Seekord otsustasin statistikasse mitte liialt süüvida. Detailidesse mitte laskuda. Igaüks meist teab, et Eesti naised teevad kohalikele meestele elueas pika puuga ära. Rohkem kui aastakümme on liiast. Lõhe sugude vahel on murettekitav, ning nii palju, kui mina tean, pole keegi sellele ammendavat põhjust suutnud pakkuda.
Kuid see pole 59. laiuskraadil mingiks üllatuseks: meenutagem, mitte kaua aega tagasi tunnistas peaminister Andrus Ansip sugudevahelise palgalõhe müsteeriumiks. Millekski täiesti ebaloogiliseks ning seletamatuks.
Isegi 19. sajandi sotsioloogid nagu Durkheim, Comte või Weber oleksid taolises ametlikus lähenemises pettunud. Enamik riike Skandinaavias, Euroopas ja kogu maailmas asuks võitlusesse selle nimel, et tuvastada probleemi sügavaimad alged.
Kuid mitte Eesti. Paganlus ning metafüüsika käivad ju ikka käsikäes.
Pole siis imestada, et sama on juhtunud statistikaga, mis puudutab meeste oodatavat eluiga nende sünnimomendil. Meeste varajane suremus on massiline, mis ei ole lugeja jaoks tõenäoliselt midagi uut…
Kuid miks küll? Miks surevad Eesti mehed niivõrd palju varem kui nende sarnase geneetilise koodiga sookaaslased samadel laiuskraadidel ning isegi karmimates kliimatingimustes?
Siin-seal võib kohata veidi erinevaid arve, mõned kalkulatsioonid seejuures lootustandvamad kui teised. Vastavalt Vikipeedia nimekirjale, mis järjestab riigid keskmise eluea alusel, asub Eesti 104. kohal, samas kui Soome 29ndal.
Enamgi veel: naaberriigis Soomes on sugudevaheline lõhe ligikaudu kuus aastat, samal ajal kui meeste keskmine on veidi enam kui 79 eluaastat Eesti 71 vastu.
Me võime ju taas kord hämada, kuid näikse, et see kahekohaline lõhe ei tulene Eesti naiste ekstreemselt pikast eluaeast. Eestlased ei tundu mulle olevat oluliselt nõrgemad kui teised lääneeurooplased või Skandinaavia rahvad. Oh ei. See pole kaugeltki selle probleemi alge.
Kuid vastuste andmise asemel — eriti seetõttu, et keskmise oodatava eluea poolest edestavad riigid nagu Roheneemesaared, Peruu, Filipiinid, Samoa või Sri Lanka esimese maailma riikide hulka kuuluva Eesti — otsustasin ma seekord pigem küsimusi püstitada.
Mu peast on läbi käinud nii mõnigi oletus. Mu välismaa sõbrad on saatnud mulle koguni e-kirju, paludes selgitada selle demograafilise suundumuse peamisi põhjuseid. Ma olen tundnud end jõuetuna, kuid ma ei anna sugugi kergelt alla.
Olete valmis? No nii, siit nad tulevad. Alustame vähem populaarsetest ning liigume populaarseimateni välja:
•. Vene keelt emakeelena kõnelevad Eesti elanikud panevad statistika paistma halvemana, kui ta tegelikult on. Vaadakem kas või HI-viiruse levikut nende seas ning näete kogu pilti teises valguses;
•. Tallinn on Euroopa Liidu mõrvapealinnade edetabelis (mõrvad per capita) teisel kohal;
•. Tõsi ta on: kohalikud mehed on alkoholilembesed. Just, joovad lihtsalt liiga palju. Muide, millal küll tõstetakse õlle ning teiste alkohoolsete jookide aktsiisi, nagu seda on tehtud Soomes ja Skandinaavias? Need reede pärastlõunast esmaspäeva hommikuni kestvad joomismaratonid tapavad pikemas plaanis palju rohkem mehi kui mõni sõjalahing;
•. Mehed on postsotsialistliku edukukultuse ning üksteist ületrumpava võistluslikkuse ohvrid: nad rügavad palehigis iga päev selle nimel, et omada suuremat autot. Samal ajal on nad pere peamised tulutoojad ning maksavad laenu Rootsi pangale;
•. Pimedusel on siin oma roll mängida ja nii võib läbikukkumine (või eksimus) lõppeda väga lihtsasti enesetapuga;
•. Parimad Eesti pojad, heas vormis ja taibukamad, ei mõtle liiga pikalt, et Eestist jalga lasta;
•. Eesti mehed suitsetavad rohkem kui Eesti naised;
•. Valitsus ei ole kunagi tervishoiusüsteemile liiga palju panustanud ning parimad arstid ja õed on läinud Soome, Skandinaaviasse ning Suurbritanniasse;
•. Eesti mehed on liiga «tugevad», et minna vabatahtlikult arsti juurde. Nende vanamoodne macho-mehe mõtlemine viib neid arsti juurde vaid hädaolukorras;
•. Eesti mehed võtavad rohkem riske: nad surevad mitu korda suurema tõenäosusega vigastussurmadesse kui teised lääne mehed;
•. On teaduslikult tõestatud, et tugevad peresidemed tekitavad õnnetunnet ja seega aitavad ka immuunsüsteemi tugevdamisele kaasa;
•. Mehed sõidavad naistest rohkem autoga. Eesti liiklus aga pole sugugi ohutu, eriti kurikuulsal Tallinna-Tartu maanteel;
•. «No kuule, João! Sa peaksid juba teadma, kuidas Nõukogude Liit kõik meil siin persse keeras»;
•. Eestlased peaksid rohkem tähelepanu pöörama sellele, mida nad igapäevaselt söövad. Kohalikule toidulauale on hädasti vaja pelmeenidest, kartulitest ja suitsukalast tervislikumat toitu. Näiteks rohkem puu-ja juurvilju;
•. Eestis on väga palju liiga ilusaid naisi ning meestel ei tule hea isendi võrkupüüdmise nimel kuigi palju omavahel võistelda: evolutsiooniliselt mõjutab see ka nende füüsilist vormi, kuna lääne sookaaslastega võrreldes peavad nad vähem pingutama.
Teate, ma võiksin seda loetelu jätkata, kuid sellest ehk praeguseks piisab. Lõplik vastus — tõde — lasub kusagil seal. Ja nagu ma ütlesin, tunnen end võimetuna, selgitamaks seda ühteteist aastat, mis mehi ja naisi lahutab. Seda on palju. Rekordiliselt palju.
Kui Balti tiigril ei õnnestu sellele hämarale müsteeriumile jälile jõuda, hakkab Ülemistele varsti maanduma januseid sotsiaalteadlasi. Kujutan juba ette, et meeste ja naiste eluea erinevus nimetatakse teadusringkondades «Eesti paradoksiks».
Suurepärasest SKP kasvust ei piisa. Ka moodsatest IT-lahendustest mitte. Riigi rahanduse hea seis ei aita. Me elame maailmas, mis on rohkem või vähem ette ennustatav. Kuid halb meediakajastus ei tee Eestile tingimata paha. Tegelikult võib tõsiseltvõetavast ja ausast diagnoosist saada esimene samm selle kauni riigi elukvaliteedi parandamiseks. Eesti väärib seda.
Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja «Eesti ilu välimääraja».
Tõlkinud Age Viira.