei omistanud sellele tähelepanu, et laulan. Ega ma isegi omistanud, suhtusin sellesse kui harrastusse.

Ja kõik mu elutee käigud – 90ndate sõit Ameerikasse... Ma ei teinud selleks ise midagi, kõik tuli iseenesest. Unistasin kunagi väga, et saaksin laulda muusikalides, ning saabuski ettepanek tulla Broadwayle, aga oli juba hilja. Ütlesin ei, ehkki see oli olnud mu unistus. Mulle polnud seda enam vaja.

Miks te Eestis kümme aastat esinenud pole?

Ise ka ei saa aru, miks. Vilniuse spordihallis käisin esinemas igal aastal, vahel isegi paar korda, aga Tallinnas pole taolist ažiotaaži olnud ja seetõttu ongi kõrvale jäänud. Mis on ilmselt vale. Kardan, et korraldajad polnud õiged, sest kõike siin ilmas on võimalik müüa, aga seda tuleb, nagu ütleb elukogemus, lihtsalt osata. Pole ju normaalne, kui ühes kohas on sul saal puupüsti täis, siis sõidad paar tuhat kilomeetrit kõrvale, ja saal on pooltühi.

Mul on Moskvas kindlad produtsendid, ja nii kui kellegi teisega üritan koostööd teha, osutub see alati veaks. Paar aastat tagasi töötasin Moskva Muusikamajas, kuhu igaüks esinema ei pääse, ise imestasin, et linnas on nii vähe reklaami. Ja mul oli 2000-kohaline saal täis, ehkki odavaim pilet maksis 200 dollarit. Kõik oleneb müügi meisterlikkusest. Nii kui satud ebaprofessionaali otsa, tuleb ka ebaedu.

Mul on kohutavalt kahju, et meil Lätis on nii paljud head asjad läinud hingusele ainuüksi kõige veneliku mittesallimise tõttu. See on lauslollus! Kui me ei armasta vene keelt, ei tähenda see ju, et meil ei võiks olla vene instituuti. Vene, hiina, ükskõik millist, kui see toob riigikassasse raha.

Eestis on käsil vene gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele. Mida te sellest arvate?

Erakoole võib ju ükskõik mis keeles teha, aga minu meelest pole venelastel Eestis eesti keelega probleeme olnud, pigem Lätis, kus inimesed elasid aastakümneid läti keelt oskamata.

Eestis sama lugu!

Ei, Eestis oskasid küll kõik eesti keelt. Võib-olla mõnes üksikus linnas oli nii, et ei osanud. Mäletan, me suhtlesime omal ajal paljude eesti muusikutega, kes olid venelased või tatarlased, ja nad kõik oskasid eesti keelt! Me veel omakeskis mõtlesime, et vaat kui tublid.

Inimene peab oskama selle maa keelt, kus ta elab. Kui ma praegu Venemaale elama läheksin ja hakkaksin läti keeles rääkima, siis räägiksin ju vaid iseendaga! Nii et jutt sel teemal oleks juba ammu aeg lõpetada.

Teisalt on lahe vene, hiina või inglise, mõne suure rahva keelt osata. Rääkida aga, et pole vaja kõnelda selle rahva keelt, kus sa elad, pole mingi jutt. Väga hea ajutreening. Mina ei nõuaks seda vanuritelt, aga miks mitte panna vene laps eesti, läti või leedu lasteaeda?

Samas sõidavad nagunii paljud lapsed pärast keskkooli kuhugi ingliskeelsesse keskkonda, mistõttu võime nõuda mida iganes, aga piirid on ju kõigile avatud.

Mida teete oma hea välimuse nimel? Ikka Jane Fonda aeroobikat?

Nüüd väga harva. Ameerikas on praegu moes kompleks jooksust, jalgrattasõidust ja kõnnist, lisaks aeroobika, Pilatese treening, jooga. Mõni aeg tagasi läksin joogaga liiale. Lausa nii, et kaotasin teadvuse, pärast seda lõin kartma ja lõpetasin ära. «Ärkasin» alles poole tunni pärast. Olen maksimalist.

Kompasite piire?

Just nimelt, organism palus pidurit panna. Praegu rõhun jalgrattasõidule, sest mul on tantsimise tõttu meniskiga probleeme. Käisin operatsioonil, aga ei ütleks, et väga õnnestunult. Enamikul tantsijatest on see viga.

Elate aastakümneid koos muusik Andrei Latkovskiga. Miks te pole abiellunud?

Seda oleks võinud ammu teha, aga nüüd pole enam mingit mõtet. Kui hakata praegu pulmi korraldama, mõjub see naeruväärsena. (Naerab.) Ei, see pole minu moodi.

On teil harrastusi?

Minu peamiseks «harrastuseks» võib lugeda igasuguseid dieete. Pean ju pidevalt nägema vaeva oma välimuse kallal, see on tohutu töö!

Ära ei tüüta?

Kuni olen laval, ei saa ma välimuse eest hoolitsemist sinnapaika jätta. (Naerdes.) Minust saaks hea pruut – söön väga vähe, peaaegu mitte midagi, ei joo, ei suitseta...

Suitsetamise mahajätmine annab tohutult jõudu juurde, sain sellest võitu tänu Zybani tablettidele. (Toob ja näitab ette purgi, mis pidavat apteegis maksma umbes sada dollarit.) Viie-kuue päevaga läheb isu ära, lisaks veel raamat «Lihtne viis suitsetamisest loobumiseks».

Millal olite viimati täiesti purjus?

(Naerab.) Päris täis pole ma kunagi olnud. Seltskonnaõhtutel võtan klaasikese, sellest piisab. Ning ajaks, kui teiste tuju tõuseb, olen juba kaineks saanud. Igalt peolt lahkun kainena.

Ilulõikusel pole te käinud?

Ei. Tegelen samas kõige muuga, aga mitte meil, vaid Ameerikas. On erinevad massaažid, ka briljantidega, lasen teha näole kosmeetilist nõelravi, on Botox, palju vahendeid. Kõige tähtsam on aga elustiil.

Eestis kirjutavad isegi alla 40-aastased oma elulooraamatuid, et neid enne jõule rahaks teha.

Tõesti? Rahvast huvitab see? Huvitav, kas nad kirjutavad ka avameelselt?
Kuidas keegi, enamasti mitte.

Sest mis huvi on inimestel neid lugeda, kui seal on kirjas, millal ja kus peategelane kellegagi kohtus. Leian, et kui kirjutada, siis tuleks olla ka avameelne, muidu pole ju huvitav. See on lihtsalt rahateenimine. Aga kirjutada kõigest avameelselt... Seda võib alles elu lõpul.

Võtame või Jossif Kobzoni, kes, uskudes, et hakkab varsti surema, kirjutas oma elulooraamatus ausalt, mida kellestki mõtleb. Aga ta ei surnud! Ning pidi pärast tükk aega paljudega suhteid klaarima.

Kuna te ei joo, siis järelikult mäletate kõike ning oleks ju küll, millest biograafias kirjutada?

(Naerab.) Oo, otse loomulikult! Jooksin ka ise ehk iga päev, kui mu organism seda kraami taluks.  

Teie Tallinna kontsert kannab pealkirja «Kõige tähtsam». On see armastus?

Tähtis on, et inimesel ei kaoks soov olla armastatud, armastada ise, üldse midagi tahta. Hiljuti rääkis üks tuttav, et oli kogu elu unistanud Hawaiist. Nüüd võiks sõita, aga enam ta ei taha. Tähtis on, et soovid jääksid alles, huvi ümbritseva vastu, elutahe, liikumine. Vaat see on kõige tähtsam.

Mida oma elus kahetsete?

Ainult seda, et minust ei saanud arsti. Tahaksin väga kirurg olla. Plastiline kirurg – oh, mida kõike võiks korda saata! Saaksin inimesi õnnelikuks teha.

Millal ihkaksite olla nähtamatu?

Alati, kui ma laval pole.

CV
Laima Vaikule


Sündinud 31. märtsil 1954
Cēsises
Oli 15-aastane, kui maestro
Raimonds Pauls teda andeka lauljana märkas
Õppis 1970–1973 Riia meditsiinikoolis medõeks
Lõpetas 1980. aastate keskel Venemaa Teatriakadeemia
(GITIS) näitleja ja lavastajana

Oli kuulsa varietee Jūras Pērle solist, kuid üleliiduline tuntus saabus Paulsi lauludega «Notšnoi kostjor» ja «Vernissaaž»
Võitis 1987. aastal rahvusvahelise konkursi «Bratislava lüüra»
1990. aastate algul proovis teha karjääri Ühendriikides,
kus teda kutsuti Venemaa Madonnaks

Praegu tegev iga-aastase laulufestivali Uus Laine korraldamisega, esineb tihti soolokontsertidega, on aktiivne loomakaitsja
Müünud enam kui 20 miljonit heliplaati Venemaal, Euroopas ja Ühendriikides
Läti rahvakunstnik aastast 1996
Vabaabielus muusik
Andrei Latkovskiga

Arvamus

Anne Veski
lauljanna

Laima on väga omapärase hääle ja maneeriga lauljanna. Väga töökas ja väga sõbralik, oleme temaga kunagi garderoobigi jaganud ja rääkinud – nagu artistid ikka omavahel – maast ja elust ja kuidas läheb.

Ta on äärmiselt sihikindel naine, kes viib läbi kõik, mis pähe võtnud, endale ta ei halasta. Sajaprotsendiline artist, kes kogu elu muusikale pühendanud. Tema elu ongi tema töö.
Hea meelega oleksin homme ise ka läinud Laimat vaatama ja kuulama, mul oli isegi pilet olemas, aga kahjuks pidin loobuma, sest mul on samal ajal Lasnamäe päevadel esinemine.

Tagasi üles