Valli Lember-Bogatkinat innustab rõõm, mitte kurbus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Läbi pintslimere: aastaajad Valli Lember-Bogatkinat inspiratsiooni saamisel eriti ei mõjuta. Praegu liigutab ta pintslit pigem klaverimuusika saatel.

FOTO: Peeter Langovits

Elavat kunstilegendi Valli Lember-Bogatkinat pole karjäär kunagi huvitanud. Pikkade aastate jooksul kogetust ei too ta esile mitte töiseid saavutusi, vaid isikliku elu.

Siin ja praegu: see taies valmis Valli Lember-Bogatkinal draakoniaasta tähistamiseks. Ühe eksemplari kinkis ta ka presidendile.

FOTO: Peeter Langovits

Poja Georgiga: pilt on tehtud tänavusel vabariigi aastapäeva vastuvõtul Tartus.

FOTO: Sille Annuk

Eesti vanemaid ja teenekamaid tegevkunstnikke Valli Lember-Bogatkina (90) elab praegugi täisverelist elu.

Tema mobiiltelefon heliseb pidevalt, Vabaduse väljaku äärsesse ateljeesse jõuab meie jutuajamise jooksul mitu külalist sisse astuda ning kevade lähenemist tähistavate tulpide tarvis on vaja lisavaasi otsida. Vahepeal peame isegi pausi tegema, et proua Valli saaks ootamatult sisse astunud sõbraga Kuku klubis kohvitada.

Loomulikult on paslik lugematute – jah, lugematute, sest proua Valli pole neid kokku lugenud – teoste loojalt küsida, mis siis hetkel teoksil. «Ateljee kraamimine!» kostab daam lõbusalt ja viitab kõrvaltoale, kus sõbranna Linda sinna kuhjunud lõuendite seas korda loob.

Läinud aasta lõpul Eesti Rahvuskultuuri Fondilt elutööpreemia pälvinud kunstnik teab aga täpselt, millist enda loodud teost ta eriti kõrgelt hindab. Teab täpselt sedagi, mis ja kes talle pika elu jooksul kõige tähtsam olnud.

Kas kevad on aeg, mil pintsel üha kiiremini liigub?

Teate, mul käib kõik tujude viisi. Ilm iga kord ei loe, ei loe ka aastaaeg – kõik oleneb meeleolust ja sellest, kuidas ja milline inspiratsioon tuleb. Üldiselt peab küll ütlema, et armastan kevadet väga, aga armastan väga ka sügist.

Millest inspiratsioon enamasti tuleb?

Vaat seda on väga raske öelda, millest või kust see tuleb. Vahel tuleb väga väikesest asjast, vahel juhtub midagi suurt, aga isegi see ei mõju.

Näiteks võib niisugune väike asi olla: ükskord sügisel jalutasin mööda maanteed ja järsku märkasin ühtainust kollast lehte tumedal põhjal. Ja teate, see andis mulle niisuguse suure inspiratsiooni, see ainuke kollane leht! Ma tegin sellest suure sügise akrüülmaali – ainult tänu sellele lehele, mis lebas mu jalgade ees.

Aga suured ühiskondlikud sündmused? Riigikorra vahetumised, revolutsioonid?

Ma pole elu sees poliitikaga tegelnud, see jätab mind täiesti külmaks. Absoluutselt ei huvita. Aga ikka on riigikorral vahet, kogu aeg on. Mul lihtsalt vedas, et lõpetasin 1940. aastal kiitusega kooli ja sain kohe tööd. Mul vedas, sest paljud minu koolikaaslased jäid tööta.

Muidugi on vahet. Kuidas Eesti ajal lõhnas kogu Raekoja plats kohvi järele ja hobusetroskad seisid – see oli nii romantiline! Või kuidas Estonia juures müüdi hobustelt suitsukala, müüdi laastudest punutud korvidest... Saksa ajal töötasin Mõtuse ateljees, seal tegin meie linnade vaateid ning kunstnikud, kes ei olnud ise võimelised kompositsiooni tegema, paljundasid neid.

Samas olen ma nendest riigikorra vahetustest ikkagi kuidagi mööda vaadanud. Pole kellelegi kaasa karjunud ega lehvitanud. Kõige hullem, et tahtsin kangesti Balti ketis osaleda, ja kujutage ette, auto ei pääsenud läbi. Olin Karepal, seisin seal üksinda püsti ja küünal põles.

Kuidas suhtute selle nädala streiki?

See on minu arvates totrus. Täielik totrus! Keerad aga teleka lahti – igal pool kõik streigivad, kõik midagi nõuavad... No kuulge, mida nad nõuavad, kui nagunii raha ei ole?

Teil on vedanud, olete eluaeg saanud teha, mis meeldib.

Jah, nii see on. Jumal on mind hoidnud, olen vaba olnud.

Tegelikult ei, üksvahe olin koolis kolm aastat õpetaja. Tänu sellele, et mu lapselapsed käisid seal ja endise õpetajaga oli konflikt tekkinud.

Mina leian, et kõik lapsed joonistavad väga hästi. Ütlesin, et paneme kõigile tunnistusele viied välja, ärme hakka üldse aega raiskama. Sest isegi kui väike laps teeb ühe kriipsu, näeb ta selle taga näiteks looma. Meie näeme, et see on kriips, aga tema näeb jänkut! Sellega peab kaasa minema. Olen alati õpetajatele rääkinud, et numbritega ärge joonistamist hinnake.

Siiski – kunstniku joonistused peavad oma sõnumiga olema teistele arusaadavad, tajutavad, muidu neid ju ei ostetaks?

Käisin Riigi Kunsttööstuskoolis, seal oli pearõhk, et joonistamine on kõigi kunstide alus. Kui oskad joonistada, võid pärast vigurdama hakata. Sest vaadake või Picassot – tema oli ju kohutavalt hea joonistaja, ja pärast võis joonistada nii, et pani rinna põlve peale, aga see kõik oli loogiline. Aga kui inimene joonistada ei oska ja siis rinna põlve peale joonistab, on kohe näha, et ta lihtsalt ei oska.

On teil ses suhtes raskeid aegu olnud, et teoseid ei osteta?

Kuulge, ega see ostmine ole elus kõige tähtsam! See ostmisest elamine. Teed ju tööd mitte sellepärast, et müüa, vaid sellepärast, et hing seda nõuab. Mina pole kunagi tööd sellepärast teinud, et müüa. Vaadake – mu ateljee on töid täis just sellepärast, et ma pole neid müünud! Ma upun oma tööde sisse varsti ära!

Mind pole eluaeg innustanud looma mitte kurbus, vaid rõõm. Vist. Vahel nii ja vahel naa. Aga ma tahan rohkem ikka midagi ilusat teha, midagi ilusat maalida.

Millist kolme rõõmsat sündmust oma elust võiksite esile tuua?

No kuulge, kõige rõõmsam sündmus oli kahtlemata abiellumine. See on kindel number üks. Teine – esimese lapse sünd. Noh, ja kolmas – kas teate, ma sain sihukese tükiga hakkama, et ehitasin tänu sõpradele ja austajate ringile Karepale suvila. Raha mul ei olnud, aga mul olid sõbrad.

Oma varalahkunud abikaasa, moskvalase Vladimir Bogatkiniga tutvusite Jurmalas kunstnike puhkekodus?

See on niivõrd romantiline lugu, et sellest võiks kinofilmi teha! Aga kõige tähtsam selle juures oli, et ma purustasin laua ääres muna, arvates, et see on kõvem, aga see läks katki ja mu tulevane mees oli munaga koos.

Punetasin näost, olin endast väljas, ja kui ta mind aidata tahtis, kallas mulle kohvi, aga kohv läks ümber mu kleidi peale ning ma olin üleni kohviga koos. Arvan, et see oli tähtsaim moment meie tutvumise juures.

Eks seegi, et sattusite lauas kõrvuti istuma?

Sattusime kõrvuti täiesti jumala tahtmise järgi. Ta oli ju seal koos emaga, aga ema oli sel päeval haige, tema koht oli vaba ning mind pandi Vladimiri kõrvale istuma. See on nagu saatuse näpunäide, et nii juhtus!

Olen väga õnnelik, et sain kokku niisuguse huvitava, kena, suursuguse mehega ja et mul on temaga kaks poega, kes on samasugused kenad, nagu oli minu mees. Kui me juba abielus olime, sõitsime igal aastal Jurmalasse, sellesse pühasse kohta, kus kohtusime. Isegi kui lapsed olid, ikka sõitsime püha kohta kummardama.

Olete öelnud, et see oli õnnelik ja lõbus abielu.

Vaat seda pean tõesti ütlema. Kui vaatan peresid, kus on palju ebakõla ja riidlemist, siis, teate – kui mina olin väike, sain oma isa käest ihunuhtlust ning see jäi mulle eluks ajaks meelde.

Andsin siis endale sõna, et mina oma laste vastu kunagi kätt ei tõsta. Ja nii ma oma lapsed üles kasvatasingi – ei andnud neile isegi kõrvakiilu. Kõik küsivad, et kuidas sa siis kasvatasid, et neist nii korralikud poisid said, aga ei olnudki mingisugust kasvatamist! Me olime mehega neile lihtsalt eeskujuks.

Kui meil sündis vanem poeg, ütles mees nii ilusti, et meil sündis ka tüdruk. Meil sündis Pobeda! See oli meie auto, 1951. aastal. Õppisin väga kiiresti sõitma, ja meil oli nii, et mees oli päevane, aga mina öine autojuht, rändasime väga palju ringi ja vedasime väikseid lapsi kaasa, tahtsime, et nad ilma näeksid.

Eriti palju käisime Krimmis – näitasime lastele, kui sinine on Must meri, milline on loodus... Aga muide, kui ükskord hommikul ärkasime ja lastelt küsisime, mis teile eilsest kõige rohkem meelde jäi, siis nad ütlesid, et ema, kas sa tead, kui magama läksime, viskasite te kassi toast välja, aga ta tuli ikkagi aknast sisse ja magas meie juures. (Naerab.) See oli kõige tähtsam!

See, et kass aknast sisse tuli! Omavahel öeldes: ma olen kindel, et lastele jäid ka sinine meri ja kõrged mäed meelde. Lastele jäävad uued muljed eluks ajaks meelde.

Teate, mul oli Portugalis näitus ja pärast korraldati minu austamise õhtu. Seal tulid juurde kenad naised ja ütlesid: Valli, kas te teate, et me tunneme teid? Tegin suured silmad – kust kohast? Selgus, et nad olid olnud Karepa pioneerilaagris ja käinud minu «nõiamaja» ja
aeda vaatamas! Norras kordus täpselt sama lugu. Lastele jääb meelde.

Abikaasa elas Moskvas, teie siin. Distantsabielud ju tavaliselt kuigi kaua ei kesta.

Jah, tal oli korter Moskvas ja minul Tallinnas, sest tema ei suutnud kuidagi oma Moskvat maha jätta, ehkki oli vastuseisja.

Ei austanud Stalinit ega seda riigikorda, aga pidas kodumaaks Venemaad ega suutnud siia kolida. Mulle pakuti Moskvas eraldi ateljeed, elamisvõimalusi, aga mina ei suutnud omakorda Tallinna maha jätta. Ja nii me siis elasime.

Aga siis käis ka lennuk neli-viis korda päevas Moskva ja Tallinna vahet – vahel sõin hommikust siin, lõunasöögi Moskvas ja õhtusöögi taas Tallinnas. Vahel, kui olin just koju jõudnud, siis mees helistas ja ütles, et pead homme Moskvas olema, meile tulevad külalised, ja jälle ruttu lennuki peale... Toona sõitis ka ilus Estonia-nimeline rong, sellega tassisin lapsi edasi-tagasi, aga lennukiga ka.

See kõik kestis 1971. aastani, kui mu mees siit ilmast rongis lahkus. Ta jäi rongis «magama». Sõitis rongiga Moskvasse, olin tal vastas ja ta «magas» rongis. See oli kõige hirmsam üleelamine mu elus.

See juhtus enam kui 40 aastat tagasi. Kuidas olete üksinda hakkama saanud?

Mult on seda mitu korda küsitud, et miks sa pole uuesti abiellunud. Algul oli tükk aega tunne, et kuidas ma saan oma meest petta. Niisugune tunne oli, et ta on kogu aeg mu selja taga. Ning praegugi, kuigi on nii palju aastaid möödas, tunnen vahel, kui on väga raske, et ta seisab mu selja taga ja aitab mind.

Kui teda enam polnud, olin rahalistes raskustes. Mäletan, et ma polnud sel ajal kuigi hea maastikumaalija. Küll aga oli seda minu mees. Ja ma mäletan, tollal polnud ju sponsoreid, kinkimist ega andmist, see oli nagu häbiasi, aga Väimela sovhoostehnikumi direktor Kuusik tahtis mind kangesti aidata. Siis ta kutsus mu enda juurde, sest tal oli häbi raha niisama anda, ja palus, et joonista Väimela ümbrust, ta tahab neid pilte endistele direktoritele kinkida.

Mäletan väga hästi, kui maalima läksin, siis mõtlesin oma mehele: «Kallis mees, aita mind, et ma seda maastikku sinu pilguga näeksin!» Ja teate, see on uskumatu, aga tõsi – mul oli niisugune tunne, et mees seisab mu selja taga ja juhib mu tähelepanu. Tegin maastikud nii, et need kõigile meeldisid.

Praegu maalite muusikat?

Jah, aga mitte akvarellis, vaid akrüülis. Teen seda viimasel ajal väga palju. See istub mu südames, sest mul on sõbranna Erna Saar, tema on väga hea klaverikunstnik ja niivõrd armas inimene, et mängib spetsiaalselt minu jaoks Chopini ja Liszti. Saan sellest innustust ja siis ma maalin.

Miks mitte midagi moodsat, mis raadiost tuleb?

See on ju kohutav! Olen vanaaegne inimene, mulle see modernmuusika ei meeldi. Esiteks korratakse seal sada korda üht ja sama lauset, vaat just see kordus mulle ei meeldi. Kuidas ikka Jaak Joala omal ajal laulis, missugune hääl, misukesed ilusad sõnad, kas või see – et unustuste jõel on kallas kahel pool ja ükskord silla loob ja mind su juurde toob... No kas ei ole see ilus?

Aga need uuemad laulud – sada korda ta peab kordama üht ja sama sõna, no kuulge, see on jube! See on ju-be!
Raadiost kuulan vaid uudiseid ja televiisorist vaatan muidugi «Kirgede tormi». (Naerab.)

See käib veel ikka edasi?

Jaa, jaa! Siiamaani! Mis sest, et see nii totter on. (Naerame.) Ei, «Kirgede tormi» peab vaatama! Mulle meeldivad isegi sealsed negatiivsed tegelaskujud. Näitlejad mängivad niivõrd...

... kirega?

Ei, mitte seda, mängivad väga... eluliselt. Võib-olla natuke naiivselt, aga vähemalt seal ei tapeta ega piinata iga nurga peal nagu ülejäänud seriaalides. Noh, selles ka vahel piinatakse, aga ikkagi vähem. (Naerame.)

Kuku klubis ikka käite?

Muidugi käin, isegi täna käisin. Vanasti sai kohvikus käidud, klubis käidud ja jõutud töödki teha. Nüüd ei jõua midagi! (Naerab.) Kui tööd hakkad tegema, ei jõua kuskile. Mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg läheb. Ei jõua teha kõike, mida tahaks, ja jõudu ei ole ka enam nii palju.

Tervet maailma valitseb praegu tempo, ma ei saa öelda, et see vaid minu elus nii oleks. Vaatan noori – nendel ka pole aega. Neil pole aega, et koos aega viita! Kõigil kiire, kiire, kiire, ei midagi muud. Kuidas see laul oligi – soe leib jahtub laual, kiirus, vaid kiirus, ei muud! See on väga ilus laul ja väga ilusasti öeldud. Leib lihtsalt jahtub ära.

Kas kunstnikegi seltsielu on soikunud?

Täiesti! Olen seda mitu korda mõelnud. Kui mina kunstnike liidu noorim liige olin, siis tollal elasid veel Adamson-Eric, Aino Bach ja Ferdi Sannamees.

Teate, meie, noored kunstnikud, vaatasime nende peale austusega. Ja kui nemad peatusid, et meiega paar sõna rääkida, oli see meile suur austusavaldus. Nad olid keegi, kellest meie tahtsime eeskuju võtta. Aga praegu lähevad noored kunstnikud meist mööda, sest me oleme nende jaoks tühi õhk! Nad ei ütle tere ka!

Miks?
Ei tea. Kõik on muutunud. Võib-olla sellepärast, et kunstnikke on niivõrd palju, me ei tunne üksteist. Vanasti ei olnud kunstnike liit nii suur ja suhtlemine oli tihedam. Praegu on Kuku õhtuti tühi, aga varem oli see püha koht, kus kõik kokku said. Ja ei räägitud ainult poliitikast.

Millist enda loodud taiest peate kõige olulisemaks?

Ikka mu mosaiiki «Lähme suurele peole» (ehtis aastakümneid Estonia teatri valget saali – toim). Olen väga tänulik, et seda restaureeriti ja see asub nüüd laulukaare all väga ilusa koha peal. Minust jääb ikka päris palju töid alles, aga see, ma usun, on kõige väärtuslikum. Ja mida rohkem aega läheb, seda rohkem väärtus tõuseb.

Esiteks on mosaiike, eriti klaasmosaiike väga vähe tehtud. Need klaasikillud on mu oma tehtud ja ma tegin seda mosaiiki terve aasta.

On ka raske ühele taiesele nii pikalt keskenduda?

Ei ole. Ta istus mul südames. Vaadake, kui teete tööd ja panete sellesse armastust, siis see peegeldub inimestele vastu. Ükskõik, kui väike või suur see töö on.

Kui aga teed tööd kaine arvestusega, ehkki väga korralikult ja mõõdu järele, võib ta väga ilus tulla, aga sees pole südant. Mäletan, kui veel ikebanade tegija  Aino Pajupuu elas, ta kutsus mind mitu korda konsulteerima, ja teate, ma vaatasin, et inimesed, kes nii hirmsasti mõõtsid, et 30 cm siia, 15 cm sinnapoole, siis... Mõni ikebana, mis ilma mõõtmiseta, lihtsalt tunde järgi tehtud, oli palju huvitavam ja palju ilusam.

Tänavu olite oodatud president Ilvese vastuvõtule, aga 1940. aastal, pärast kooli edukat lõpetamist võttis teid vastu Konstantin Päts.

Noh, tookord oli kõik tagasihoidlikum. Mäletan: olen vastuvõtul, minul pigistavad kingad, Pätsil on aga jalas sussid. Nüüd olen seltskonnas kokku puutunud Pätsi pojapoja Matti Pätsiga, istusime kõrvuti lauas ja ta ütles, et vanaisal oli podagra, ta kandis kogu aeg susse.

Mida on meenutada Ilvese vastuvõtust?

Mulle meeldinuks palju rohkem, kui seda vastuvõttu oleks peetud Tallinnas. Presidendi vastuvõtud peaksid olema Estonia teatris, seal oleks palju pidulikum. Tänavu oli väga ilus see trepist üles minek – valge lumi, punane vaip, tuled põlesid ja sõdurid seisid. Aga pärast see kontsert... Mulle ei jätnud see mingit muljet.

Jättis pigem matusetalituse, mitte rõõmupeo mulje. Mingid inimesed tulid lava kohal ülevalt alla, rippusid seal nagu ülespoodud, lauldi mustas ja küünaldega – kuulge, see on ju üle mõistuse! Üle mõistuse!

Millest tuleb teie veendumus, et jumal on olemas?

Kindlasti on. Ma ei saa öelda, et meil oli usklik perekond, ehkki ema oli vene õigeusku – ikoon oli kodus ja küünal põles. Mina olen aga luterlane ja pean ütlema, et mida vanemaks saan, seda rohkem usun.

Mul on niisugune tunne, et kui ikka väga jumalat palud, siis tuleb see tagasi. Kui mul näiteks südant opereeriti, siis ma lausa palusin jumalat, et kõik hästi läheks. Ja kas teate, mul on tuttavad Roela mõisa omanikud, kes on johaniidid ja väga usklikud. Selles mõisas on väikene kabel, kus teenistust peetakse, ja mulle on see väga meeltmööda.

Vahel tahad teha ühtmoodi, aga läheb teisiti. Mul on tunne, et jumal ise juhib nii, nagu tema tahab, ja siis lähebki paremuse poole.

Kuidas säilitada uudishimu elu vastu?

Raske öelda, sest seegi on jumala tahtmine. Kui mõistus korras, on sul võimalik seda säilitada. Sest vaadake, paljud minust nooremad sõbrannad kirjutavad kõik üles, mis nad päevas tegema peavad. Mina ei kirjuta midagi. Sest ma tean väga hästi, mida ma pean homme tegema.

CV
Valli Lember-Bogatkina


Sündinud 30. oktoobril 1921 Tartus

1930ndatel õppis Pallases,
kuid 1940. aastal lõpetas
Riigi Kunsttööstuskooli dekoratiivmaali erialal kiitusega
Aastail 1941–1942 täiendas end Tallinna kujutava ja rakenduskunsti koolis,
pärast seda vabakunstnik
Esinenud näitustel
1942. aastast
Kunstnike liidu liige
1944. aastast
Meelistehnikaks akvarell
1983. aastal omistati talle
Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus

Abiellus kunstnik Vladimir Bogatkiniga
Kaks poega, Vladimir ja Georg

Arvamus

Jaan Elken
kunstnike liidu juht

Valli Lember-Bogatkina, meie akvarellikunsti alustala, esindab kunstnikutüüpi, mis alates 1970ndatest-80ndatest meil üha harvemaks jääb. Kuuludes põlvkonda, kus realistlikud kujutamisoskused olid kunstnikuks saamise eeltingimuseks, paeluvad tema virtuoosne joonistusoskus ja natuurist maalimise kogemus jätkuvalt publikut – meenutame vaid Valli äsjaste juubelinäituste menu ja rahvarohkust.

Natuuristuudiumi ja realistliku, vahetul loodusmuljel põhineva loomingu hindamiseks puudub meie noorematel kunstiteadlastel juba ammu pädevus, kõnepruugis isegi vastav sõnavara, aga jäägu see nende probleemiks.

Sotsiaalsetes märksüsteemides töötavad nn projektikunstnikud asuvad näiliselt Vallist sama kaugel kui Kuu Päikesest, Valli esindatud arhetüüpne kunstnikutüüp on aga kindlalt rahva kultuurimälus. Kui sul on publikut, sind armastatakse ja see kannustab sind tööle, mis trendidest me siin räägime?

On vahe, kas kunstniku ametioskused plastilise anatoomia vallast ja kogemused natuuriga võimaldavad tal üldistada, kujutada ka n-ö kaadritagust, või peab ta rippuma vaid fotokujutuse küljes.

Lõppude lõpuks ei välista üks meetod teist, tõe monopolist visuaalse kultuuri kontekstis rääkida ei ole väga mõistlik. Ilma Vallita oleksid üles maalimata jäänud Estonia lauljad-tantsijad, poleks meie presidendil midagi Tarja Halosele kinkida.

Halonen, kes ise akvarellimist harrastab, saab ju aru!
Kui ma 1960ndatel Karepa pioneerilaagrist lähedal asuvasse Bogatkinite suvekodusse ekskursioonile sattusin, ei aima­nud ma, et Nõiamaja (aga just nii tema kännujuurikatega kaunistatud fantastilist aeda kutsuti) perenaisega kunagi Tallinna Kunstihoones ateljeenaabriks saan. Nüüd oleme seda juba ligi 14 aastat. 

Tagasi üles