Kui üksi jäänud ema otsib meest: kuidas vältida vigu?

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

PREP-paarisuhtekoolitaja ja perenõustaja Kaia Kapsta sõnul teevad oma lapse või laste isast lahku läinud naised sageli vea sellega, et hakkavad kohe meeleheitlikult otsima uut partnerit ja lapsele isa, kes taastaks kiiresti tervikliku perepildi.
 

Üksikemadest rääkides rõhutab Kapsta kõigepealt, et korrektsem oleks öelda «üksinda last kasvatav ema», sest üksikema on see, kelle lapsel ei olegi isa - näiteks on ta surnud või siis hoopiski fikseerimata.

«Kui me räägime üksikvanemast, siis me diskvalifitseerime teise vanema, kuigi ta on olemas - ta lihtsalt ei võta vanemlikku vastutust või on vanemad pärast lahkuminekut niivõrd tülis, et ei suuda omavahel edasi suhelda,» selgitas nõustaja.

Üksinda jäänud emade probleemid taanduvad sageli lapseraha peale, kui mees näiteks ütleb, et ta ei hakka midagi maksma, sest eeldab, et naine kasutab raha hoopis iseenda peale. Tegelikult ei ole aga Kapsta sõnul küsimus rahas, vaid milleski muus. «Tegelikult kemplevad lapse vanemad nende lahendamata pingete üle, mis neil elus olid või on,» tõdes ta, lisades, et kahjuks jäävad neis olukordades lapsed selle lõputu võimuvõitluse vahele.

Samuti võivad sellelt pinnalt tekkida uued probleemid naise elus - kui ta pole ära lahendanud oma seniseid pingeid ja püüab kiiresti taastada perepilti uue mehe abil, ei pruugi sellest taas midagi välja tulla.

Esiteks ei tohiks Kapsta sõnul unustada, et absurdne on otsida uue mehe näol lapsele uut isa, kui lapsel on tegelikult isa olemas. «Küsimus on selles, kuidas me suudame toime tulla sellega, et isa täidaks oma funktsiooni isana - et me suudaks panna kõrvale need pinged, mis takistavad meil tegelikult vanemlikult teineteisega toime tulemast.»

Teiseks toob paarisuhte purunemine - ja tihtipeale on lastega peredes lahkujaks meespool, ehkki suhet ei pruugi tegelikult juba ammu enne sedagi olla - naise enesehinnangu languse. Kui aga töö iseendaga, oma enesehinnanguga, oma väärtuse taastamisega iseenda silmis jääb üksinda jäädes lõpuni läbi käimata, hakkab naine Kapsta sõnul sageli looma asendussuhteid ning tekitama ka lastele asendusisasid.

«Loomulikult on lähedusevajadus igaühel olemas, aga me peame õppima olema üksinda,» tõdes Kapsta. Ta lisas, et eriti vihale võib ajada ja kiirelt uusi suhteid looma ergutada olukord, kus lapse isal on juba uus partner ja/või uus pere. Paratamatult tekib sellises olukorras küsimus: mis on minul viga, et minul ei ole?

Kuid oluline on nõustaja sõnul meeles pidada, et suhte purunemisel tekkinud tühimikku meie elus ei saa jääda täitma lapsed ning samuti ei saa tulla seda tegema see inimene, keda me oma ellu igatseme.

«Sellega võib minna väga valesti, kui otsitakse inimest, kes tuleks kiiresti koju ja hakkaks täitma seda tühimikku - nii jääb paarisuhe tegelikult jälle üles ehitamata,» märkis ta, lisades, et pere purunemisel kiputakse uue elu paikapanekuga sageli liialt kiirustama, kuna tuntakse vajadust tõestada iseendale, oma eksile ja kogu maailmale, et ollakse samuti suhet väärt.

Samuti võib Kapsta sõnul tekkida tahtmine anda ninanipsu - et uus mees on palju parem, et mu lapsed said palju parema isa. «Mis samas tekitab pingeid jällegi selle laste bioloogilise isaga ja veel rohkem rahalisi pingeid, sest et ta ei taha hakata toetama uut meest seal peres,» selgitas nõustaja.

Uus mees kui laste sõber, mitte isa

Kapsta sõnul võib uus mees, kes perre tuleb, olla parimal juhul lastele väga hea sõber, nad peavad koos eksisteerima kui head sõbrad. Seejuures ei tohi unustada, et lapsel on olemas ka bioloogiline isa, kellega suhtlemist ei tohiks ema takistada. 

«Kui ema püüab võimaldada lapsel normaalset ja adekvaatset suhet isaga, siis on lapsed mõistvamad ka ema olukorra suhtes - lastel on õiglustunne vägap hästi arenenud,» kinnitas Kapsta.

Kui ema aga takistab lapse suhet isaga, võib laps muutuda tõrksaks ka ema uue partneri suhtes. Võib juhtuda, et laps on oma isa suhtes nii kibestunud, et kannab pettumustunde üle ema uuele partnerile. «Kui lapse käitumine, enesetunne, toimetulek koolis või kodus on muutunud, saab hakata uurima, mis need ülekanded võivad olla, kust need tunded tulevad - see vajab teadlikumat läbitöötamist,» märkis nõustaja.

Palju sõltub tema sõnul ka sellest, kuidas ema käitub ja mida lapsele tema isast räägib. «Ema ei tohi kasutada ära lapsi suhtenõustajana või sõbrannana, aga hea on, kui ta lubab lastel olla kontaktis laste endi tunnetega - pisarad ja kurbus on lubatud, tunded on lubatud ja seda ei peaks ema võtma süüdistusena iseenda aadressil,» märkis ta, lisades, et ka lapse isa ei tohiks lapse ees ka kõiges süüdistama hakata.

Nõustaja märkis, et sageli kipuvad mehed jõudma naiste südamesse läbi laste, kuid sellesse tuleks suhtuda ettevaatusega - mitte et hea läbisaamine naise lastega ei võiks olla siiras, kuid eelkõige tuleks Kapsta sõnul luua mehe ja naise vaheline suhe, jõuda selles lõplikult selgusele.

«See on kõige lihtsam viis, kui keegi tahab võita naist endale - ta hakkab nii-öelda mängima selle naise lapsele isa ja naine sulab ega näe enam üldse ohumärke - ta ei hakka enam mõtlemagi, et äkki seal on midagi, millele veel tähelepanu pöörata,» selgitas ta, lisades, et kõigepealt peaks fikseerima, milline on mees naise endaga, millised on suhte piirid.

Omavahelise paarisuhte ülesehitamisest libisetakse aga Kapsta sõnul sellistes olukordades, kus naisel on eelnevast koos- või abielust laps või lapsed, sageli üle - sarnaselt olukorraga, kus lapsed sünnivad perre liiga kiirelt ning mehest ja naisest saavad issi ja emme ning omavahelisel suhtel pole aega areneda.

«Ja siis me haarame kiiresti järgmise partneri oma perellu, ilma integreerimata ja ilma, et me tegelikult lõplikult jõuaksime läbi arutada, kuidas meil omavahel on - sel juhul pinged jätkuvad,» märkis nõustaja.

Iga naine vajab aega iseendale

Üksinda last kasvatavate väikeste laste emade üheks probleemiks võib olla ka see, et tahetakse küll väljas käia, tutvuda ja kohtamas käia, kuid tegelikult ollakse lapsega kodus sajaprotsendiliselt hõivatud. Kui lapse isa hoiab last vaid mõnel nädalavahetusel või koguni mõned tunnid nädalas, ei pruugi olla lihtne leida aega uue tuttavaga kohtamas käimiseks ja tema tundmaõppimiseks. 

Kuid Kapsta sõnul on siiski alati võimalik midagi välja mõelda. Ta märkis, et ka raseduskriisinõustamisel käivate naistega tuleb sageli jutuks, et nad on tohutult väsinud ega leia ühtegi inimest, kes aitaks last hoida, kuid tegelikult nad lihtsalt ei suuda oma lähedastele oma vajadusi kommunikeerida või ei tule selle peale, kellelt võiks abi paluda. Ka lähedased kipuvad vahel ütlema, et kuule, nüüd on sul oma lapsed, ela nendega, mis sa nüüd välja jooksed.

Kuid Kapsta sõnul ei ole vahet, kas tegemist on paarisuhtes oleva või üksinda jäänud emaga - aega iseendale vajab aeg-ajalt iga naine. Nii ei peaks lapsega üksi jäänud ema rõhuma sellele, et vajab aega selleks, et meestega tutvuda, justkui ainult see annakski lapse hoida andmiseks õigustuse.  

«Tegelikult naine lihtsalt vajab enda jaoks aega ja kontakti enda eluga. Kontakt enda eluga on selline terve vundament naisele, kuidas üldse hakata edasi oma elu üles ehitama,» selgitas nõustaja.

Selle asemel, et meeleheitlikult endale uut meest otsida, peakski Kapsta sõnul kohtuma erinevate inimestega, uurima ennast suhetes erinevate meestega - kuid mitte tingimata intiimses mõttes, vaid suheldes, tantsimas ja kohtamas käies.

Väga oluline on tegeleda enesearenguga, teha endale selgeks, kus ma täna olen ja mida ma enda ellu vajan. «Et tunda enda elu täisväärtuslikuna ja olla kontaktis mitte ideaalpiltidega, kuidas asjad võiksid olla, vaid enda reaalsete isiklike vajadustega. Ma võin ju tahta, et minu elu oleks 100 protsenti perfektne, aga ma täna ei pruugi üldse jaksata suhelda iga päev ühe meesterahvaga ja vastutada temale harmoonilise ja mugava kodu võimaldamise eest. Või ma ei saa eeldada, et mees tuleb ja lahendab minu probleemid ja nii-öelda täiendab mind minu kohustuste täitmisel,» rääkis nõustaja, lisades, et see võib ju juhtuda, aga mitte kohe.

Kapsta rõhutas, et uus suhe ja lapsed eelmisest suhtest on siiski kaks erinevat asja ja on tore, kui nad hakkavad ühel hetkel tervikuks saama. Kuid liigse kiirustamisega võib juhtuda uue suhtega sama, mis juhtus eelmisega. «Ilmselt me kiirustasime liialt suhtesse ja nüüd me kordame sama mustrit. Meil on sellega sageli hästi kiire, et meil keegi oleks, et meil oleks jälle perekond. Ja me tegelikutl läheme samale ringile.»

Nõustaja tõdes, et iga inimene elab enda elu ja teeb oma valikud ja kindlasti ei peaks näpuga järgi ajama, kui mitu kuud peaks kestma mingi suhte etapp või kui palju aega peaks olema möödas eelmisest suhtest. Kuid sageli komistatakse ikka ja jälle sama reha otsa just liigse kiirustamise tõttu, kuna ei olda ei enda ega eelmise partneri möödapanekuid enda jaoks selgeks teinud ja läbi töötanud.

Kui suhe läheb lörri, me ootused purunevad, me tunneme, et meid on petetud, reedetud, tuleb Kapsta sõnul suure tõenäosusega tegelda kibestumustundega. Kuid kui eelmine suhe jääb läbi töötamata, kipume kandma seda kibestumust edasi järgmisesse suhtesse.

Nii ei pruugi me näha uut partnerit sellena, kes ta tegelikult on, kippudes teda kas üle idealiseerima või nägema oma suure hirmu ja ärevuse tõttu, et kõik kordub, temas samu vigu, mis olid eelmisel partneril, ehkki uuel inimesel ei pruugi neid tegelikult olla.

Seetõttu ongi Kapsta sõnul oluline endale minevikuprobleeme teadvustada ning teha uusi valikuid selle võrra teadlikumalt.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles