Olukord, kus lähisuhtevägivalla ohvrile jääb mulje, et politsei ei taha selle juhtumiga tegeleda, on äärmiselt kahetsusväärne. Tihtipeale on kõne politsei hädaabinumbril esimene samm väga tõsise probleemi tunnistamise ja lahendama asumise suunas ning siin on politseil tõsine vastutus teha enda poolt kõik, et inimene abi saaks.
Politseinike esmane käitumine sündmuskohal on määrava tähtsusega nii psühholoogilises kui ka menetluslikus mõttes. Täna teeme pingutusi just selles suunas, et politseinikud võimalikult oskuslikult lähisuhtevägivalla sündmuskohal käituks ning kannatanul tekkiks kohe algusest peale politseiga usalduslik suhe ja kindlustunne.
Politsei esmane roll nende juhtumite puhul on eelkõige vahetu ohu kõrvaldamine pereliikmete elule ja tervisele ning vägivallatseja süü tõendamine. Esimene tähendab enamasti agressiivse ning tihtipeale alkoholijoobes või kuriteo toime pannud inimese jaoskonda toimetamist.
Teine pool on aga pikem protsess, mis ei ole kindlasti kerge ka kannatanule endale. Menetluse käigus eesootavat – lähedase vägivallategude kohta tunnistuste andmine, isiklikud küsimused, ebamugavustunne jne – üritame menetluse osalistele tõesti kohe alguses selgitada.
Nii on inimesel võimalik selleks protsessiks valmistuda, leida vajadusel lähedane inimene või psühholoog, kes on talle toeks ning inimene oleks valmis asjaga kohtuni välja minema. Kuid rõhutan veelkord, et sellest ei tohi ohvrile jääda muljet, et teda üritatakse veenda avalduse tegemisest loobuma.
Viimastel aastatel on lähisuhtevägivalla teateid politseile tulnud üha rohkem. Eeldatavasti ei ole selle peamine põhjus siiski inimeste suurem agressiivsus, vaid ka ohvrite teadlikkuse tõus ning ka probleemi lahendama asunud inimesele pakutava tugi- ja nõustamisteenuste areng.