«Kas sa ka tead, kuidas eristada taevalaotuses Portugali reisilennukit?», küsis minult kord Rémy. Üllatunud oma prantslasest sõbra äkitsest soovist minuga lennukite äraarvamismängu teha, vastasin eitavalt.
João Lopes Marques: tribuut Rootsi kõige kuulsamale karvasele kaenlaalusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«No kuule, vastus on ju tegelikult imelihtne: lennuki tiibade alt on paista karvapuhmakas...»
Olime siis 17-aastased ning pean möönma, et tegemist oli hea naljaga. Tumeda karvakasvuga Portugali naised olid oma raseerimata kaenlaaluste poolest Prantsusmaal sama kurikuulsad kui Saksa Demokraatliku Vabariigi naisatleedid. Ent sama anekdoot käis enamiku tumedajuukseliste rahvuste pihta maailmas: kreeklaste, türklaste, hispaanlaste, itaallaste, brasiillaste...
Tõepoolest, hilis-80ndatel polnud «raseerida või mitte raseerida» just inimkonna peamine murekoht. Selle kohta kehtinud norm oli kahtlemata lõdvem kui tänapäeval.
Mulle tundub, et vaid ühe põlvkonna - või isegi lühema aja vältel - on kaenlaalused saanud debattide debatiks. Vaadake kas või, mis juhtus möödunud kuul Rootsis: internetis postitatud kaader kontserdil kaamerasilma ette jäänud raseerimata naisest pani pool ühiskonnast kihama.
Kommentaarid, mis järgnesid ajalehes The Local, mis on muide üks mu lemmikuid ingliskeelseid ajalehti Rootsis, olid samuti üsna vaimukad (peaaegu niisama head, kui lugejate postitused Naine24 veebis):
- «Karvad on lihtsalt jõledad - sa pead end raseerima!»
- «Ta näeb välja nagu tüdrukud, kellega pidin võimlemistunnis tantsima...»
- «Ärgem unustagem, et Agnetha, üks armastatumaid Rootsi popikoone läbi aegade, tavatses uhkusega oma raseerimata kaenlaalustega lehvitada.»
Kuid miks ometigi tekib nii suur poleemika lihtsalt ühe tühise Facebooki postitatud ekraanipildi pärast? Just seda võis mõelda ilmselt Lena Ehrin, 32-aastane raamatukogutöötaja Kesk-Rootsist, kui ta järsku karvasõja epitsentrisse sattus. Sellest järgneval nädalal sai temast poole kuningriigi jaoks järjekordne mõttetu kuulsus.
Ilmnes sedamaid kaks teineteisele vastanduvat häälekat leeri. Tagatipuks avaldasid mõned Ehrini ning karvaste kaenlaaluste pooldajad isegi Malmö keskuses meelt. Viimane piisk karikasse oli see, kui üks protestijaist mitme surmaähvarduse osaliseks sai.
Ükskõik, millise nurga alt ka vaadata, on niisugust kära tühja asja pärast üsna keeruline õigustada. Kaks omavahel põimunud asjaolu mängivad siin olulist rolli: mainitud juhtum leidis aset heal järjel, protestantlikus, über-haritud ning sotsiaalselt tundlikus Rootsis; karvased kaenlaalused toovad uuesti päevakorda radikaalse feminismi.
Rootsilikku mõtteviisi tundes võin kihla vedada, et see teema jääb riigi päevakorda veel tükiks ajaks. Lõppude lõpuks on ju küsimus naiste õigustes, ning naiste emantsipatsiooni küsimuses rootslased erandeid ei tee.
Unustage Rootsi Piraadipartei - varsti, väga varsti moodustatakse Karvase Kaenlaaluse Partei (KKP), mis võidab mõned kohad riigi parlamendis Stockholmis.
Et see kõik juhtub nooblis Rootsis, võib kogu asjade edasine areng saada veelgi vunki juurde. Karvakasv kaenla pole nüüdsest mitte ainult väga normaalne, vaid seda hakatakse koguni väga seksikaks pidama ning see saab trendikaks kui on tänapäeval meeste maitselage vunts.
Turge haarab paanika: Gillette’i müüginumbrid kukuvad kolinal. On vaid aja küsimus, millal Rootsi tekstiilihiid H&M paiskab odavmüüki eksklusiivse just raseerimata kaenlaalust rõhutava kollektsiooni, mille on disaininud Karl Lagerfeld, Paul Smith või Jean-Paul Gaultier.
Ah!, ja muidugimõista on printsess Victoria kollektsiooni nimekaim fänn, leides sellega äramärkimist kõikide maailma parimate naiste klantsajakirjade veergudel.
Rootsi on taas kord maailmakaardil. Karvastest kaenlaalustest on saanud moeröögatus. Ning see levib viiruse kombel, kuni mõned Ameerika antropoloogid hakkavad viitama meie lihtsakoelisele primaadimõtlemisele.
Või selle olemasolu järjepidevale eitamisele. Või ülimalt inimlikule vajadusele teineteisele sõrmega näidata. Või sotsiaalse antagonismi vajadusele.
«Oma ülimat intelligentsust rõhutava liigi jaoks on üsna paradoksaalne, et inimkonna kapillaarirevolutsioon algas just Facebooki postitusega,» loeme me Harvardi ülikooli teadusartiklitest.
Kõik see võib saada reaalsuseks. Kuid kas ma võiksin siinkohal oma küsimuse esitada? Aitäh, tänan tähelepanu eest, ja siit ta tuleb: miks ei võiks me lihtsalt normaalsed olla?
Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja «Eesti ilu välimääraja».
Tõlkinud Age Viira