Riina Hein: tähtis on kuulata südame häält

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pikk tee iseendani: Riina Heina arvates on vaja palju julgust, et jõuda iseendani. Julgust teha muutusi. Tema enda elus on olnud mitmeid käänakuid, mis on viinud ta lähemale oma kutsumusele – filmide tegemisele ja hiina tarkusele.

FOTO: Mihkel Maripuu

Riina Heina nimega on käinud 43 aastat kaasas väljend «tuntud Raja Teelena filmist «Kevade»». Arter uuris, kes on sajandi filmipaari naispooleks valitud Riina Hein tegelikult ja kuidas ta on Teele painest elu jooksul vabanenud.

Riina Hein

FOTO: Mihkel Maripuu

Tutvusime Riina Heinaga (57) sajandi filmipeol Tartus, kui teleülekandele järgnenud peomelus õnnitlesin teda kui selle õhtu kõige südamlikuma kõne pidanud auhinnasaajat.

Mu käsi jäi kauemaks Riina pihku pidama ning vestluse neljandal minutil palus ta, et ütleksin talle sina.

Soe, sõbralik, vahetu ja siiras – nende sõnadega passib iseloomustada naist, kes on olnud 43 aastat iga eesti pere armastatud liige, meie oma Raja Teele, kelleta ei kujuta mina ega mu eakaaslased oma lapsepõlve ette. Kuidas saakski pereliiget teietada?

Pärast filmipidu intervjuuks uuesti kokku saades on filmiprodutsent Riina Hein heas tujus, ent reserveeritum. Ta ütleb, et tal on ajakirjandusega halbu kogemusi, ning palub sellega seoses leppida kokku mõne teema osas, mida me ei puuduta.

Muu hulgas selgub, et Riina Hein ei loe Eesti ajakirjandust ega jälgi poliitikauudiseid, ainsaks erandiks lisaks kultuurisaadetele kolm nädalavahetusel eetris olevat raadiosaadet – «Rahva teenrid», «Keskpäevatund» ja «Olukorrast riigis».

«Neist kolmest piisab, et saada toimuvast täiuslik ülevaade,» ütleb ta. End uudiste ja netikommentaatorite eest hoides on võimalik hoida meel puhtana. «Sest vastasel korral oledki seda negatiivsust täis.

Katastroofid, probleemid… Kui teen filme inimestest või loodusest, on minu maailm teistsugune, proovin leida seda, mis viib edasi, kus on olemas areng. Näidata inimestele võimalusi, mis meie elus tegelikult igal sammul on, ükskõik kui keeruline elu tundub.» Meie intervjuu ongi juba alanud...

Kui palju on aidanud Raja Teele roll sinu elus uksi avada? Teinud elu lihtsamaks tänu tõsiasjale, et kõik teavad ja tunnevad sind?

Ma ei usu, et on teinud lihtsamaks. See, et olen Teelet mänginud, ei kindlusta ju, et olen hea filmitegija. Võib-olla olen saanud tänu Teelele kergemini kontakti. Kõik on aga sõltunud minust endast. Kui ma ei oleks oma tööd korralikult teinud, poleks ma oma töökohtadel kaua vastu pidanud. Pigem on Teele roll olnud mulle alati suur kohustus ja vastutus. Mul on olnud pigem piinlik sellepärast, et mind vaadatakse Teelena.

Olen kogu elu tahtnud, et mind võetaks Riina Heinana. Sest mina olen mina. Samas olen oma saatusele väga tänulik. Ei ole paljudel sellist võimalust, et armas väike eesti rahvas peab sind väga oluliseks. Aga minul on omad võitlused, et lahendada mu enda identiteediküsimus – olen ma Riina Hein või Raja Teele? Tahaksin, et Raja Teele tagant nähtaks rohkem mind.

Kui pikk see võitlus kahe identiteedi vahel on olnud?

Alates 13. eluaastast. Tahtsin selle aasta alguses teha dokumentaalfilmi «Identiteet või müüt?». See oli mu elus oluline hetk, teraapiline protsess, et julgesin üldse neist asjust kõva häälega rääkida. Et selline probleem on noorelt kuulsaks saades olemas. See film rääkinuks sellest, mis tähendus on «Kevade» lastel eesti rahva mälus. Kuidas eesti inimene identifitseerib neid kangelasi endaga seoses. Miks nad on inimestele nii lähedased.

Mis filmiideest sai?

Me ei saanud rahastust.

Kui palju mõjutas ühe 13-aastase tüdruku psüühikat mängimine filmis, mis nüüd valiti sajandi parimaks?

Mõjutas kõik see, mis oli filmi ümber ja pärast filmi. Raske on kanda tuntuse koormat ja jääda selle all sirgeks. Sa tead, et ei või olla lihtsalt niisama. Pead iga hetk teadma, mida räägid ja kuidas käitud.

See on eriti raske, kui oled tütarlaps. Poistele on rohkem lubatud. Olen kogu elu teadnud, et eesti rahvas on minu jaoks nagu perekond, kes tahab, et tema tütar oleks korralik, hea ja ilus. Kellest võiks rõõmu tunda.

See on pannud peale teatava paine ja kohustuste koorma?

Jah, loomulikult, sa pead teadma, mida teed ja ütled. Seepärast ma ei suhtle ka ajakirjandusega.
Eks iga inimene tahab, et teda tähele pandaks. Et teda nähtaks ja tunnustataks, iga lapski võitleb perekonnas tähelepanu eest. Raske on aga, kui tähelepanu ületab piirid ja läheb liiga suureks.

Mis on olnud Teele rolli läbi elu kandes kõige raskem?

Kui saan aru, et inimesed, kes mind tegelikult ei tunne, panevad silte külge. Esimene suur ehmatus oli, kui läksin ülikooli. Kursusekaaslased tulid ja ütlesid: oi, sa ei ole üldsegi selline, nagu meil seal kaugel metsakülas räägitakse!

See oli esimene kord, kui sain aru, et inimesed võivad pahatahtlikult rääkida asju, millest nad midagi ei tea, ja sildistada. Muutusin pärast seda väga ettevaatlikuks selle suhtes, mida avalikult väljendan. Meie viga on selles, et me ei räägi otse, vaid arvame. Kui keegi on pahas tujus, siis võetakse hoiak «ma arvan, et sa arvad, et ta arvab». Selle asemel – mine ja küsi!

Kui palju hindad inimestes siirust ja julged ise siiras olla?

Mind ei saa kaks korda petta. Kui inimene oma lubadust ei pea, siis ma lihtsalt ei suhtle temaga enam. Suhtlen nendega, kellega tahan suhelda – kel on minult midagi saada ja kellelt mina saan midagi õppida. Oli aeg, kus proovisin kõikidele meeldida. Aga sa jooksed sellega lihtsalt umbe. Nüüd on mulle oluline nende inimeste arvamus, keda hindan ja austan.

Raja Teele isik on mõjutanud põlvkondade viisi eesti naisi. Kuidas suhtud sina Oskar Lutsu ja Arvo Kruusemendi naise kujutamisse «Kevades», «Suves» ja «Sügises» – Teele kui jõuline ja kainelt kaalutlev matriarh?

Toots ütleb ju «Suves» väga kenasti: kui keegi siin on mees, siis on see Raja Teele. Mul on olnud kahju, et nendes kolmes filmis on Teeles nii vähe naiselikkust. Ta on loodud väga jõuliseks, rohkem mehelikuks ja ühtede värvidega.

Pehmust ei ole üldse. Algses stsenaariumis olid Teele naiselikud kohad täitsa olemas, aga filmimiseni need ei jõudnudki, praagiti välja. Oskar Luts lõi palju erinevate nägudega meherolle, ent naise olemuse on ta kõik Teelesse kokku kirjutanud. Ilma jõulisuseta ei oleks ta olnud kuraasikas Teele. Kes tegelikult oli heledapäine ja tumedat verd naise temperamendiga.
Teele andis meie naistele paljuski malli ette – et õnnelikuks saada, peabki olema jõuline ja ennast kehtestav.

On olemas eri ajastute eesti naised. Tänapäeva naised on tõesti Teeled, sest neile on ka ümbruskond andnud rohkem võimalusi. Nõukogude aja naine, eriti kui vaatan oma ema põlvkonda, on hoopis teistsugune – nende noorus jäi sõja lõppu, mehi oli vähe.

Naised, kes said mehele, pidid arvestama, et mees on kõige tähtsam. Nad olid üpris allaheitlikud. Minu põlvkonda kasvatasid sellised naised. Seetõttu on minuvanustel sisemine konflikt – tahaksime olla teistmoodi, saades aru, et emade stiil ei ole päris õige, aga teisalt on meid kasvatatud nii, et sa pead olema selline.

Vaat sinu põlvkond on naised, kes on vabad teatud piirangutest, mõttemallidest enda sees, pidevast sisevõitlusest, nad teevad seda, mida tunnevad ja õigeks peavad. Ka ühiskondlik arvamus naise rolli kohta on tunduvalt muutunud.

Firma omaniku ja juhina, enam kui neljakümne filmi autori ja produtsendina oled ise ka rohkem ikka see tänapäeva Teele.

Minu puhul on see olnud väga suur kasvamine ühest põlvkonnast teise. Need asjad, millega olen tegelenud, on mind palju aidanud. Eelkõige psühhoteraapia kool, hiina iidne teadus qigong ja tööd, mis ei võimaldanud täita mul tavapärast naiserolli. Kui teed filme ja pead olema autojuht, produtsent ja režissöör ühes isikus, siis pead oma elu teistmoodi elama. Filmirežissööri amet ei ole väga naiselik.

Sul on elus hästi läinud. Oled saanud pühenduda sellele, mida oled tõeliselt teha tahtnud – loomingulisele tööle. Ometi lõpetasid ülikoolis kaubatundmise eriala ja töötasid kümme aastat kaubanduses.

Pärast ülikooli olin Tallinna 2. toidukaubastus peakaubatundja. Vastutasin toitude kvaliteedi eest pooltes Tallinna toidukauplustes. Kõike, mida meil oli palju, müüsin teistesse liiduvabariikidesse, ja samas ostsin sisse seda, mida neil oli pakkuda. Ühel hetkel tundsin, et see ei ole loominguline töö.

Eriti teravalt tunnetasin vahet, kui abiellusin Juhan Aarega, kes oli ajakirjanik. Tema oli see, kes julgustas mind jätma töö kaubanduses ja minema loomingulise töö peale, tema uskus minusse.

Olin sinnamaani seda soovi enda sees eitanud. Peakaubatundja sai nõukogude ajal 300 rubla kuus palka, mis oli metsikult suur summa ühele naisterahvale, aga jätsin raha sinnapaika ja läksin 120-rublase kuutasu peale tööle Reklaamfilmi.

Seal sain hakata tegema midagi hoopis muud – algul slaidiprogramme, hiljem filme. Praegu on mul hea meel, et olen saanud teha läbi kogu tehnilise progressi. Minu esimesed reklaamfilmid olid tselluloidfilmi peal, olen lõiganud ja kleepinud, rohujuure tasandil kõik läbi teinud.

Aastast 1991 olen tööl oma firmas Creare Stuudio OÜ. Eraettevõtjana on mul suur vabadus, aga ka kohutavalt suur vastutus. Keegi su eest ei hoolitse, ainult ise. Mina ütlen, et mul on üks raske ülemus ja üks raske alluv.

Mõnikord saavad nad omavahel hästi läbi, mõnikord mitte. Viis aastat tagasi läbisin instruktorikursused Hiinas, olen litsentseeritud esimese astme treener qigong’is.

Mis sinu qigong’i (loe: tšigongi) kursustel toimub? Mida inimestele õpetad?

Zhong Yuan Qigong võimaldab meil saada sügavamalt aru elust. See süsteem õpetab inimest uskuma endasse, oma jõusse ja võimalustesse ning ennast arendama. Õpime lõdvestama keha lihaspingeid ja eri harjutustega saavad osavõtjad organismi tervendamise oskused, õpime koguma loodusest energiat ja kasutama organismi peidetud reserve.  

Kasutades qigong’i lõdvestavaid harjutusi, töötasin välja enesearenguga seotud kursused. Hiljuti lõppes mul kursus Ida-Virumaal vene ja eesti õpetajatele läbipõlemise ennetamiseks.

Mul on väga hea meel, et osavõtjates toimusid suured muutused ja nad kasutavad nii juhitud lõdvestust kui ka teisi omandatud oskusi elus ja ka koolis. Kõigi osalejate vaimne ja füüsiline tervis paranes tunduvalt. Ma nimetan neid kursuseid teekonnaks ja inimesi teekaaslasteks.

Milline on sinu roll sellel teekonnal?

Julgustan leidma enda sees üles igaühes peituva imelise osa ja looma sellest maailmale midagi unikaalset. Õpetan unistama suurelt ja tegema esimesi samme oma eesmärgi poole. Väga oluline on turgutada inimeste eneseusku, tõsta tema eneseväärtust, enesehinnangut, tunnustada ja toetada. Kõige selle alus on oskus oma keha lõdvestada.

Alles siis on meil ligipääs meie sees leiduvatele aaretele. Leian, et kõige tähtsam elus on kuulata südame häält.

Miks oled otsustanud just hiina tarkuse kasuks?

See on õpetanud mind elama rohkem kooskõlas loodusega, ja siin ei ole vahet, kas oled eestlane või hiinlane.

On õpetanud arusaamist, et kõik meie ümber on meie sisemuse väljendus. See tähendab ka tasakaalu leidmist aktiivse tegevuse ja vaikuse, suhtlemise ja üksinda olemise vahel. Mulle on hästi oluline, et kui olen palju suhelnud, siis pean olema mingi aja täiesti üksi.

On olnud nii, et ma ei tule nädal aega oma kodust välja. Ostan söögid valmis, ei suhtle kellegagi ja olen seal, sest kui teen süvenemist nõudvat tööd, näiteks filmi eelmontaaži, pean minema asja sisse, tunnetama seda protsessi. Niisama oluline on mulle käia üksinda metsas.

Kas käid endiselt igal suvel üksi nädal aega looduses ja ööbid sõna otseses mõttes kuuse all?

Käin jah. Enamik inimesi küsib seepeale, et kas õudne ei ole. Aga mida on mul karta? Sääskede eest kaitseks on mul moskiitovõrk, sätin selle magamiskoti ümber kuuseokste peale. See on väga tore tunne, kui sääsed pirisevad ümber moskiitovõrgu ja sa ütled neile: vot ei saa te mind siit kätte!

Kas mõni metsloom on tulnud ka kuuse ümber nuuskima?
Olen teinud mitmeid filme metsameestest ja nad kinnitavad, et metsloomad ei tule inimese juurde, nad kardavad meid. Kord olin oma laagris, istusin vaikselt kännu otsas järve ääres – olin mustades riietes ja tundusin selja tagant ilmselt puunotina –, kui kuulsin selja tagant puude raginat.

Keerasin pead ja nägin, et kaks kitse ajavad teineteist taga. Nad vaesekesed olid mulle väga lähedal ja ehmusid hirmsasti, panid sealt kohe minema.

Olen istunud hommikul Ahja jõe ääres, kui mööda kõrget kallast tuli rühkides üles mäger. Istusin liikumatult kännu peal, mäger nuuskis ümber minu, olin tema jaoks kõigest känd, ja ta läks minema. Loomulikult võid sattuda ka karu peale, aga loomad kuulevad sind tunduvalt varem kui sina neid, ning nad taanduvad.

Mis metsas viibimine sulle annab?

Jõu. Väe. Rahu.

Aitab see saada paremaks inimeseks?

Mis tähendab paremaks? Sellega me tunnistame, et oleme halvad. Me ei ole halvad.
Mets ei tee meid paremaks, ta annab aja olla iseendaga ja saada nii endaga rohkem sõbraks. Kui oled kogu aeg suhtluses, unustad lõpuks enda ära.

Näeme silmadega ju välist maailma ja väga harva tahame vaadata endasse. Elus on kõigi sündmuste puhul oluline teadvustada, milline on sinu suhe sellesse. Kas see paistab sulle halvana või näed sa selles hoopis väljakutset, mingit teadet, kuidas teha asju teistmoodi ja mingeid asju tulevikus mitte teha. Asja positiivne pool võib ilmneda hoopis hiljem, vahel lausa aastate pärast.

Oma kursuse «Aarete laegas – see oledki sina!» tutvustuses oled märkinud, et oled firmajuht, režissöör, produtsent, stsenarist, saatejuht, personaalse arengu nõustaja, Zhong Yuan Qigongi instruktor, rändaja… Kas sinu enda aardelaekas on ka veel midagi peidus?

Oo jaa, kindlasti. Palju.

Näiteks argentina tango, mille läinud aastal avastasid? On see sinu uus kirg ja meelelahutus?
Ja samal ajal ka väga hea füüsiline treening. Olen leidnud suurepärased inimesed, kes Tallinnas sellega tegelevad, meil on hästi kokkuhoidev ja tore kogukond.

Miks see tants sind lummab?

Argentina tango on maailma kõige kirglikum ja sensuaalsem tants. Palun mitte ajada segi sõnaga seksuaalne. See on tants, kus igaüks tantsib täiesti omamoodi, nagu mees jutustaks lugu iga naisega isemoodi, samuti naine mehega. See on hästi lummav.

Jõudsin selle tantsuni juhuslikult. Olin eelmise aasta sügisel esimest korda elus Oslos, kõndisin mööda tänavaid ja kuulsin kusagilt tangomuusikat. Läksin selles suunas ja inimesed tantsisid tänaval. See ei olnud show, vaid nad tantsisid iseendale. Oslost sõitsin edasi Reykjaviki ja mis ma seal näen – ka seal tantsitakse kohvikus seda kummalist tangot. Tallinna jõudes olin üllatunud, et siin on võimalik seda tantsu õppida.

Oled keskmisest julgem naisterahvas – söandad teha asju, mille puhul enamik verest välja löövad, kaasa arvatud benji-hüpet?

Tegin selle hüppe siis, kui Eestis keegi veel ei teadnudki sellest. Olin aastaid tagasi Reklaamitelevisioonis saate «Reisipaun» saatejuht ja me filmisime minu hüpet Türgis saate jaoks. Teeksin selle iga kell uuesti. Langevarjuhüpe on mu unistus, see ei ole veel täitunud.

Millest veel unistad?

Mul on palju unistusi. Unistan sellest, et mu kursusest «Aarete laegas – see oledki sina!» kasvaks välja klubi ja keskus. Et inimesi, kes julgeksid iseenda ja oma unistustega tegeleda, oleks rohkem. Et usuksime iseendasse, väärtustaksime ja hindaksime oma oskusi, ideid.

Nii on võimalik Eestimaad paremaks muuta. Igaüks meist peaks ellu viima oma unistuse, looma oma teadmistest, kogemustest ja oskustest midagi uut, unikaalset. See on igaühe ülesanne siin elus.

Oled öelnud, et sinu suur unistus on hektarine maatükk Lõuna-Eestis. Kas Riina Heina enesetäiendamise keskus võikski asuda seal?

Tead, minust ei ole talupidajat. Looksin keskuse, kus inimestel oleks tore, aga see ei tähenda, et ma ise seda omaksin. Mulle meeldib kõige rohkem Lõuna-Eesti, see on hästi erilise kirkusega koht, kus tahaksin päriselt olla.

Olen põline Tallinna tüdruk, aga isa ütles kord, kui olin aastaid Lõuna-Eesti vahet sõitnud, et mind on valmis tehtud Võrumaal. Ma ei teadnud seda pikka aega. Olin alati tundnud, et olen kodus, kui Tartust välja sõites esimesi kupleid näen.

Aga annan endale aru, et üksi ei jaksa ma seal maja pidada, pean olema realist. Samas ei välista ma mitte kunagi mitte midagi. Võtan elu täpselt nii, nagu ta on. Kõik õiged ja olulised inimesed ning olukorrad on lihtsalt tulnud mu ellu. Küllap tulevad ka edaspidi.

Mis on elus veel tegemata?
Tahaksin hiina keelt õppida. Tahaksin olla aasta Hiinas ja oma meistri juures õppida. Mulle ei meeldi asju kiiresti ja kiirustades teha, eriti Hiinaga seotud asjad on väga aeglased, tagajärjed aga väga püsivad. Tunnen paljusid hiinlasi, nad on väga sügavad inimesed.

Kogu nende maailm – kultuur ja filosoofia – on tervik ja baasseadused toimivad kõikides eluvaldkondades. See on põhjus, miks tegelen hiina filosoofia ja meditsiiniga.

Kuidas hiina tarkus on sind ennast aidanud?

Hiina tarkus aitab mind kogu aeg. See, mida olen qigong’is õppinud, on mind füüsiliselt terveks teinud. Mul on olnud suured seljakahjustused ja hästi nõrgad kopsud, on olemas terve pikk nimekiri tervisevigadest, millest olen vabanenud. Ta on andnud mulle väga suure töövõime, sest mu keha ei ole enam pinges. On andnud oskuse, kuidas end pidevalt laadida. Ja laed mitte teistelt inimestelt, vaid maast ja taevast. Siis on sul anda piisavalt energiat ka teistele.

Mina usun sellesse, et tuleb olla tänulik. Iga väikese asja peale, mida näed ja mis on tänu väärt, ütle lihtsalt aitäh oma sisemuses. Sellega avad enda sees olevad väravad. See on tunduvalt parem viis elada, kui mõelda, mis kõik halvasti on läinud.

Millised on sinu naiselikud hobid?

Teen hästi süüa. Meil teeb üldse terve suguvõsa hästi süüa. Juba mu vanavanaema oli Rakveres kasiino kokk, mu isa-ema ja vend teevad hästi süüa. Vanasti meeldis mulle nõukogudeaegses Tšudo-pannis parti küpsetada.

Selles valminud liha oli mahlane ja hästi läbi küpsenud, eriti kui teha seda veinikastmes. See oli meie igalaupäevane söök pärast sauna. Praegu meeldib mulle teha vokitoite, need on kerged ja tervislikud. Ja kala. Ise olen vaimustuses hiina köögist ja mereandidest.

Oled julge kulgeja, sinu elustiil annab tunnistust, et kõik on võimalik, midagi ei pea jääma elus tegemata ning et elu on alati ilus ja elamist väärt.

Seda kindlasti. Oma 50. sünnipäeva läksin pidama Brasiiliasse. Jätsin päev enne sünnipäeva grupi, võtsin väikese koti ja ütlesin Universumile, et näita nüüd mulle, mis vähemalt järgmised viiskümmend aastat minuga toimuma hakkab.

Ja ma nägin täiesti vapustavaid asju! Ma ei turvanud end mitte kusagilt, istusin kohalike bussi ja sõitsin 800 kilomeetrit eemale sellest suurest linnast, kus oli mu grupp. Viimases bussipeatuses kohtasin üht saksa abielupaari, kes soovitas hotelli, kus nad ise elasid, ja saingi sinna toa.

Olin varem sel reisil kohanud üht taanlast ja üht hollandlast. Ning nüüd kohtusime tuhande kilomeetri kaugusel uuesti täiesti juhuslikult – ja mul oligi sünnipäevaseltskond olemas.

Siis läksime kõik laiali ja kohtusime uuesti 200 kilomeetrit eemal ühes miljonilinnas ühes hotellis. Taas täiesti juhuslikult! Tundub, et see ei ole üldse võimalik! Otsida nõela heinakuhjast, või tuttavaid inimesi suures Brasiilias!

Aga terve mu reis oli selline – kohtasin inimesi ilma mingite kokkulepeteta ikka ja jälle. See andis väga sügava teadmise, et mul ei ole vaja enda pärast üldse muretseda. Inimesed on mu ümber kogu aeg olemas ja mu eest hoolitsetakse.

CV
Riina Hein

Sündinud 3. märtsil 1955
Tallinnas

Haridus
1973 Tallinna 42. keskkool (praegune Kadrioru saksa gümnaasium)
1977 Tartu Riiklik Ülikool, majandusteaduskond

Töö
1986–1991 Eesti Reklaamfilm toimetaja, režissöör, produtsent
1991–2000 Creare OÜ juht,
režissöör, produtsent
1993–1994 Reklaamitelevisiooni saatejuht, režissöör, produtsent
2000– … Creare Stuudio OÜ juht, režissöör, produtsent

Mängufilmid, Raja Teele roll (1969 «Kevade», 1976 «Suvi», 1990 «Sügis»)

Rahvusvaheliselt litsentseeritud Zhong Yuan Qigongi treener

46 filmi režissöör ja produtsent, neist tuntuim 2005. a loodud dokumentaalfilm «Minu Eestimaa», kus tegutses ka ühe stsenaristina. 49 saate produtsent ja režissöör, neist 41s ka saatejuht ja autor. Praegu käsitleb hiiurootslaste keerulist ajalugu rahvusvahelises crossmedia projektis (www.livinghistoriesworld.com)

Arvamus

Toomas Lõhmuste
Sõber, raadioteatri juht

Kui tahaks leida üht ja ainust kõige iseloomulikumat märksõna Riinale, siis oleks see ürgväelisus. See vägi sunnib teda kõiki oma tegemisi – olgu siis kokkamine, filmitegemine või tantsimine – toimetama äärmise kirglikkusega. Aga Riina puhul võib see kirglikkus avalduda ka vaikimises, tema tumenenud silmavaade võib olla ähvardavam ootamatult saabunud kõuepilvest. Leigeid toone ta ei tunnista.
Mul on olnud õnne teha koostööd päris mitme Riina filmiprojektiga, loojana on tal üks suurepärane omadus – ta «nakatab» ära ja see häälestab kõiki andma endast parimat. Vägi on sees ka Riina siiruses – lihtsad sõnad, mis teiste suus mõjuksid tühikõmana, on tema puhul veenvad ja usalduslikud. Küllap kogesid seda kõik, kes viimasest filmigalast osa said. Ja Riina kõrval on tõeliselt uhke kõndida, ta paneb ka võhivõõrad vastutulijad naeratama…

Tagasi üles