Viive Ernesaks: kogu elu on juhus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eluterve huumor: Viive Ernesaks palus tungivalt, et ta nägu fotodel arvutiga ei töödeldaks – kortsud on ju tema rikkus, mis teevad näogi kaunimaks!

FOTO: Liis Treimann

Linnateatri sünnipäevanädala puhul ja riigi tähtsaima päeva eel on paslik koputada legendaarse kontsertmeistri Viive Ernesaksa uksele, ja mitte ainult sellepärast, et tema Peraküla talus on käinud kõik taasiseseisvusaja presidendid ja et ta tüdrukuna Johannes Laidonerile lilli kinkis.

Omaette: «Olen unistanud teha niisugust etendust, milles pole ühtki muusikakriba, et kõik tuleb läbi talla, inimeste sammude,» räägib Viive. «Et on erinevad pinnad ja näitlejatel erinevad kingad. Muide, seda, kui hästi näitleja rollis on, saab tema sammudest kohe aru.»

FOTO: Liis Treimann

Laenake Viivele kannelt: kuigi nipika naise elutoast leiab lisaks klaverile kontrabassi, tahaks Viive kangesti ka kandlemängu õppida. «Osta ma kannelt ei jõua, aga mõne vana saaksin küll korda teha,» sõnab ta. Nii et kel kannel kasutult kodus, viige see Viivele!

FOTO: Liis Treimann

Riukalik taks: kuigi meediast on läbi käinud, et Viive Ernesaksa koera nimi on Gustav Ernesaks, ei vasta see tõele. Kustile meeldib kangesti asju laiali tassida – parema puudumisel kõlbab isegi riidast näpatud puuhalg.

FOTO: Liis Treimann

Et Viive Ernesaksa (80) sünnipäev täpselt rahvusvahelise teatripäevaga kattub, ei saa saatusse uskujate meelest kindlasti olla juhuslik – nii teenekat teatritegelast annab otsida. Ometi ütleb lavakunstikooliski mitut põlvkonda näitlejaid koolitanud Viive, et vist on kogu Eesti peale vaid üks teater, mille tükkide loomisel ta kaasa löönud pole. Kokku on neid aga kõvasti üle 150.

Ning kui Ernesaksad lõplikult linnast siia Toa tallu kolisid, ei mallanud Viive niisama kodus istuda, vaid kutsus kokku Peraküla teatri. Harrastusteatri, kus kohalikud elanikud oma andeid teostada saavad.

Seniajani raadio hommikuvõimlemist klaveril saatev, endistviisi erakordselt vitaalne ja sädelev Viive ise usub aga just juhusesse. Sest... kogu elu ongi juhus! Ja katsuge vaid temalt küsida, kas ta on Gustav Ernesaksa sugulane. Muidugi mitte. Ernesaksa nime sai neiu Säga oma igavikuteele lahkunud mehelt Antsult.

Kusti nime kannab aga hoopis tema seitsmeaastane lõbusa loomuga taks, kes värskelt mahasadanud lumes püherdab ning kelle tõttu tuleb asjadel silma peal hoida – alles see oli, kui üks Viive külaline oma kalleid krokodillinahast kindaid hoovi pealt otsima pidi.

Perenaine keedab köögis kohvi, ise ütleb, et teeb nii kange, et lusikas püsti sisse jääb. Hundi- ja ilvesenaha ning arvukate Antsu jahitrofeedega kaunistatud elutoa laual ootavad mustika-kohupiimakook, mille isuäratav lõhn tahab hulluks ajada, ning Viive kuulsad sibulapirukad, millesse seekord muna ja hakklihagi lisatud.

«Olen lobisemishimuline, edev ja paheline kuju. Ausõna,» iseloomustab ta ennast.

Kuidas ikkagi juhtus, et kõik kolm taasiseseisvusaja presidenti teie juurde tee leidsid?

See hakkas Lennart Merist peale. Olin teda väga ammu tundnud, tema esimene abikaasa Regina Meri oli Tartus minu klassiõde. Väga ilus tüdruk, kõik poisid ajasid teda taga nigu hullud.

Aga Helle Meri oli minu õpilane teatrikoolis. Neil oli esimese mehe Eino Tambergiga Riguldis suvila, aga nad käisid siit vett toomas. Paslepas, kus neil Lennartiga residents oli, oli jälle rand väga mudane ja paha, nad käisid siin ujumas. Lennart tahtis, et ma talle igasugu vanu šlaagreid mängiksin, ja vaat niimoodi oligi. Nad olid meil väga-väga tihedad külalised.

Aga Rüütlid?

No kuule, kui üks on ees käinud, kas siis teine ei tule või? (Naerab.)

Nii et nemad tulid juba rutiinist?

(Naerab.) Kui nad juba siia Läänemaale tulid, siis eks neid mõni maavanem sokutas. Ilves sokutati küll siia just niimoodi. Maavanem helistas ja küsis, et Viive, kas võtad vastu, ja mina vastasin, et mina ei tea, ma ei oska vastu võtta. Aga päris tore oli! Sellel kohal, kus teie praegu istute, on nad kõik istunud. Aurat ikka tunnete? (Naerab.)

Kui Ilves tuli, siis vihmavarjuhoidja seisis ukse juures ja iga natukese aja tagant köhatas. See tähendas, et aeg on otsas ja hakka juba lahkuma. Ilves ütles: «Palun ära köhi, mul praegu mõnus Viivega juttu ajada!»

Öelge, kas linnateatri sünnipäev sunnib teie südant lööke vahele jätma.

Jätab, jah. Kõvasti jätab! Eriti nüüd, kui meenutada, et meie esimene suurem etendus oli Salme tänaval ja ainuke lootus oli, et pääseks sealt Salmest. Mõtlesime kogu aeg, et peame ikka mõne kohutavalt hea tüki tegema, et rahvas sinna üldse tuleks. Kopli oli ju varem õudne koht. Aga noh, Panso oli ees ja läks väga hästi.

Minu meelest kasvas toonane noorsooteater välja Estonia lavastusest «West Side’i lugu». Ja minu meelest pani see lavastus punkti, sest see lavaka II lend, kelle diplomilavastuseks tükk oli, polnud iseenesest eriti tugev. Teater loodi suuresti selleks, et kursus kokku jääks, ja Panso tahtis omale teatrit ning selle ta ka sai.

Algul jäin mina ikka Estoniasse edasi, aga pärast «West Side’i» läksin Estonia inimestega hirmsasti konflikti. Mulle öeldi, et olen igavest pätti teinud, noored kaabakad teatrisse toonud, kes ainult mõnitavad teisi, kargavad, hüppavad, suitsetavad ja joovad. Ja vot alles siis tehti ettepanek tulla noorsooteatrisse.

Kas teie saite Pansoga hästi läbi? Olen kuulnud, et paljud näitlejadki kartsid teda.

Muidugi kartsid, aga nad olid lollid! Pansole meeldis lihtsalt väga röögatada. Ta röögatas nii, et jalad võttis nõrgaks. Aga tead, miks ta seda tegelikult tegi? Talle meeldis oma häält kuulda! Ma tabasin selle nipi kohe ära. Ma ei ole loomu poolest eriti tark, sihuke natuke oh-oh-oh-oo, aga nipikas.

Seda inimese mõistmist õpetas mulle lavakunstikateedri liikumisõpetaja Helmi Tohvelmann, kellega ka noorsooteatris koos töötasime. Suure tähega inimene. Haruldaselt suure hingega inimene. Ta tundis tohutult hästi inimesi. Mäletan näiteks, kuidas Peeter Volkonski lavakas esimesse liikumistundi tuli – helesinistes aluspükstes, püksiauk lahti, ja isegi Tohvelmann pidi krambid saama.

Kuid isegi Panso nimetas teda oma teiseks emaks. Vaat Tohvelmanni käest olen ma väga palju tarkusi õppinud, mis mulle aga paraku eriti külge pole hakanud. Töötasime kaua aastaid koos, olime nagu sukk ja saabas.

Nii kui Salme tänaval proov lõppes – meil olid lavakunstikateedri tunnid ka seal –, võttis ta iga kord takso ja sõitsime Meriväljale. Ta tahtis siis loodust ja puid vaadata, aga mul oli sada tuhat muud tegemist vaja teha. Ja ma ei julgenud talle kunagi öelda, et mul pole aega. Kui olime taksoga kiiruga ära sõitnud, läksime Kuku klubisse...

Jah, kogu aeg oli lootus, et noorsoo- või linnateater saaks oma maja. Nüüd on möödas 46 aastat, ja just nägin telekast uudist, et võib-olla lähevad sinna Volta tehase klubisse, jälle Koplisse tagasi!
Selle peale ütlen ma siia linti kah kohe: kuradi kurat!

Lavakunstikateedris on teie käe all õppinud uskumatu hulk näitlejaid. Öelge, kas mõne puhul olete kohe tajunud, et temast võib saada näitleja suure algustähega?

Nad kõik on olnud omamoodi individuaalsused. Aga vaat III lend oli väga huvitav – sealt on tulnud Kalju Komissarov, Jaan Tooming, Mari Lill... Mäletan, kui vihased olid poisid balletitunnis, Toominga Jaan kraapis lausa küüntega seinu ja tegi harjutusi, hambad ristis. Sest nad kõik tahtsid suurt kunsti teha, mitte liikumistunnis jäsemeid vibutada.

Aga hiljem tuli välja, et elus läks sedagi vaja. Kui Tooming Tartusse läks, kutsus ta mind Tohvelmanniga appi ühele etendusele, kus ta kogu etendust timpanite ja trummidega dirigeeris ning kus tal liikumist vaja oli.

Millise lavastajaga olete eriti sobinud?

Adolf Šapiroga. Head lavastajad ongi elukool, sealt jagad ikka üht-teist välja, kui sa jagaja vend oled.

Minu meelest on terve elu juhus. Ilmselt olen olnud õigel ajal õiges kohas. Ilmselt ikka olen, et see elu nii kirju on olnud. Nii kirju, nii huvitav, nii paljude huvitavate inimestega olen kokku saanud. Juba Estoniast alates.

See on tõesti uskumatu!

Vaat praegu ongi niisuke aeg, et kõik küsivad, kas sul siin talus igav ei ole. Mina ei tea, mis asja see sõna «igav» tähendab. No ei ole igav! Just sel aastal olen hakanud mõtlema asjadele, lavastustele ja inimestele, ja nad on kogu aeg minu ümber. Ka praegu.

Milliste inimestega – ausõna, hirm tuleb peale!
Isegi raadio hommikuvõimlemise saates, kus klaverit mängisite, oli esimeseks helirežissööriks Arvo Pärt!

Oli jah. Olid ka Eino Tamberg ja Lepo Sumera. Nad töötasid raadios ja teadsid, et töötan jube kiiresti – praegugi on rekord minu käes, kümme linti 33 minutiga –, siis sain tööga alati varem valmis ja olin ammu ettenähtust varem kodus. Mis siis oli poistel viga vabal ajal heliloominguga tegelda! Vaat see on asja saladus.

Kellele teid ümbritsenud inimestest olete eriti tänulik?

Nii raskeid küsimusi palun mitte esitada. Ma ei saa kellelegi erandit teha. Võib-olla ütleksin täna, et teile. Kuidas nad aga kõik on mulle meelde jäänud, mina aru ei saa. Nimed, näod, riided, värvid on meeles... Isegi see on meeles, kui olin kolme ja poole aastaselt Narva-Jõesuus emaga mere ääres ja olin oma mängimispüksid ära kaotanud. Kollased, punaste pallide ja pruunide karudega, ja röökisin nagu hull. Ema tahtis kohvikusse minna, aga ei saanud, sest Viive karjus. Isegi see on meeles!

Mulle on mälu kallis. Teen niisukest trenni: mul on enam-vähem oma tutvusringkonna telefoninumbrid peas. Ma ei löö neid mobiiltelefoni sissegi. Ja siis olen ma suur ristsõnade lahendaja, ehkki need on mind ära tüüdanud, sest küsitakse ühtesid ja samu asju.
Üks on kindel: kõik need inimesed on praegu mulle lähemal kui kunagi varem.

Sest on aega mõelda?

Jah, ja võib-olla on tulnud ka oskus mõelda. Tuba on mõtetest paks ja õu on paks ja terve Peraküla on paks. Sest vahepeal oli vaja siin külakultuuri edendada, mis on kah üks hullumeelne temp. Mõtlesin, kui siia elama tulin, et mul on nii suur tutvusringkond, kuidas ma siia metsa elama lähen – mees käib jahil ja mis mina siis teen. Vahin niisama linde?

Otsustasin siis, et hakkaks Nõva ja kohalikku külaelu näitemänguga huvitavamaks muutma.

Te ei suuda teatrita elada?

(Vaikselt.) See pole teater, mis siin tehakse. (Kõvasti.) Kallis sõber, lõpeta oma halvad naljad! (Naerab südamest.) Selles ongi asi, et valesti on peale hakatud. Mul on niisugune loomus, et tahan, et kõike oleks palju ja suurelt, aga nii ei tehta. Viive, tule mõistusele!

Tegime MTÜ Peraküla Teater, kõik olid šokiseisundis, et mis nüüd hakkab toimuma. Mis teater see on? Noh, ajasime inimesed kokku, igaüks rääkis, mis teksti järgi sülg suhu tõi, aga ega seal mingit mängimist ei olnud.

Isetegevus?

Vähem kui isetegevus. Valisime näitemänguks lihtsalt sobivad inimtüübid. Ma oleks pidanud 15 aastat tagasi võtma MTÜsse ühe töötu näitleja, kes oleks hakanud süstemaatiliselt keelt, liikumist õpetama, luuletusi lugema. See kõik jäi tegemata, ja noh, mis siis nüüd on? Paha-paha! Väga paha.
Minu asemel tegeleb nüüd asjaga üks noor õpetaja. Ma ei jõua enam. Ma ei taha kah. Ei viitsi kah. Ma ju sajanda eluaastani ei hakka teatrit tegema!

(Osutab elutoa voodil laiutavale kontrabassile.) Mõtlesin, et hakkan nüüd kontrabassi mängima. Tehke, palun, minust täna pilt kontrabassiga, ja üht tahan ilvesenahaga ka saada.

Kui ma üks aasta presidendi vastuvõtule kutse sain, siis minu mees ütles, et võid minna, kuhu tahad, aga tema minuga eluilmas kaasa ei tule. Oleksin võinud siis ilvesenaha ümber võtta. Kuulus lauljanna Margarita Voites käis ka, naaritsanahkne keep üll, aga mõtle, kui mina oleksin läinud ilvesenahaga! Keegi ei oleks teda vaadanud, mul oleks ilvesesaba käes olnud ja ma oleksin seda liputanud. Igavesti tore!

Kas vabariigi aastapäev on teile oluline?

No eks ikka ole, jah. Olen niisugusest Lõuna-Eesti perest pärit. Minu vanaisa Robert Säga oli vallavanem ja riigivolikogu liige. (Viive võtab oma 2006. aastal ilmunud elulooraamatu «Viiv», et seal leiduvaid fotosid lehitseda.) See on minu ema, see olen mina, see on ema-isa pulmapilt, siin mina oma vennaga... Ja siin on mõisa pilt.

Te polnud ju Helme mõisnikud?

Minu isa lõpetas Tartu Ülikooli agronoomina, vabariigi ajal võeti mõisad saksa omanikkude käest ära, see oli riigimõis. Seal asus kaks kooli – kodumajanduskool ja põllumajanduskool. Tean detailidena ära, mis elu seal elati ja mis seal tehti. Isa oli koolijuhataja ja juhtis majapidamist, ema oli proua, aga mõlemad väga aktiivsed ühiskonnategelased

. Ema tegeles naiskodukaitsega, maanaiste seltsiga ja isal oli tuhat ametit, väga seltskondlik ja seltskonnas alati oodatud. Emas voolas aga teatriverd, ta oli väga musikaalne ja ilus.

Tõrvas tehti omal ajal operetti, ja mäletan – võisin olla nelja-aastane –, kui istusin isa süles ja mõtlesin, kui vastik ema mul on. Hüppab seal ühe mehega, kleit käib üle pea, ronivad seal mööda toole, ja küll mul on paha ema! (Naerab.)

Ise pean end kehvaks klaverimängijaks, aga kui olin kuueaastane, siis mäletan, mängisin tantsuõhtutel polkasid ja tangosid. Ema aga ei lubanud mul sinna väga kauaks jääda, elasime lossi teises otsas, ja mõtle, ta pani ukse kinni ning ma magasin ukse taga põrandal pool ööd. Ja nutsin seal. Ma ei saanud ju peolt enne ära tulla, kui tüdrukutel tantsuisu täis sai...

Teil olnud isegi vits kodus klaveri peal, et ikka harjutaksite?

Vits oli klaveri peal, ja seda ma ka sain. Olen nii palju vitsa saanud, magamistoas oli suur tualettpeegel, mille ees ma püksid maha võtsin ja vaatasin, kas triibud on peal. Ema ükskord ütles: see tüdruk on nii võimatu, et löö sina, isa, ka. Aga isa hoidis mind väga ja ütles, et mis ma tast ikka löön.

Vahel tegin nii, et kui harjutama pidin, läksin hoopis kempsu ja ei tulnud enam välja. Ema natuke röökis, aga siis läks ära. Astusin siis vannituppa, seal oli suur traadist punutud seebikarbihoidja, panin selle tagumiku alla ja sõitsin sellega mööda vanni, kuni sain glasuuri maha. Tubli tüdruk, eks ole! Üleüldse tegin väga palju pahandust.

Miks aga minust kontsertmeister sai – ilmselt on olemas mingi kaasasündinud anne. Jah, oleksin võinud harjutada, aga ma ei teinud seda. Olin tahtejõuetu. Aga üks anne mul on, ma loen väga hästi nooti. Ma olen noodineelaja! Olen ju isegi Gustav Ernesaksa juures kontsertmeister olnud ja orkestri partituurist, kus on sada rida, mänginud.

Mis teil aitab vaimu nii erksana hoida?

Ei tea, kas see vaim enam nii erk ongi... Viskan end iga kolme aasta tagant natukeseks haiglasse, alles kaks nädalat tagasi olin. Siis nad lasevad mind igasugu masinatest läbi ja ütlevad, et olen nii ära lupjunud kui üks lubjakera. Öeldakse, et ealised muutused ja kogu moos! (Naerab.) Mulle meeldib haiglas olla, seal igasugu huvitavaid inimesi. Üldse, inimesed huvitavad mind.

Olen omaette mõelnud ja imestanud, kuidas teeb aeg oma ringi. Mina sain ju teatrisse juhuse tõttu –  Moskva noorsoofestivali tantsulaager oli Pärnus ja seal koolitati välja rahvatantsujuhte. Kuidas sinna sattusin, seda enam ei mäleta, aga sattusin sinna klaverit mängima.

Elasin Inna Taarna ema Nadeždaga ühes toas, tema töötas siis balletikoolis ja läks ütles balletikooli direktorile Anna Ekstonile, et võtku mind tööle, kuigi ma pole ühtki kooli lõpetanud. Ekston ütles, et las siis tuleb ja proovib. Edasi tuli Estonia.

Praegu mängin siinsetele pensionäridele igal kolmapäeval «Oiget ja vasembat», trullallaa. Jälle rahvatants, ring on täis! Aga mis on ringi täissaamise vahepeal juhtunud – oi-oi, kui palju huvitavat!

Muide, mis mulle väga rõõmu teeb – see, et olin Eesti Raadios 26 aastat hommiku- ja virgutusvõimlemissaateid teinud ja nüüd helistati, et tulge jälle mängima. Harjutuste juhendajaks on Martin Kõrv, pisut üle 20, mina üle 80 aasta vana. Fantastiline paar ju!

Mõistame teineteist nii hästi, et vahel unustan ära, et ta nii noor on, ja imestan, kuidas ta üht või teist lugu kuulnud pole?! See on jälle üks ring.

Äkki on pikk võimlemissaadete tegemine ka teie elustiili mõjutanud?

Tahate, et ausalt vastan või? Päris ausalt? Minu hommikuvõimlemine algas musta kohvi ja suitsuga. Ja Leelol (harjutuste juhendaja Leelo Röömel – toim) sama moodi. Vaat nii pahelised oleme olnud. Mis teha!

Suitsu te enam ei tee?

(Vaikselt.) Mis see teie mure on! Vanasti läks ühe etenduse prooviga 18 tassi kohvi ja pakk suitsu. Nii et – mis on pika eluea saladus, ah?

Teate, mida ma inimestele sooviks? Et nad oleksid sallivamad. Ja rõõmsameelsemad. Minul vaenlasi ei ole, aga ümberringi kõik muudkui hädaldavad. Tegelikult pole neil häda mitte midagi. Sest kõik algab mõtlemisest. Või tahetakse seda, mida pole vaja tahta.

Igatahes – pensionärid ei tohiks küll õiendada. Mina enam meie pensionäride kokkutulekutele ei lähe, sest ma saan sealt ainult halbu emotsioone. Ainult üks virin ja virin! Aga mul on see häda, et kui ei lähe, siis öeldakse: ahaa, Viive peab ennast uhkeks! Siis ma vahetevahel pean minema. Või mõtlen igasugu põhjusi välja. Nad teevad alati metsikuid söömisi, aga ma ei taha neid sööke, mis nad teevad.

Käisin mõne aja eest Sulev Nõmmiku ja Vello Viisimaa raamatute esitlusel. Mul hakkas seal nii paha, mõtlesin, et ma enam ei lähe. Küsige, miks mul paha hakkas.

Miks?

Kõik on nii vanad! Nii koledad! Ilusatest baleriinidest on saanud... üks käib karguga, teine on paks...
Midagi ei ole teha...
(Osatab.) Midagi ei ole teha... Aga miks ma pean siis minema, sest mina ei ole ju vana, eks ole?

CV
Viive Ernesaks


Sündinud 27. märtsil 1931 Tartus
Õppinud Tartu muusikakoolis, Tallinna 7. keskkoolis, Tallinna muusikakoolis, Eesti Riiklikus Konservatooriumis koorijuhtimist
Töötanud Tallinna koreograafiakoolis (1957–1959), teatris Estonia (1959–1965), noorsooteatris (1965–1977), draamateatris (1977–1990), konservatooriumi lavakunstikoolis jm
Alates 1990. aastast vabakutseline
Oli abielus Ants Ernesaksaga, lapsi ei ole

Arvamus

Olav Ehala
sõber, helilooja

Mäletan Viive Ernesaksa nime juba ajast, kui raadios tootmisvõimlemist üle kanti – kui toredasti ja vahvalt ta mängis! Tutvusime aga noorsooteatris, kus ta oli muusikaala juhataja, ja sealt sai alguse ka meie koostöö.

Viivet iseloomustab tohutu energia ja ideede tulv. Mis aga eriti tähtis: tema viis mu kokku lavastaja Adolf Šapiroga, kui too tõi lavale «Kirsiaeda». Olin just midagi valmis sehkendanud (muusikat kirjutanud – toim) ja tulin seda proovi vaheajal ette mängima, aga Adolf ütles, et see pole üldse see, mida ta ootas. Ja siis nad tegid mulle Viivega selgeks, missugune see muusika peaks olema.

Ütlesin, et olgu, lähen siis koju ja mõne päeva pärast toon uue näite. Viive ütles aga resoluutselt, et ei lähe sa kuhugi. Pani mu Salme tänava teatri garderoobi luku taha kinni ja ütles, et nüüd teeme meie proovi, ja kui järgmine vaheaeg tuleb, siis mängid uue variandi ette. Nii, muide, sündiski «Kirsiaia» etenduse kõige olulisem lugu, mis tükki muusikaliselt vedas.

Pärast Viive noorsooteatrist draamateatrisse minekut sain mõne aja pärast mina noorsooteatri muusikajuhatajaks. Võtsin talt n-ö teatepulga üle. Nii et Viive, mu armas ja hea sõber, on ka mu elukäiku mõjutanud.

Tagasi üles