Psühhoteraapiat õppiv Natalja Tšerepanova kirjutab oma külalisartiklis portaalis sisekosmos.ee, et kõige rohkem saame pettuda iseenda ootustes teiste inimeste suhtes, ning mõtiskleb, kuidas sellist sorti pettumusi vältida.
Kas pettume kaaslases või oma ootustes?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ootus - see on üks väike sõna, aga nii suure mõjuga. Meie peas sünnivad iga hetk ootused - kuidas peaks meie tänane päev välja nägema, kuidas peaks meie kaaslane vanematega kohtudes käituma, kuidas peaks klient meie telefonikõnele reageerima.
Paned tähele võtmesõna «peaks»? Miks me eeldame, et keegi üldse peaks meile midagi tegema? Sina kujutad oma peas ette, kuidas konkreetne olukord peaks välja nägema ja oled terve maailma peale pahane, kui nii ei lähe.
Mis on siis tegelik pettumuse allikas? Mulle tundub, et sinu enda seatud ootus. Väga paljudes olukordades sa ei peagi üldse seda seadma. Miks me siiski seda teeme?
Ma olin kunagi suur ootuste seadja oma suhetele ja kaaslasele. Mul oli peas kõik välja mõeldud päevade kaupa, kuidas asjad peaksid toimima, sest ma teadsin ju täpselt, kuidas ma oma elu tahan korraldada.
Mida rohkem aga ootusi tuli, seda rohkem ma pettusin, arvates tol hetkel, et pettusin oma kaaslases. Aga tegelikult? Ma ei lasknud inimesel olla see, kes ta on - ma tahtsin vorpida temast ideaalset nukku, kes ütleb, reageerib ja käitub just nii, nagu ma soovin.
Ma ei lasknud elul korraldada asju just nii, nagu mu elu pidi kulgema. Alalõpmata ma üritasin vahele segada ja sain jälle haiget, sest elu tegi ikka nii, nagu ta soovis. Sain aru, et niisugune lähenemine on mõttetu.
Jah, igal inimesel on oma põhitõed, käitumisnormid ja piirid, mille ületamist ta ei ole nõus aktsepteerima. See on väga okei ja hoopis kummaline oleks, kui sul neid piire ei oleks. Aga nad on ju üldised. Igapäevaelus ei ole neid vaja.
Nii selekteerisin ma oma kõrged ootused igapäevaelust välja. Jäid ainult madalad, iseenesestmõistetavad ootused. Ja hakkas juhtuma imesid. Mu madalaid ootusi hakati pea iga päev ületama!
Lase oma partneril olla see, kes ta on. Ära sea talle liigseid ootusi. Algusest peale. Inimene tunnetab niivõrd tugevalt, kui talle on algusest peale seatud mingid piirid ja käitumisnormid. See surub teda - eriti meesterahvast - ja ta tõmbub tagasi. Sest on ju kõigile teada väide, et mehed kardavad kaotada kõige rohkem oma vabadust ja ruumi. Oma ootustega sa täpselt selle neilt võtadki.
Madalad ootused ei ohusta vastaspoolt ja ta tahab veel ja veel sinusse panustada. Ta ei tunne ohtu, et iga tema sammu kontrollitakse ja kritiseeritakse ja see annab talle vabaduse olla see, kes ta on. Sinule annab see aga võimaluse näha inimese tõelist palet. Madalad ootused teevad eelkõige sind ennast väga õnnelikuks, sest su kaaslane hakkab neid pea iga päev ületama.
Kõrgetest ootustest loobumise võtmesõna on aktsepteerimine. Kaaslase ja elu aktsepteerimine just sellisena, nagu see on. Muidugi oma põhitõdede ja piiride raames.
Armasta inimest just selle eest, missugune ta sisimas on, mitte selle eest, mida ta teeb sellepärast, et see oli sinu ootus. Südamest ja spontaanselt tulnud teod ja öeldud sõnad on tuhandeid kordi rohkem väärt kui pealesunnitud käitumismuster.
Oled sa õnnelikum siis, kui vead mehe iga nädal varrukatpidi lillekauplusesse või siis, kui ta üllatab sind imeliste tulpidega ühel täiesti tavalisel teisipäeva õhtul, kui töölt koju tuled - isegi, kui ta teeb seda vaid kord kvartalis?