Urmas Espenberg: monogaamia on end ammendanud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: SCANPIX

Sotsioologi ja kirjaniku Urmas Espenbergi hinnangul on lääne ühiskonnas perekond tugeva surve all ning monogaamia üsnagi ammendunud.
 

Möödunud nädalal oli Naine24-s juttu polügaamia plussidest ja miinustest ning sellest, et levinud ettekujutus islamimaades lokkavast mitmenaisepidamisest ei vasta tõele ja selline perekond on sealgi pigem erand kui reegel. Seda eelkõige selle tõttu, et islamimaailmas peab mees kõiki oma seaduslikke naisi ka võrdselt kohtlema ning enamikule käib see lihtsalt majanduslikult üle jõu.

Lääne ühiskonnas vaadatakse mitmenaisepidamisele viltu, sest see näib kõrvalt vaadates naiste õiguste rikkumisena, ebaõiglasena, ebanormaalsena... Kuid jättes kõrvale selle, kas polügaamia kui selline on hea või halb, tekib paratamatult küsimus: aga mis toimub läänemaailmas?

Kas monogaamia, mida me nii «õigeks» ja heaks peame, tegelikult ikka toimib või on meil tegemist varjatud polügaamiaga? Miks vahetavad nii paljud inimesed nii tihti partnereid? Miks on inimestel armukesed ja miks vahetavad mehed naisi massiliselt nooremate vastu välja, jättes oma senised pered tihti ilma igasuguse abi ja hoolitsuseta? Kas pereväärtused pole enam au sees või polegi inimene monogaamiaks loodud?

Urmas Espenbergi arvates ei saa öelda, et tänapäeval oleks inimesed ühtäkki lootusetult hukka läinud - pigem on asi selles, et ühiskonna arenguga koos on toimunud vabanemine senistest kammitsaist.

Miks inimesed vanasti paremini koos püsisid? «Mitte seepärast, et inimesed oleks olnud teistsugused - vanasti käis see vägisi, oli norm ja normi võeti nagu kõrgemat seadust,» selgitas Espenberg, lisades, et näiteks nõukogude ajal polnud lahutada lihtsalt ilus ja seega ei saanud sellele eriti mõeldagi.

«Oli siis naisel igav seal kodus, sest mees pidi hirmsasti raha teenima - midagi polnud parata, selline oli elu. Nüüd on vabaduse määr kasvanud - kiriku positisioon, moraal, seadused, kõik on leebemaks läinud,» selgitas ta.

Monogaamia häving

Espenbergi sõnul kehtestasid monogaamia küll mehed, et isaduses kindlad olla, kuid praegu on näha, et läänes on monogaamia ammendunud mõlema soo seisukohalt, pärssides nii inimeste seksuaalset kui ka psüühilist vabadust.

«Kahekesi laste kasvatamine on monogaamia positiivne külg, aga teised liidetavad seal summas ei ole väga head ja see isa roll on, nagu ta on,» mõtiskles ta.

Laste mahajätmine on Espenbergi sõnul üks hullemaid asju, ja kui me seda tendentsi oma ühiskonnas ei muuda, läheb kõik allamäge. «Siis tuleb tagasi ürgkari, matriarhaat - teatakse lapse ema, aga kes lapse isa on, keegi täpselt ei tea. Aeg-ajalt käivad mingid mehed külas… Mehed lasevad lihtsalt ringi mööda ühiskonda,» kirjeldas ta võimalikku tulevikku, tõdedes, et esimesi märke taolisest elukorraldusest on näha juba praegugi.

Sotsioloog märkis, et ehkki meil on meespresident ja meespeaminister, on mehe roll ühiskonnas tegelikult väga nadi. «Miks mehed lasevad jalga? Nad ongi sellises seisundis, et ega nad erilist tähtsust perekonnas ei oma. Paljud väidavad, et naised ei saa ettevõtete nõukogusse, kuid perekonnas ei saa mees löögile,» selgitas ta.

Espenbergi arvates ei saa naisi selles süüdistada, küll on tema sõnul tegemist ajaloolise käiguga  - naiste vabanemine minevat nii suure hooga, et «rullib üle» ja paratamatult midagi selle tulemusena ka laguneb. Teisisõnu, mehed ei saa end piisavalt meestena tunda, meeste senine roll kaob ära.

Kõige kurvem on aga seejuures, et ilma tervikliku pereta üles kasvanud inimesed ei pruugi enam samuti traditsioonilist perekonda väärtustada ja nii toimub vildaka mudeli taastootmine.

Lahendusena näeb Espenberg reformitud monogaamiat, mida on välja pakkunud ka mitmed lääne autorid ning mis tähendab partnerite, abikaasade suuremat vabadust, samas kui abielu sõlmimine ja kohustused laste ning pere eelarve ees säilivad. «Kui need inimesed, kes paari moodustavad, ei tunneks niisugust hirmsat sundi ja vangisoleku tunnet, ehk nad siis ka toimetaksid laste ja ühise vara ümber,» märkis ta.

Varem on Espenberg ka Buduaarile antud intervjuus selgitanud: «Suureneb üksikisiku vabaduse aste perekonnas, monogaamia teiseneb reformitud monogaamiaks ja truudus abielupoolte vabatahtlikuks valikuks poolte kokkuleppel. Kuidas reeglid paika pannakse ja mida igaüks vabal ajal teeb, ei puutu enam teise poole käskude-keeldude orbiiti nagu vanasti. Üha suuremat populaarsust võidab lahusvara abielu sees, see aga õõnestab omakorda perekonda kui institutsiooni. Perekonna kasuks räägib nüanss, et see on parim võimalik turvaline oaas inimdžunglis ja aina tormilisemas elus. Perekond on endiselt hea ravim üksinduse vastu, samuti parim keskkond laste saamiseks ja kasvatamiseks.»  

Tagasi üles