VHK direktor Kersti Nigesen: ühtki last ei tohi jätta üksi

Kersti Nigesen

FOTO: Liis Treimann

Vanalinna hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen on üles ehitanud Eesti ühe eripärasema kooli, kus iga laps on suur väärtus.

Kas kujutate ette klassi, kus kõrvuti n-ö tavaliste lastega õpivad pime ja kuulmispuudega ja ratastoolis laps, samuti teismeline tüdruk, kel endal laps?

Tallinna vanalinna hariduskolleegiumis (VHK) aga just sellised klassikooslused ongi, ning kõik õpilased, õpetajad ja vanemad toetavad ja aitavad üksteist. Selle kooli looja ja direktor Kersti Nigesen (60) ei kujuta teistsugust olukorda ettegi, sest kool on läbilõige ühiskonnast, mitte edukusele orienteeritud võidujooks üle laipade.

Nigesen ise on suutnud jääda õppeasutuse enam kui kahekümne tegevusaasta jooksul märkamatuks ja tagasihoidlikuks juhiks, kes tõstab enda asemel alati esile lapsi ja õpetajaid.

Mis erilise auraga kool see siis on, kus ühele vabale kohale (enamik klassikomplekte saab täis oma muusikakoolis käinutest, juba samas koolis õppivate laste õdedest-vendadest ja oma töötajate lastest) on mõnel aastal üle kahesaja soovija?

Kooli kodulehelt võib lugeda, et VHK on kristlikel väärtustel põhinev haridusasutus, kus lisaks õppetööle saavad lapsed tegeleda süvendatult huvialadega – olemas on oma muusika-, kunsti- ja täppisteaduste kool ning keeltekeskus, kus lisaks põhikeeltele saab õppida veel kaheksat maailma keelt. Samuti kuulub kooli juurde koduõppel põhinev Püha Miikaeli kool, kus haridust omandavad erivajadustega lapsed.

Kersti Nigesen on väikest kasvu, halliseguste juuste ja sooja naeratuse ning kindla käepigistusega naine. Tema kolmest kasulapsest väikseim, 5. klassis õppiv Peeter tiirutab koos klassivennaga sajanditevanuste laetaladega klaaskabineti uksest sisse ja siis jälle välja.

«Ma annan teile raha, minge kohvikusse,» sõnab Nigesen poistele vaikselt, ja läinud nad ongi. Koolijuht on harjunud, et tema töötoas on kogu aeg lapsed. Näiteks need, kellele klassiruumis koos omaealistega õppimine ei sobi. «Mu kabinetis õpib vahelduva eduga kolm poissi.

Nad suudavad toime tulla täiskasvanute keskkonnas, kuid omaealistega konfliktideta suhtlemine võtab veel aega. Hästi keerulised. Neid ei õnnestu ka erivajadustega laste koolis õpetada, sest sealgi ümbritseksid neid lapsed, pealegi tundlikud.

Kuna meil neile eraldi ruumi kuskilt võtta pole, siis siin, meie kabinetis, nad õpivadki,» räägib Nigesen. Klassis vahel tekkivate kriisiolukordade puhul võtab juhtkond enda juurde ka need lapsed, kes on parasjagu omadega läbi, saanud hakkama mingi sigadusega või vajavad erilist tähelepanu. «See ongi kooli juhtimine. Luua tingimused, et õpetajad saaksid õpetada ja lapsed õppida,» leiab direktor.

Väärtustest algab kõik

Vanalinna hariduskolleegiumi õpetajad on reeglina sama kooli lapsevanemad, kellest osa tõid kõigepealt oma lapsed siia ja siis hakkasid ise samas töötama, osaga aga läks vastupidi. Tänu sellele langeb siin majas lapsevanema ja õpetaja roll sageli kokku.

«Oleme võtnud palju inimesi tööle sellepärast, et nad on omadega hädas, mitte et oleksid väga tugevad. Küsimus on, kas tahame üksteist toetada ja toime tulla või valime ainult edukamaid ja paremaid nii laste, õpetajate kui ka vanemate hulgast,» selgitab Nigesen.

Hariduskolleegium tugineb kristlikule väärtussüsteemile – kas see tähendab, et lapsi sunnitakse tunnis palvetama? Koolijuht raputab pead: «Kristluse aluseks on vaba tahe.

Mitte kedagi ei saa sundida mitte millekski. Kui oleme lugenud kooli üritustel meie isa palvet, siis on igaühe enda asi, kas ta ütleb kaasa või mitte. Põhiseaduse järgi on kõigil inimestel õigus veendumustele.

Praeguses Eestis tundub aga, et kõigile veendumustele on õigus, välja arvatud kristlikule. Samal ajal tugineb kogu Euroopa väärtussüsteem kristlikule moraalile ja traditsioonidele. Ja kui me need ära kaotame, siis muutub tõde kokkuleppeliseks ja pole mingit alust öelda, et Breiviku-taoline ühiskonnakäsitlus on välistatud.

Praegu räägitakse turvalisusest koolist eeskätt selles võtmes, et kes kuhu evakueerub ja põgeneb, kui keegi tulistama hakkab. Tegelikult peaks turvalisus tähendama oma õpilaste ja nende perekondade murede tundmist, et oleks võimalik õigel ajal aidata. Inimesed ei satuks siis sellisesse kriisi, et nad ei taha enam suhelda või rahumeelselt hakkama saada. Selge on, et seal, kus väärtused ei ole paigas, tekib ülekohus ja vägivald.»

Nigeseni sõnul on nende koolis ka muhameedlasi, praegu küll ainult õpetajate seas, aga varem on olnud ka õpilasi. Oma lapsed hariduskolleegiumisse toonud muhameedlased on öelnud, et usukasvatusega tegelevad nad kodus ise, aga selles koolis nad vähemasti teavad, millistel seisukohtadel on koolipere.

Uuringute põhjal on selgunud, et need, kes on end määratlenud, on palju sallivamad kui need, kel enesemääratlus puudub, kinnitab Nigesen: «Oma identiteet annab rahu ja kindlustunde ning võimaluse teistega suhestuda. Koolis peaks olema põhiliseks hooleks noore inimese mina kujunemine. Õpiedukus on ka oluline, kuid see on teisejärguline.»

Aga koolide ja laste edukust mõõdetakse ju PISA testi tulemustega? «Ka PISA testi laadsed tulemused on olulised, ent kõiki neid oskusi, kus põhiliseks hea faktitundmine, võib ka arvutile külge pookida.

Meie püüame lähtuda lapsest kui indiviidist,» räägib koolijuht. «Kui küsite praegu noortelt, kui palju nad seovad oma tulevikku Eestiga, ei ole pilt nii roosiline, kui tahaksime. Edukus tähendab tööd rahvusvahelistes korporatsioonides, mida mööda tõustakse edasi.

Edukus ei sisalda endas isamaad ega isade väärtusi ja perekonda. Noored suhtuvad perekonna loomisesse üldiselt hästi – see on ilus unistus, mida nemad endale kergesti lubada ei saa. Oluline on seda praegu ühiskonnas teadvustada. Kui riigijuhid räägivad, et tahame olla edukad Euroopas, siis missugusele põlvkonnale me seda edu planeerime? Me ei saa olla edukad, kui pole meid.»

Kõigil on võimalus

Õppetöö VHKs ja huvialakoolides on jagatud vanalinnas üheksa maja vahel ning ruumiprobleem on selles koolis vägagi terav. Siia tahtjaid on palju rohkem, kui võimalik vastu võtta. Nigeseni jutu järgi on soovid enamasti väga põhjendatud – lapsel on mingi eripära, mis vajab erilist tähelepanu.

«Väga raske on vanematele öelda, et me ei aita. Oleme pideva moraalse surve all. Tallinna haridusamet on meile mitu korda öelnud, et me ei tohi enam kasvada, püüame seda kohustust täita, aga see on raske,» nendib Kersti Nigesen.

Kooli põhikiri sätestab, et igas klassis peab olema kaks erivajadustega last. «Meie klassid on ebaühtlased – on oluline, et seal õpiksid ka eri valdkondades tugevad lapsed, kes aitavad innustada ka neid, kel mingi valdkond muidu ei mõtestuks. On muusikas, keeltes, reaalainetes andekaid lapsi. See aga nõuab tasemerühmade tegemist ja mõnikord ka individuaalõpet.»

Nigeseni sõnul õpetab keskkond lapsi palju rohkem kui vanemad ja õpetajad. Kool, mis toimib kogukonnana, sisaldab palju enamat kui kohustuslik õppekava. «Üha kasvab laste ja perede hulk, kes meie kiirustavas ja edule orienteeritud ühiskonnas tasakaalu kaotavad. Suureneb rahutute ja oma suletud maailmas elavate laste hulk.

Paljud neist on väga andekad, aga samal ajal on suur tõenäosus, et nad ei suuda leida kohta ühiskonnas. Nende õpetamine on energiamahukas. Mõned lapsed on ka agressiivsed, seegi tendents süveneb. Kui aga nende käekäigu eest praegu mitte hoolt kanda, puuduvad neil lastel eluks väljavaated ja nad võivad kujuneda ühiskonnas tõsiseks probleemiks.»

Osa erivajadusi on teist laadi – pimedad, kuulmisimplantaadiga, lapsendatud lapsed, kes vajavad sotsiaalset rehabilitatsiooni ja psühholoogide tähelepanu. Neilgi võib olla suur potentsiaal, kui seda kooli ajal õigesti ära kasutatakse.

VHK tiiva all on kaitset leidnud ka teismeeas lapse saanud noored emad. «Oleme püüdnud väärtustada elu. Et tüdrukud, kes last ootavad, julgeksid ta ilmale kanda. On olnud noori emasid, kes elavad koos lapsega kooli õpilaskodus, kuna peresuhted on läinud lapse sünni tõttu väga keeruliseks.

Noorte emade tõttu tuli ka kooli juurde teha lapsehoid – paraku on aeg-ajalt lapsed tundide ajal ka kooli sekretäri juures,» räägib Kersti Nigesen igapäevasest elukorraldusest, mis meie tavakoole silmas pidades kõlab nagu ulme.

Praegu õpib VHKs kolm noort ema, kahe noore ema lapsed peaksid aga sel sügisel juba ise 1. klassi tulema. «Tore on nende käekäiku jälgida isegi siis, kui me neid ise õpetada ei saa,» rõõmustab direktor. 

Mure perede pärast

Suure pere emana tunneb Kersti Nigesen muret teiste perekondade pärast, laste pärast, kes jäävad vanemate elu keerdkäikudes piisava hooleta. «Paljud lapsed satuvad olukorda, kus neil ei ole mitte kuhugi minna. Vanematel võivad olla suured probleemid, see ei pruugigi olla hoolimatus.

Kui majanduslik ja sotsiaalne olukord on nii keeruline, tekib ka palju psüühilisi probleeme, vanemad ei pea pingele vastu. Vanasti kasvatasid last ema-isa, tõenäoliselt ka vanaema ja vanaisa, kõik pinged said omavahel läbi arutatud ja koos oli kergem toime tulla.

Praegu on pereüksused väikeseks jäänud. Kui lastega tekivad probleemid või vanematel pole tööd, võimendub see kõik tugevasti. Inimesed on väga üksi,» räägib Nigesen. «Ja paljud lapsed kasvavad omapäi, sest vanemad töötavad välismaal.

Ameerikas ei tohi alla 12-aastast last isegi kaheks tunniks üksi koju jätta, vanemad saavad karistuse. Meil on aga käibel uus termin «siirdpere», mis tähendab, et laps ei ela koos vanematega, vaid kusagil üksi. Ja kõik oleks nagu korras, nii kujuneb edukas Eesti ühiskond. Tegelikult kasvavad siit välja lapsed, kes ei loo hiljem peret, sest ei usu selle võimalikkusesse.»

Tagasi üles