Kas kutsuda ihaldatud tütarlaps enda poole koju või mitte, on ühele mehepojale igikestev dilemma. Piisab vaid ettepanekust, et kõik ära rikkuda. Romantika tappa.
João Lopes Marques: kas kutsun ta enda poole (või mitte)?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned mehed lahendavad asja autos. Teised liftis, kontserdil, teatris või hämaras nurgataguses. Kolmandad panustavad kenale hotellitoale.
Kuid enamik meestest on teadlikud riskist, millele nad panustavad. Olles kord kutse siivutule tagamõttele jälile saanud, reageerib nende kaaslanna mõistus välgukiirusel. Mõni satub isegi paanikasse. Võimalikud on kõik põhjused alates klaustrofoobiast kuni õigustatud vägistamishirmuni.
Kogu armujaht riskib järsku päädida haleda nurjumisega. Ja õige kah: keegi ei taha mängukannina ärakasutatavaks saada, olgu kõik eelnev kui tahes maagiline.
Just seetõttu on siin meeste puhul tundelisusel oluline roll. Oma poissmehepõlvest — periood minu elust, mille ehk natuke liiga pikaks venitasin — olen õppinud, et süütutel lantimistrikkidel võivad olla mõjukad tagajärjed. Muide, pole teps mitte juhus, et Neil Straussi «Mäng», angloameerika võrgutusõpik naiste voodisse saamiseks, on saanud müügihitiks igal pool maailmas.
Mis seal parata: mehehakatised sellised ongi. Mul võttis aastaid, et omaenda tehnikat täiustada. Lubage mul seda teiega jagada: vanadel headel aegadel tavatsesin reserveerida laua kohe oma Lissaboni korteri läheduses. Tassisin alati oma sülearvutikoti kaasa. Õhtusöök muutus intiimseks ja meeleolukaks. Siis, pärast kolmandat klaasi punast veini ning jagatud magustoitu, tavatsesin ma öelda: «Vabandust, viskaksin oma läpaka koju enne, kui me kuhugi edasi istuma läheme. See ei võta üldsegi kaua. Tegelikult elan kohe kõrvaltänavas...»
Uskuge mind või mitte, aga see läks enamikul juhtudel läbi. Sülearvuti on töövahend ning selle peab ööelu kaosest säästma. Näete nüüd? Tüdrukud võivad olla väga mõistvad. Tegelikuks probleemiks on hoopis toores otsekohesus. Mehed võivad olla selles suhtes üsna kohmakad. Põikpäised ning vaevelda kinnisideede küüsis.
Kuid miks küll niisugune imal tekst värskelt abielumehelt? Sest eile mõistsin ma juhuslikult, et see küsimus on mehi vaevanud läbi aegade. Ning tegu pole pelgalt üheöösuhete põlvkonna teemaga.
Ühes Porto Alegre baaris Brasiilias märkasin, et ekraanile lastakse must-valget Hollywoodi filmi. See juhtus olema «Balalaika», 1939. aastal esilinastunud romantiline muusikal. Selle keskmeks on üks ebatõenäoline armastuslugu ooperilaulja Lidya Marakova ning tsaari kasakate armee lojaalse ohvitseri prints Peter Karagini vahel.
Nagu võid ka lihtsa vaevaga YouTube’is kinnitust leida, on Balalaika dialoogid lihtsalt suurepärased. Filmiklassika on klassika ometigi mingil põhjusel. Üks filmi kõrghetki leiab näiteks aset siis, kui Prints Peter rendib restorani teisel korrusel toa. Ta otsustab kutsuda Lidya... ee… ütleme, et väikesele «erapeole».
Te ei kujuta ette, kui palju prints Peteri plaan tuletas mulle meelde minu vana sülearvutikotti.
Ühel hetkel tundub, et Peteri ja Lidya vahel on kõik läbi. Mees avaldab naisele liialt survet ülemisele korrusele minna. Kujutluspilt kallist šampanjapudelist ei aita sugugi. Vastupidi.
Pinge mehe ja naise vahel kasvab ootamatute pügalateni. Eriti pärast seda, kui rumal hotellipoiss hooletult välja lobiseb, et tsaar tavatseb samuti siin aega veeta ning kasutab samu võtteid, et naistelt intiimteenuseid välja peilida.
Ja siis astub mängu söakas Lidya, et mehe manipulatsioon päevavalgele tuua. Ta käitub täpselt oma soorollile kohaselt. Olles juba teisel korrusel, lausub ta lõpuks otsustavad sõnad: «Vabandust, aga ma arvasin, et oled teistest meestest erinev...»
Film võtab pinevad tuurid...Üks-null mängu lõpp? See ongi hetk, mis mees- ja naisvaatajad lahku lööb:
•. Mehed tunnevad prints Peterile kaasa. Tegu on ju tõelise härrasmehega, kes on siiralt armunud ning poeb või oma nahast välja, et ebaviisakat käitumist välja vabandada;
•. Naised jällegi imestavad, mida võis küll see jobu vene aristokraat loota pärast abitu Lidya niisugust survestamist.
Kuid see pole veel kõik. Pärast lause «Ma arvasin, et oled teistest meestest erinev» väljaütlemist lisab Lidya kohe: «Ja tegelikult sa oled!». Sellele järgnevad metsikud suudlused, kuni filmikaader hääbub.
Heakene küll, see on ju Hollywood ning prints Peter on ju lõppude lõpuks eriline. Sellegipoolest: need episoodid leiavad tihti aset ka päriselus. Olgu siinkohal täpsustatud, et räägin ikkagi vaid tavalistest naistest, mitte amatöör- ega elukutselistest tiivaripsutajatest, kes on raha peal väljas või keda huvitab kiirtee kuulsuseni.
Nagu minu läpakakotitrikk endistel aegadel tõestas, siis võib prints Peteri teguviis hõlpsalt läbi minna siis, kui naise puhul on viis tingimust on täidetud. Kõige olulisemast ebaolulisemani:
•. Ta on vallaline;
•. Ta on sinust huvitatud;
•. Ta on vahekorraks valmis;
•. Talt on nõusolekut küsitud;
•. Ta ei tunne end litsakana.
Kui tingimused on täidetud, võib naine mänguga kaasa minna, mis võib näida tavatu erandina. Isegi sellisel juhul, kui hiljem poetab ta sõbrannale kohvikus midagi stiilis kõik-mehed-on-ühesugused. Loomulikult võib ta tunda end meelitatuna. Ent 21. sajandil ei pea metsik suudlus või juhuslik vahekord tingimata tõsise suhtega päädima.
Naistel on kaasa sündinud loomalik enesealalhoiuinstinkt. Kaitsekiht, mis filtreerib juhusliku testosterooni. Emaduse alarmkell. Oluline on mehe tundlikkus, hellus, ja mis kõige tähtsam, siiras lugupidamine naise tunnete vastu. Just see loob õhkõrna piiri temakese nurruva «Jah!» ning nähvava «Ei!» vahel.
Hasartmäng hõlmab endas juba selle definitsiooni kohaselt riski. Kogenud mängijad teavad, et sugudevahelises pokkeris on oluline asetada žetoon õigel ajal õigesse kohta. See on mäng õhkõrnal jääl, kus moraalil sageli kohta pole.
Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja «Eesti ilu välimääraja».
Tõlkinud Age Viira