Meego Remmel: tänapäeval on vastsündinud lapse tapmine mõeldamatu

Meego Remmel

FOTO: Ove Maidla

Eetika lektor, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Evangeelse Alliansi ja Eesti Bioeetika Nõukogu liige Meego Remmel leiab, et ajakirjas Journal of Medical Ethics avaldatud suurt poleemikat tekitanud lugu «Sünnitusjärgne abort: miks peaks beebi elama?» on filosoofiliselt provokatiivne artikkel.

Tegemist on filosoofiliselt provokatiivse artikliga. Kõik on loogiline. Eetiline argumentatsioon jätkab modernistlikku lähenemist, et inimeseksolemine ja sellest tulenev inimväärikus on vaid inimeste endi vahelise kokkuleppe küsimus. Nii võib kellegi inimeseks või mitte-päris-inimeseks olemise piiri venitada. Näiteks, nagu natsiaegsel Saksamaal. Hiljem, tõsi, tunnistati taoline tegevus inimsusevastaseks.

ÜRO kiitis heaks Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, mille järgi kõik inimesed sünnivad teatud inimväärikuse ja õigustega, millest esimene on eluõigus. Sellest tulenevalt on teistel inimestel ka kohustus seda väärikust ja neid õigusi kõigiti kaitsta. Nii on tänapäeval mõeldamatu, et vastsündinud lapsi tapetakse, nagu seda näiteks antiikajal tehti.

Varakristlik kirik tõi antiikmaailma imago dei veendumuse, mille järgi kannab iga inimene endas Looja näolisust. Nii hakati taunima laste tapmist ühtviisi enne ja pärast nende ilmaletulekut. Inimlaps on inimlaps.

Tänases Eestis kehtib õiguskantsleri sõnul (Eesti Kirikute Nõukogu järelpärimisele) konstitutsiooniline kaitse ka loote kui inimese elu õiguse suhtes. Lihtsalt olevat ühiskondlik kokkulepe, et kuni 12. rasedusnädalani võib ema lapse elu üle otsustada. Eetiliselt edasi mõeldes tekib õigustatud küsimus: kes ütles, et 12. nädalani? On (ka Euroopa) riike, kus see piir on tõmmatud hoopis teisiti ja mujale.

Võrdluseks on sarnaselt küsitav: kes ütles, et pedofiilia piiritähiseks peaks olema Eestis nimelt 14-aastane laps? Küsimata tolle problemaatilise artikli autorite motiive, võtaksin seda teksti nagu Jonathan Swifti 1729. aastal kirjutatud skandaalset ettepanekut Iirimaa vaesunud perede laste kohta, keda vanemad võiksid igal aastal elule sünnitada, et need siis jõukamatele hõrgutavate liharoogade valmistamiseks maha müüa. Swift kinnitas, et see edendaks Iiri majanduselu, pereväärtusi, inimeste õnnelikkust...

Ainus erinevus on selles, et toona sai igaüks aru, et tegemist on satiirilise irooniaga selle kohta, kuidas toona vaeslapsi koheldi. Tänapäeval võidakse aga taoline artikkel tõsimeeli argumenteeritud teadustööna avaldada. Eestimaal võiksime siiski süütalastepäevani järelemõtlemiseks aja maha võtta. Viimselt pole küsimus selles, kuhu tõmmata oma laste tappalubamise piir. Küsimus on selles, kes me üleüldse oleme ja milleks meile lapsed?
 

Tagasi üles