Rootsi sugudeta lasteaias pole poisse ega tüdrukuid

Lapsed lasteaias.

FOTO: Mihkel Maripuu

Stockholmi Nicolaigarden on lasteaed, kus praktiseeritakse soo-neutraalsust, ja seda pedantse ning detailse täpsusega. Siin ei ole tüdrukuid ja poisse, vaid hoopis sõbrakesed.

Lasteaia katusel asub mängu- ja spordiplats. Sõiduvahendite seas ei tohi domineerida autod või mootorrattad.

FOTO: Mihkel Maripuu

Lasteaia juhataja Lotta Rajalin, tagaplaanil kasvataja Evy, kes teeb raamatukogutoas inventuuri, et riiulitel oleks raamatuid ikka võrdselt – meesoost ja naissoost peategelastega pooleks – ja et sekka ei satuks soostereotüüpidega muinasjutte.

FOTO: Mihkel Maripuu

Roosas kleidis poiss lasteaia seinal, kõrval kiri: «Las igaüks olla see, kes tahab.»

FOTO: Mihkel Maripuu

Nicolaigarden, tõlkes «Nikolai aed», on Stockholmi sadade lasteaedade seas ainuke vanalinnas, kuningalossist kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel. Väljast tüüpiline vanalinna maja, aga sees – kümned eri suuruses toad läbi mitme korruse, sopid ja sopikesed, mängimiseks, söömiseks, magamiseks, õppimiseks kuni katusel asuva (milline vaade!) mängu- ja spordiplatsini välja.

Külalistele lasteaeda tutvustav Lotta Rajalin, rõõmus, aga veidi väsinud olemisega lasteaiajuhataja, näitab kõike. Ühes toas osutab Rajalin seinal rippuvale plakatile: «See on tore pilt, pildistage seda.» Plakatil naeratab poiss, roosa kleit seljas...

Tegelikult ongi nii, et Nicolaigarden pole päris tavaline lasteaaed. See on lasteaed, kus praktiseeritakse soo­neutraalsust, ja seda pedantse ning detailse täpsusega. Siin ei ole tüdrukuid ja poisse, on hoopis sõbrakesed. Näiteks kasvataja ei ütle «Tere hommikust, tüdrukud ja poisid!», vaid «Tere hommikust, sõbrakesed!».

Rootsi keeles on sõnal «tema» nii naissoost (hon) kui meessoost vorm (han), kuid Nicolaigardenis eelistatakse sootut vormi hen – tegelikult väljamõeldud sõna, mida Rootsi kirjakeele norm ei tunne. Nicolaigardeni lastelt ei küsita, kes või kus su ema ja isa on, sest äkki polegi ema, vaid hoopis kaks isa või kaks ema.

Lasteaias ringi käies leiame ühest toast vaibal istuvad tüdrukud ja poisid, vabandust, sõbrakesed, ning kasvataja loeb ette hiljuti Rootsis ilmunud raamatut «Kivi&Monsterhund». See on esimene sooneutraalne lasteraamat, kus emade (mammor) ja isade (pappor) asemel tegutsevad mappor ja pammor ning peategelase Kivi sugu jääb raamatu lõpuni saladuseks. Kivi on hen.

Keel on aga ainult üks sooneutraalse kasvatuse aspekt. Sama kehtib mänguasjade kohta, mis Nicolaigardenis piinliku täpsusega riiulitele ritta laotud, et kusagile ei koonduks eraldi tüdrukute ja poiste mänguasjad, ikka võrdselt ja ühtemoodi. Ka kõik pildid ja dekoratsioonid on valitud nii, et ei põlistataks stereotüüpseid soorolle. Isegi tualettruumis otse poti kõrval on plakatid, kus tekstid võrdsusest ja neutraalsusest, et ka ihuhäda õiendades kõrgem eesmärk meelest ei läheks.

Kui astume lasteaia lugemistuppa, siis käib seal parajasti inventuur. Särasilme kasvataja Evy käib ühe riiuli juurest teise juurde ja täidab paksu kaustikut. «Ma pean vaatama, et valitseks tasakaal,» selgitab ta oma tööd. Kuna raamatuid riiulitelt võetakse ja tuuakse tagasi juhuslikult, siis tuleb vähemalt kord nädalas kontrollida, et tasakaal paigast ei läheks. Et raamatuid, kus peategelaseks poiss/mees, ja raamatuid, kus peategelaseks tüdruk/naine, oleks ühepalju.

Samuti ei leia siit paljusid klassikalisi muinasjutte, olgu Tuhkatriinust või Pöial-Liisist, sest need näitavad valesid soorolle ja kuuluvad – kui nii võib öelda – keelatud raamatute nimekirja. Selle asemel eelistatakse moodsamat kraami.

Lotta Rajalin võtab näiteks raamatu, kus kaanel nuttev mees ja pealkiri: «Miks issi nutab?» Rajalin selgitab, et nad ei taha kultiveerida suhtumist, et mees peab olema tugev ja julge, vaid sisendavad poisieast peale, et on okei nutta, on okei olla arg ja häbelik, on okei panna selga roosa kleit. Seiklusjutud, rüütlid ja kangelased kuuluvad möödunud maailma.

Kasvatajad kasvatavad end

«Kõige keerulisem, aga samas ka kõige huvitavam sooneutraalsuse saavutamise juures on hoopiski meie enda, see tähendab kasvatajate käitumise muutmine,» räägib kasvataja Carolina Sandberg Swaling. Istume parajasti ühes töötoas ja räägime Nicolaigardeni kasvatajatega nende tööst sooneutraalsuse saavutamisel.

Swaling ja tema kolleeg Anna Eriksson toovad näiteid, kuidas nad ise vahel eksivad sooneutraalsuse vastu ja peavad käitumist korrigeerima.

Eriksson kirjeldab mõne päeva tagust juhtumit, kus ta koos paari teise naiskasvataja ning ühe meeskasvatajaga näitasid lastele ette palliharjutust. Pallid olid nööri otsas ja harjutuse sisu seisnes selles, et neid tuli käes keerutada. Kasvatajad ei olnud kokku leppinud, kuidas täpselt teha, vaid lihtsalt – võtame kätte ja näitame ette.

Mis siis juhtus? Meeskasvataja oli võtnud palli ja tõstnud selle kõrgele pea kohale ning keerutanud kiiresti ja suurte ringidega, naiskasvatajad aga ainult rinna kõrgusel, aeglaselt ja väikeste ringidega. Jah, pealtnäha süütu ja iseenesest tulnud käitumisvahe, aga mis sõnumi see lastele saadab, kas selle, et mehed võivad domineerida ruumis?

Lotta Rajalin sekkub vestlusesse ja toob füüsilise ruumi väärkasutuse ootamatu näitena Stockholmi eesti kooli. «Ma lähen iga päev nende koolihoovist mööda ja näen, kuidas poisid ja tüdrukud seal paiknevad ja mängivad,» räägib Rajalin.

Ta haarab laualt pastaka ja joonistab ette, kuidas eesti koolis (või nagu Rajalin pehmelt hääldab: esti kola’s) asjad käivad: poisid mängivad enamasti hoovi keskel ja suuremal pinnal, tüdrukud aga pigem hoovi ääres ja väiksemal alal. «See on vale!» on Rajalin resoluutne.

On pooldajaid ja vastaseid

Kogu selle jutu juures ei tohi siiski silmist lasta üldpilti. Rootsi on maailmas soolise võrdõiguslikkuse poolest esirinnas ja teema on seal kahtlemata tähtsam kui enamikus teistes riikides, aga Nicolaigardeni-taolised lasteaiad on sealgi erand.

Näiteid ja eksperimente siit-sealt võib tuua muidugi teisigi. Näiteks Luleås keelati ühes lasteaias mänguautod, sest poisid kippusid eelistama autodega mängimist ja andsid autodele teiste mänguasjade ees kõrgema staatuse.

Ühes teises kohas keelati ära laste iseseisev mänguaeg, sest ilma kasvataja suunamiseta kippusid poisid ja tüdrukud spontaanselt soorolle ja stereotüüpe omandama. Niisuguse põhjalikkusega nagu Nicolaigarden on aga asja ette võtnud vaid üksikud lasteaiad.

Üks teine tuntud näide on Egalia-nimeline lasteaed, mida juhib samuti Lotta Rajalin (üks inimene võib Stockholmis vabalt juhtida mitut lasteaeda korraga). Igatahes eelmisel aastal tegi BBC Egaliast reportaaži, kus näidati, kuidas lasteaiakasvatajad julgustasid kodu mängivaid lapsi ema-isa-laps-mudeli kõrval kasutama ka mudeleid «isa-isa-laps», «ema-ema-laps» ja kõiki muid moodsaid kombinatsioone.

Täpsuse huvides tasub ka lisada, et tõsi, on suunamist ja juhendamist, isegi väga palju ja detailset, mõni ütleks, et lausa varjatud ja alateadlikku mõjutamist, aga oleks vale öelda, et lapsi sunnitakse otseselt nii- või naamoodi käituma – poisse kleite selga panema või midagi sellist.

 Ja veel kord, Rootsi eelkoolide seas on selline sooneutraalsus praegu veel haruldane. Samas: «Kõik peaksid olema sellised,» on Rajalin kindel. Ta viitab ka kehtivale seadusele, õppeakavale ja ettevalmistatavatele administratiivsetele meetmetele, mis tõepoolest suunavad asja sinnapoole.

Rootsi soodebatt ei ole mustvalge. Ei ole päris nii, et naised ühes leeris ja mehed teises, vasakpoolsed üht- ja konservatiivid teistmoodi, feministid nii ja mittefeministid naa. Nüansse on rohkem.

«Kui raamatuid keelama hakkame, meenutab see mulle natuke teost «1984», võdistab näiteks Axel Lindersson õlgu, pidades silmas klassikaliste muinasjuttude tõrjumist.  Lindersson on Rootsi sotsiaaldemokraatide üliõpilasföderatsiooni peasekretär ja igasugustes sooküsimustes on noored sotsiaaldemokraadid eesrinnas.

Maailmavaatelise näitena võib tuua väljavõtte 8000-liikmelise sotsiaaldemokraatide noorteühenduse SSU (see on sotsiaaldemokraatide üliõpilasföderatsiooni partnerorganisatsioon, nad tegutsevad ühe katuse all üheskoos) manifestist, kus eraldi rõhutamist väärinud eesmärgina on kirja pandud: «Meie eesmärk on hävitada tuumikperekond kui norm.» Ometi, vaatamata sellelegi panevad mõned äärmused Linderssoni kõhklema.

Üheks tuntumaks kriitikuks sooneutraalsuse teemal on Rootsis saanud Tanja Berqkvist, blogija, matemaatik, igati edukas noor naine. Vahel juhib ta tähelepanu väikestele ja veidratele üksikjuhtumitele – näiteks kui Rootsi teadusnõukogu annab 75 000-eurose teadusgrandi uurimusele, mille eesmärgiks on analüüsida «trompetit kui soo sümbolit».

Üldistades nimetab Berqkvist Rootsis toimuvat soohulluseks, kus üks osa soouurijaid ja aktiivseid ideolooge näeb kõike ühiskonnas toimuvat kuni pisiasjadeni läbi sooprisma ja on suutnud seda vaadet edukalt müüa ka mõnedele otsustajatele-poliitikutele.

Nicolaigardeni ja Egalia lasteaiad on selle – kõik läbi sooprisma detailideni välja – headeks näideteks. «Erinevad soorollid ei ole problemaatilised, kui neid rolle võrdselt väärtustatakse,» kirjutab Berqkvist oma blogis. Seda vaadet jagavad paljud.

Nicolaigardeni juhataja jutt sellest, et ka mehe puhul on okei olla arg, pani mind aga meenutama paari kuu tagust juhtumit, kui sattusin ühes Kopli poes nägema, kuidas purjus mees ründas naismüüjat. Kas oleks tõesti olnud okei, kui ma oleks appi minemise asemel nutma puhkenud?

Rajalin ja tema kolleegid jäid mõttesse ja selget vastust ma ei saanudki.

Tagasi üles