João Lopes Marques: isaduse talumatu kergus

João Lopes Marques

FOTO: Erakogu

Igal pühapäeva õhtul leiab Sérgio end pisaraid valamas. Terry tahab Tallinnasse tagasi kolida. Pärast lahutust närib Massimo hinge masenduseuss. Kuid mis on neil meestel ühist?
 

Nad on lapsevanemad. Kuid mitte ainult: tegemist on oma emade ehk siis nende meeste eksnaiste juures elavate tütarde isadega.

Näiteid võiksin tuua veelgi, kuid need kolm sõpra heidavad loori ühelt isaduse kõige suuremalt paradoksilt: see kergus, mille üldsus kipub isarollile omistama, on vaid näiline.

Meeste, ja pange tähele, enamiku meeste puhul võivad neid ja nende võsukesi eraldavad bioloogilised ning sotsiaalsed piirangud osutuda kannatuste allikaks.

Isadel pole ju pakkuda piimast nõretavat rinda; neid nähakse kergesti asendatavatena ning pahatihti tembeldatakse just mehed suhte pahadeks kangelasteks.

Kuid kas nad on tõesti halvemad kui emad? Kas isad polegi võimelised lapsi armastusega kasvatama?

Pean siiski tõdema, et mõlemal juhul leidub ka negatiivseid näiteid. Enamik isasid peab õppima end kehtestama oma teisejärgulise vanema rollis. Maskuliinne vabadus on aga libe tee.

Kuid siiski - hoolimata nende eksimustest võiks ühiskond isade suhtes vähem julm olla. Üks postmodernsuse peamisi negatiivseid tagajärgi ongi see düsfunktsionaalne pinge, mis on tekitatud isside ja nende laste vahel.

Hullem veel: too veerema pandud negatiivne lumepall kipub pahatihti kogu halva vaid suuremaks paisutama ning võib suhtele häbimärgistavaks saada.

Olles ise üles kasvanud üsna katkises pesas, läks mul kaks aastakümmet aega, kuni mulle lõpuks kohale jõudis, et mu isa on tegelikult täitsa normaalne mees. Heasüdamlik veel peale selle.

On ülekohtune, et kergesti haavatavad lapsed on emade mõjuvallas. Nende manipulatsioonide kütkes. Samamoodi on ebaõiglane, et enamik perekonnakohtuid annab ikka ja jälle õiguse emadele, süüvimata asjade tegelikku olemusse.

Eelarvamused pannakse ametlikult maksma. Või teisiti öeldes: igas traagilise stsenaariumiga filmis peab olema oma halb tegelane, ning — mõningate isenesestki mõistetavate eranditega— sobib see roll palju rohkem issile.

Just tema on neist kahest tugevaim. Ta teenib palju rohkem kui ema. Tal on märksa paremad väljavaated lahutusest nii emotsionaalselt kui füüsiliselt toibuda. Oluline on ka see, et tema bioloogiline olemus lubab teha nii palju lapsi, kui vaid süda soovib.

Igaüks, kel vähegi tundetaipu, võib anda tunnistust, et neil argumentidel puudub tõepõhi. Sérgio, Terry ja Massimo on hingevalus.

Nad saavad päevast päeva oma nahal tunda vanamoodsa maniheistliku must-valge maailmapildi võimu, mille kohaselt probleemidele saab olla vaid üks ja ainus lahendus. Seda igikestvat sugudevahelist maadlust, mis armastab mehed armetult areeni nurka paisata.  

Muidugimõista pole tegu minu jaoks uue ja üllatavaga nähtusega. Värske seitsmekuuse pisitütre isana olen aga sel teemal tundlikumaks muutunud. Oma osa on ka sellel, et naasin just üksildaselt reisilt Aasiasse. Veetsin esmakordselt nädalaid ilma oma tütreta ning see osutus palju piinarikkamaks, kui olin eales ette kujutanud.

Lisaks kõigele muule aitas eemalolek mul mõista ka Sérgio, Terry ja Massimo ängi. Ütlen ausalt, see pani mind isegi neile kergelt kaasa tundma: kujutan ette, et peab olema kohutav piin lugeda päevi (nädalaid, kuid, aastaid) taaskohtumiseni oma lapsega. Ja kõike kunstlikult planeerida, võttes kohtumistelt ära selle tingimusteta armsa jällenägemisrõõmu. Ning vestlused hakkavad liiga tihti raha ümber tiirlema.

Ei pea vist mainimagi, et see kõik mõjub lähedusele hävitavalt ning õõnestab isade-laste vahelisi loomulikke sidemeid. Suhtest saab midagi vastikult instrumentaalset, mis püsib üleval rahasse arvutatavate kompensatsioonide toel.

Ja nii oligi: Macausse saabudes tundsin kohutavat koduigatsust. Mu väike Agnes oli ju selles portugali perele kuuluvas Pärli jõe delta vaatega korterist puudu. Järsku tabas mind kui terava piksenoolena teadmine, et kulub vähemalt 14 päeva enne, kui ta väiksed käed oma kaela ümber saan põimida. Iroonilisel kombel veetsin enamuse ajast pererahva viieaastase Salomé ja beebi Benjaminiga, kahe imearmsa lapsukesega mängides.

Macau-Kalamaja Skype’i videoülekanded leevendasid mu koduigatsust. Kuid nad aitasid kõik ka perspektiivi panna. Asju teises valguses näha: see oli õhtu, mil mõistsin, et olen õnnega koos. Jah, ma saan oma lastega sama katuse all elada.

Mu armas Jumal, milline privileeg!

*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja  «Eesti ilu välimääraja».

Tõlkinud Age Viira 

Tagasi üles