Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Heidi Pinnak – Eesti naine Euroopa kokandustippude seas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Koduses restoranisaalis: praegu on Heidi Pinnakul veel aega kevadist salatit nautida, ees ootab aga uus tihe treeninguaeg. | FOTO: Peeter Langovits

Kokandusolümpia Bocuse d’Ori lõppvõistlusele Prantsusmaale Lyoni pääsenud naiskokki võib seni ühe käe sõrmedel üles lugeda – eestlanna Heidi Pinnak on tuleva aasta jaanuaris üks neist.

FOTO: Peeter Langovits
FOTO: Peeter Langovits

Ei, prantslaste kuulsat Bresse’i kana ega ka hinnalist merikeelt Egoisti peakokk Heidi Pinnak teid oma retseptidega tegema ei ahvatle. Kuigi võiks, sest Heidi roatõlgendused neist kahest tõid talle pääsu maailma mainekaima kokandusvõistluse Bocuse d’Ori Euroopa eelvoorust Brüsselis finaali Lyonis.

Kuid 20 Euroopa riigi esindaja seast Eesti 12 finalisti hulka viinud õbluke kokk teab, et kokandusolümpia toidukunst nõuaks tegijalt kokakogemuse ja kodus pea võimatute töövõtete kõrval veel vähemalt kümmet kuud treeningut, samuti matemaatilise täpsusega viie tunni ja kolmekümne viie minutilise võistlusaja sisse mõõdetud tegutsemist.

Ja uskuge või mitte, kodus käivad ka parimatel kokkadel asjad kordades lihtsamalt ning nemadki segavad endale rohelist salatit peedist-kodujuustust ja küpsetavad rabarberikooki – neid kaht Heidi kevadelemmikut võite ise järele proovida.

Kevadekuulutajad köögis

Tema koduköögis on esimesed kevadekuulutajad tavaliselt ürdid ja roheline sibul, mis end aknalaual potist välja ajavad. Siis tulevad juba spargel, rabarber, lehtsalat, redis ja riburada kõik muud rohelised libled.

«Miks mitte elavdada tavalist vinegrettkastet hakitud värskete ürtidega, olgu see till, petersell, basiilik, murulauk või estragon,» pakub ta lihtsa mooduse kas või aknalaua-rohelisega salatilisi värskendada – kiired salatid on tärkamise hooajal üks tema lemmikuid.

Muidugi on spargel ja rabarber kevaditi hitiks ka Egoisti köögis. Sparglit meeldib peakokale pakkuda klassikalises rüüs ehk Hollandi kastmega; rabarberist teeb ta kompotti, kus maitseks ka vaniljet sees. Seda rabarberidesserti pakub Heidi restoranis valge šokolaadi mousse’i, jäätise või ka Pajumäe kohupiimaga. Ehedat eestimaist hindab ju temagi.

Ja eks seda viimast sai ka kokanduse tippvõistlusel 14-liikmelisele rahvusvahelisele žüriile serveeritud – kahe kohustusliku tooraine, kana ja merikeele kõrval läksid käiku verikäkk, Järveotsa vutimunad, Egoistis küpsetatud must leib, vahukoor, Olde Hansa vürtsikad mandlid, kadakamarjad, Vana Tallinn... Nii palju pole eestlased Bocuse’il oma toiduaineid varem kasutanudki, ütleb Dimitri Demjanov, võistluse eestvedaja Eestis.

Kuid uudsus ja innovaatilisus on klassikaliste kokandusstandardite kõrval nagu kastme konsistents, õige küpsusaste ja värv või portsjoni mõõt seal alati hinnas.

Igatahes jätsid Heidi õrnalt soolatud merikeel tilli, sidruni, herneste, krevetikokteili ja kreemja kaaviarikastmega ning Bresse’i kana metsaseente, juurselleri, hanemaksa ja Vana Tallinnaga žüriile nii hea mulje, et selja taha jäid ja konkurentsist pudenesid isegi vanad kuulsad gastronoomiamaad Luksemburg, Hispaania, Itaalia.

Väike, aga tubli

Heidi ise jääb enese töö hindamisel tagasihoidlikuks, öeldes, et ilmselt oli ka õnne. Ta kiidab hoopis meeskonda – abikokka, Islandilt pärit Ari Gunnarsoni, kes koos temaga võistlusboksis pinget jagas, ning treener Ragnar Ormarssoni, samuti islandlast. Ja muidugi Bocuse’i siinset hinge, kogenud juhendajat Dimitri Demjanovit, kes kuulus ka Euroopa eelvooru žüriisse.
«Nende võistluste võti on meeskonnatöö,» arvab Heidi.

Siiski, esimene emotsioon Brüsselis suurt meeskokkade väge ja marulist publikut nähes pani hetkeks kahtlema, et kas ta ikka on õiges kohas... Kuid väike šokolaaditahvel taskus ja limonaadipudel kõrval, et mõte seisma ei jääks, asus ta abikokaga oma võistlusboksi.

Keskendus pähe õpitud ja sekundiliselt paika pandud liigutustele ja jälgis, et publikule selja keeramisega miinuspunkte ei teeniks. Kala spaatli asemel lusikaga võidmisest võis aga punkte kaotsi minna küll.

Kui pingutus läbi, tulid paljud meeskonkurendid tal kätt suruma ja õnnitlema. «See oli meeldiv – nad on tõsised profid,» meenutab Heidi ja mõtiskleb tagantjärele, et tema road võistlusliudadel tundusid teistega üpriski võrdväärsed.

«Väike maa, aga suure gastronoomiaga,» kõlas kompliment Brüsselis nii mõnegi hindaja suust.

Peedisalat kodujuustuga

Kahele
•    2 keskmist küpsetatud peeti
•    6 viilu krõbedaks praetud peekonit (sobib ka lõhe, räim)
•    punt lamba- või lehtsalatit

Kodujuustu salatiks:
•    60 g kodujuustu
•    2 keedukartulit
•    maitse järgi rohelist sibulat
•    veerand salatisibulat
•    soovi korral 4 redist
•    soola, pipart
•    hernevõrseid
•    3 sl oliiviõli
•    1 sl õunaäädikat

Küpseta peedid ahjus fooliumi sees 185 ºC juures umbes 50 minutit, proovi tikuga küpsust. Tükelda. Valmista eraldi kodujuustu salat: sega kodujuust, hakitud keedukartul, sibulad, redis ning maitsesta oliiviõli, soola ja pipraga. Prae peekon krõbedaks. Säti kõik taldrikule ning maitsesta roheline salat oliiviõli ja õunaäädikaga. Kaunista hernevõrsetega.

Kodune rabarberikook
•    400–500 g liivatainast
•    250 g hapukoort
•    1 muna
•    1/2 vaniljekauna
•    veidi apelsinikoort
•    80 g suhkrut
•    rabarberit

Määri koogivormi põhi võiga, tee sinna liivatainast koogipõhi. Lao sellele tükeldatud rabarber ning vala üle hapukoore, muna, vaniljekauna sisu, suhkru ja apelsinikoore seguga. Küpseta 185 ºC ahjus 25–35 minutit. Serveeri jäätise, marjade ja mündiga.

Mis tõi edu?

Dimitri Demjanov
Bocuse d’Ori Eesti president

«Tagasihoidlikuna näiv habras
Heidi võib mõnel otsustaval hetkel muutuda nõudlikuks ja enda õiguste eest seisvaks emalõviks. Seda omadust läks võistlustel lisaks oskustele ja teadmistele kokanduse meestippude keskel vaja.

Festina lente ehk kiirusta aeglaselt – seegi Heidi loomupärane joon osutus õigeks. Jõuda 11. kohale Euroopas ja jätta selja taha suurte gastronoomiamaade Michelini-tärni restoranide kolleegid on kinnitus sellest, et edu polnud juhuslik.»

Tagasi üles