Veneto päikese all
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veinibaari Corso Porta Borsari äritänaval kohe Verona südalinnas on hilisõhtul peaaegu võimatu sisse pääseda. Aeglase ja viisaka trügimise tulemusel leti äärde jõudnule avaneb aga ootamatu seis: tundub, et kõik riiulid on looka vajumiseni täis laaditud ühte ja sama veini.
Või ka mitte – kirjad siltidel on tiba erinevad, asjatundlik pilk leiab kohe kõik tuntumad Veneto veinid. Valpolicella, ripasso, amarone, passito… ka mõned säravad vahuveinid. Rohke publik on rahul, pokaal elegantselt sõrmede vahel, valgub seltskond õhtu süvenedes üha laiemalt tänavale. Itaallaslikult elav vestlus kajab vastu majaseintelt ja sulab kokku vaid mõnikümmend meetrit eemal varakevadisel Piazza del Erbel joobuvate inimestega.
Põldude vahel
Osteria peremees ja veinitootja Mariano Buglioni on vinoteegi üle väga uhke. Kui märgin, et on üsna ülbe pakkuda veinide paljususega harjunud itaallastele ühes kohas õhtust õhtusse ainult ühe veinimaja jooke, särab tema pilgus varjamatu rahulolu. Jah, muidugi.
Aga see toimib (selliste veinidega ei saakski teisiti olla, mõtlen), ja kohe varsti avab ta sealsamas kõrvalhoones, nii päeva- kui ka öötaevale avatud vestibüüliga keskaegses majas ka restorani. Püstijalu prooviõhtugi parimate sõpradega peetud, sisekujundajatest semud on kohal käinud.
Järgmisel päeval vänderdab rendiauto lugematu hulga käänakuid, tee lookleb viinapuuaedade vahel ja kodunt kaasa võetud GPSi-neiu loeb oma kolegrammatilisi eesti keele lauseid, kuni lõpuks hõikab tülpinult: «Saabusid sihtpunkti!»
Marianol ei olnud vähimatki kavatsust viinamarjadega mässata. 1993. aastal elukohta vahetades selgus lihtsalt, et Carianos asuva maja juurde kuulub, nagu Valpolicellas tihtipeale kombeks, pealt kolme hektari päris heas seisus viinapuid kohe Carrubio veinimaja taga.
Nii et tuli proovida. Koos isa Alfredoga võeti asi ette, uuendati istikuid, vähendati saagikust ja kohe esimene, 2001. aasta L’Amarone võitis tipptiitli Vinitaly veinimessil.
Kõike ja korraga
Sel kevadel paistab tulevik endiselt helge: üleilmne veiniajakiri Decanter valis Buglioni 2007. aasta veini äsja parimate «viietärni»-amarone’de hulka ning silmapiiril terendavad korralikud müügilepingud Ameerika ja Jaapani veinikaupmeestega.
Veinituriste meelitavad viinapuuaedade vahele püstitatud kaunis puhkemaja (Agriturismo del Bugiardo) ja naabruses Santa Maria de Negraris asuv avara vaate ja suurepärase kohaliku köögiga Locanda del Bugiardo, mille aias kasvatab restoranipidaja kiivisid. Ja siis veel hobusekasvatus.
Moodsas, puhtas ja kevadiselt tühjas veinikeldris meenutab Mariano hea sõnaga oma ülimalt tagasihoidliku olemisega ja väga napisõnalist 30ndates veinimeistrit Diego Bertonit, kelle ta leidis otse veinikõrgkoolist ning kellega aastaid kestnud koostöö on andnud stiilsed vana ja uut Valpolicellat ühendavad veinid. «Ma lihtsalt läksin sinna ja palusin mulle näidata kursuse parimat,» meenutab Mariano.
Ahjaa, ka vanalinna ülerahvastatud osteria nimi on Il Bugiardo. Kui sinna satute ja samanimelist, täiesti fantastilist ripasso-veini tellite, küsige, miks. Aga võib-olla räägin ma selle lõbusa loo mõni järgmine kord teile ise. Veinide edu arvestades on põhjust Buglioni veinide juurde tagasi tulla ilmselt üsna pea.
Tasub proovida!
Buglioni veinimaja rikkalikust toodangust on osa saadaval Tallinnas Vinorama Veinistuudios (www.vinorama.ee).
Arvestades, kui hästi sobivad Valpolicella veinid itaalia toiduga, on põhjust alltoodud kolme kindlasti järele proovida.
Õlgkollane maakonnavein L’Intruso 2010 (12,50 eurot), 13%, on tehtud Garganega viinamarjast. Vein on täidlane, ilusa erksa happega, pehmelt puuviljane ja jätab järelmaitses suhu õunaseemnete mõrkja maitse. Lõhnab lillede ja troopiliste puuviljade järele.
Il Valpolicella 2010 (12 eurot), 13%, on rubiinpunane, lõhnates rajult kirsside, igasugu tumedate mahlaste marjade ning eksootiliste vürtside järele, justkui ootaks ees pudelitäis parimat likööri. Vürtsid ilmutavad ennast maitses nelgi ja vürtspiprana, marjadest tõusevad esile küpsed kirsid ja maasikad, hape ja parkaine on tasakaalus.
L’Amarone 2007 (45 eurot) on vägev, mustavpunane, jõuline ja väga kontsentreeritud tumedamarjase aroomiga. Lõhnab šokolaadi uputatud kirsside ning kuivatatud ploomide järele. Maitse meenutab oma massiivsusega head vürtsist aastakäiguporti.
Järelmaitse on pikk ja õnnistab pipra ning kaneeliga. Korraliku amarone’na on sellel veinil jaksu pudelis püsida veel vähemalt viis-kuus aastat. Ja kas ma juba ütlesin, et temas on 17% ühte Valpolicella kõige vahvamat alkoholi?