Kädi Kaasikmäe mõtiskleb portaalis alkeemia.ee, kas vaid väljapeetud, teadlikult kontrollitud käitumisega inimesed teavad, kus asub sisemise jõu ja väärikuse võti ning kas tugev on see, kes kunagi ei nuta, või vastupidi?
Nutmine aitab vabaneda stressist
3. märts 2012, 13:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta küsib, kui tugevad, targad ja andekad peavad olema inimesed, kes uusi pisikesi mehi ja ilusaid ilmasambaid päevast päeva hoiavad, kasvatavad ja toetavad, kui eeldame, et tugevuses peitub jõud ja tulevikutegijate edu.
«Emad, kasvatajad, õpetajad - kas neil on üldse lubatud olla avalikult inimene? Või peavad nad suurest vastutustundest tulenevalt oma emotsioone ja kurbust vaid üksi ööpimeduses vabaks laskma?»
Kädi sõnul võib märgata üha enam meeste ja naiste sotsiaalsete stereotüüpide lahustumist ning kuigi pealtnäha liigume vabama ühiskonna suunas, on selles peidus palju enam ootusi ja kohustusi kui aastakümneid tagasi.
«Ka emad on trendiga kaasa läinud. Vapramad kui varem, teevad karjääri, hoiavad kodu, toetavad meest ja kõige selle kõrval naeratavad alati püüdlikult, sest kõik nooblid beebiraamatud kõnelevad, et lapse saamine on üks üdini pehme ja hellitav kogemus.»
Kädi märgib, et nii nõrk kui ka väsinud olla on aus ning kui me teeskleme päevast päeva tugevaid ja eeskujulikke kangelasi, siis ka lapsed saavad aru, et midagi on tegelikult mäda - teesklus ei tee meid sugugi mitte tugevamaks.
Ta kirjutab, et lapse «lohutamiseks» öeldakse talle sageli: «Ära nuta!» ning patsutatakse seejuures õlale või seljale, andes märku, et nutt on midagi sobimatut ning parem oleks see kohe lõpetada. Nii jääb lapse alateadvusse aga igaveseks teadmine, et nutmine on vale.
Ning täiskasvanuna haaratakse valusatel hetkedel antidepressantide või rahustite järele, sest oma pisaraid häbenetakse.
Kädi lisab, et biokeemik William Frey on uurinud pisarate mõju ning leidnud, et emotsionaalsed pisarad, mis moodustuvad stressist või murest, sisaldavad mürgiseid kõrvalsaadusi - seega saab öelda, et nad eemaldadavad meie kehast toksiine, millest vabanemine aitab hoida stressi kontrolli all.
Nii soovitab Kädi, et kui laps kurvastab, võiks talle just öelda: «Nuta ära!»
«Kurb või stressis inimene ei pruugi alati vajada lohutamist, ta vajab hoopis lihtsat puudutust ja toetavat lauset: «Ma mõistan sind ja tean, et sul on praegu valus, aga see läheb mööda, ma olen sinu jaoks olemas.» Loeb see, et me oleme iseenda ja teiste vastu ausad ja avatud, ainult see teeb meid sisemiselt tugevaks. Et julgeme olla päris ja vahel ise ka ikka nutame ära.»