Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Lastemaja sünge reaalsus: kõige noorem, kes günekoloogi toolis istus, oli 2-aastane

Sotsiaalkindlustusameti Lastemaja. FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Lastemajja saabunut tervitavad sõbralikud joonistused ja soojad toonid, nagu astuks mõnda lastehoidu. Ometi reedab nii mõnigi detail, et selle maja seinad on kuulnud laste kõige räigemaid lugusid.

Sotsiaalkindlustusameti lastemaja alustas tööd 2017. aastal ning teenuse juhi Anna Franki sõnul ei uskunud tollal keegi, et see kestma jääb. Nüüdseks on lastemaju Eestis kokku kolm: Tallinnas, Tartus ja Jõhvis. Lähiaastatel on loota ka neljandat Pärnusse.

Kui laps tuleb lastemajja, võtavad ta uksel vastu lastemaja töötaja ja politseiuurija. Lapsele tehakse majatuur ning tutvustatakse kõiki töötajaid. «Püüame olla võimalikult avameelsed ning soovime, et laps tunneks ennast siin turvaliselt ja mugavalt,» rääkis Anna politsei- ja piirivalveameti ajakirjale Radar.  

Angelyca Vaerand ja Anna Frank FOTO: Reelika Riimand, PPA

Maja kõige rõõmsam tuba on kahtlemata mängu- ja teraapiatuba, kus laps saab kohaneda ja mängida. Mänguasju on seal tõesti seinast seina – nukke, legosid, autosid ja palju muud. Kuna lastemajale annetatakse palju mänguasju, siis on töötajad pakkunud, et lapsed võivad lahkudes ühe asja endaga kaasa võtta. Üllatuslikult populaarne asi, mida tahetakse kaasa võtta, on veneaegne plekist vurr, kuid enim soovitakse alati ühes võtta beebinukke. Teenuse juhi väitel on teraapiatoas lastega mängimine küll kurnav, kuid samaaegu meeletult tore. «Isegi kui last on räigelt seksuaalselt väärkoheldud ning keegi ei tea, mis ta elust edasi saab, pakub tohutult rõõmu see, kui tal on jäänud natukenegi indu mängida.»

Noorim oli ainult kahene

Tervisetoa nurgas on tool, mis meenutab günekoloogi tooli, kuid selle vahega, et see on mõeldud väiksematele inimestele. Siin vaatavad nii kohtu- kui ka naistearstid lapsi üle. Läbivaatuse peavad tegema mõlemad arstid, kuid vähemasti on nad korraga kohal, nii et laps ei pea käima eraldi ühe ja siis teise juures. Kõige noorem selles toas viibinud laps oli kaheaastane. «Tegelikult väärkoheldakse ka päris beebisid, lihtsalt nemad veel ei räägi,» lisas Anna. Keskmiselt on lastemaja tervisetoas üks läbivaatus kuus.

Lastemaja tervisetuba. FOTO: Reelika Riimand, PPA

Kõikide lastemaja tubade sisustamisel on küsitud laste arvamust. Nii on laste soovitusel pandud tervisetoa lakke liblikad, et läbivaatuse ajal oleks neil midagi vahvat vaadata. Soovi korral antakse neile isegi tahvelarvutid, millega nad samal ajal toimetavad. Teismeliste soovitusel on seina peal inspireerivad ning julgustavad tsitaadid. Samuti on laste palvel toodud majja kõlar, et vaikushetkedel kostaks taustmuusikat.

Teenusedisainerina on Anna mõelnud igasuguste pisiasjade peale ja teeb kõik endast oleneva, et lapsel oleks võimalikult mugav. «Siin peab küll olema kõik puhas ja korrektne, kuid me püüame siiski nii, et ei oleks liialt haigla lõhna. Kui teame, et laps on tulemas, kütame toa soojaks, et oleks hea ennast paljaks võtta,» rääkis ta.

Politsei nagu Maango ja Tuvi

Vestlustoas korraldab lastemaja töötaja või politseiuurija kas siis ära- või ülekuulamist. Selles kahe erkkollase tugitooliga toas on kaamera, mis tekitab lastes arusaadavalt hirmu. Tuppa astudes jääb aga esimese asjana silma hoopiski seinal olev suur elektrooniline kell. Just selle kella toel luuakse lapsega esmane kontakt ja alustatakse juttu. «Enne seda kella jäid lapsed kogu aeg kaamerat piiluma. Nüüd murrame esimese jää, alustades vestlust sellega, mis kuupäeva, kellaaega, temperatuuri ja muud laps sellel ekraanil näeb. Eks ärevus kaamerat nähes mingil määral ikka jääb, aga kell aitab seda leevendada.»

Põhja prefektuuri seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi eriasjade uurija Angelyca Vaerand, kes on lapsi selles toas samuti üle kuulanud, tõdes, et tänapäevale omane kiire info ja videote levik süvendab laste hirmu, et nende räägitu jõuab kord sotsiaalmeediasse. «Suuremate laste ülekuulamiste salvestuse alguses olen pidanud neid rahustama, et need vestlused ei jõua TikTokki ega Youtube’i ning ilma loata ei näe neid ükski kõrvaline isik,» lausus ta.

Lisaks on toas kapp, kus peituvad rindade ja suguelunditega nukud, mis on tellitud käsitöömeistrilt eritellimusena. «Neid kasutame siis, kui laps ei tea suguelundite nimetusi. Näiteks kui laps räägib, et ta peab mängima issi sabaga, siis saab ta nuku peal näidata, kus see saba asub. Teatud asju on lapsel esmalt lihtsam nuku peal näidata kui sõnadesse panna,» ütles Anna.

Kui last kuulates selgub, et olukord on tõsisem, kui esialgu arvati, sekkub seni lastemaja kõrvaltoas videopildis ärakuulamist vaadanud politseiuurija. «Seepärast ongi hea, kui uurija on enne siin. Nõnda on ta lapsele juba tuttav inimene, kes töötab lastemajas, mitte võõras politseinik,» selgitas Anna.

Politsei mainimine selles keskkonnas lastes hirmu ei tekita. Ülekuulamise alguses tutvustab Angelyca end politseiuurijana ning see on ka ainuke kord, kus lapsele mainitakse politseid. Siin majas ei näe lapsed politseivorme ega siniseid vilkureid. «Ükskord, kui ütlesin lapsele, et olen politseist, küsis ta vastu, et kas olen nagu Maango ja Tuvi. Õnneks olin «Kättemaksukontorit» näinud ja teadsin, kes need tegelased on, ning oskasin sealt edasi lapsega vestlust jätkata. Aga ma muidugi lisasin, et olen taibukam kui Maango ja Tuvi,» muheles Angelyca.

Tunded on lubatud

Pisaraid on nende seinte vahel nähtud rohkesti. «Tunded on lastemajas lubatud ja me toetame igati nende näitamist. Enda tundeid tuleb küll vaos hoida. Üks asi on kurbus, aga vahel tekib väärkohtleja vastu ka viha. Kord kuulasin ühe 12aastase seksuaalkogemusi ning pidin maha suruma üllatust ja jääma surmtõsiseks, kuigi kulmud tahtsid lakke kerkida,» rääkis lastemaja juht. Ka Angelyca tunnistas, et hoolimata aastatepikkusest kogemusest peab vahel end kõvasti tagasi hoidma, et ei nutaks koos lapsega. «Lapsele peab näitama, et mind saab usaldada ja mulle võib rääkida. Keerulistes olukordades tuleb lihtsalt suuta tuimaks jääda, muud varianti ei ole.»

Lastemaja vestlustuba. FOTO: Reelika Riimand, PPA

Samas on ka lapsi, kes provotseerivad, ütlevad meelega rõvedaid asju, kompides sellega piire, kas kuulajat saab ikka usaldada. «Meie töö on lastega rääkida seksuaalsusest ja me peame kasutama neid sõnu, mida temagi kasutab. Kui pruugin samu roppe sõnu nagu laps, siis läheb neil esialgne pinge üle. Turvakodudes kasvanud lapsed tahavadki pigem öelda rõvedusi, keegi neist ei ütle «väärkohtleja peenis», vaid pigem ikka «rõve m*nn»,” tõi Anna näite.

Politseiuurija on samuti tõdenud, et kui ülekuulamisel on näha, et laps ei suuda mingeid asju välja öelda, siis julgustab ta noori kasutama nende tavapäraseid väljendeid. «Ma olen kõik need roppused ära kuulnud, kuid sageli peab ise esimesena need sõnad välja ütlema, sest muidu nad ei usu, kas ma ikka tean neid väljendeid,» nentis Angelyca.

Lapsesõbralik menetlus

Pole sugugi harv, et ülekuulamised mööduvad uurijate jaoks legodega mängides või puslesid kokku pannes. «Mängimine võtab laste tähelepanu teema tõsiduselt ning selle ajal on mul võimalus küsida kõiki küsimusi. Mängimise ajal nad ei mõtle, kuidas on õige vastata, vaid vastavad automaatselt ausalt ja vahetult,» selgitas Angelyca.

Praktika kaudu on saadud ka kogemusi, mis mänguasjad ülekuulamisele ei sobi. «Näiteks oli meil suur kastitäis legosid ja ülekuulamise ajal laps muudkui kaevas seal kastis, otsides sobivaid klotse, ning kuulda polnud tema jutust sõnagi. Kosta oli ainult klotside klobinat,» meenutas uurija. Samal põhjusel peidetakse nüüd laste eest üht plärisevat nukukäru.

Ülekuulamine hüpates või roomates

Enamik politseiuurijad ei arvesta iga päev tööle minnes seda, et täna läheb tööl suuremaks hüppamiseks, maas roomamiseks või kriitidega mängimiseks, kuid lastekaitsegrupi uurijate jaoks on see tavapärane, mida peab arvestama, kui nad hommikul uueks päevaks riietust valivad. «Pärast ühe neljaaastase poisi ülekuulamist nägi mängutuba välja, nagu oleks sõda sealt üle käinud. Ta sõi kõikidest kriitidest tüki ja need, mis söömata jäid, viskas põranda peale katki ning ajas siis tekkinud tolmu mööda tuba laiali. Ka mina olin pärast seda kriiditolmuga üleni koos. Ülekuulamine lõppes nii, et tema hüppas diivani peal, hoides minu kätest kinni. Mingil ajal küsis poiss: «Miks sina ei hüppa?» Lõpuks hüppasime diivanil kahekesi koos. Hüppasin ja kuulasin samal ajal poissi üle,» meenutas Angelyca.

Ilmselt ei oska enamik uurijaid aimatagi, milline võib üks uurimistöö olla lastemajas. Küll on pidanud uurijad ülekuulamise ajal maas roomama, peitust mängima või koguni lapse und valvama, kui viimane keset vestlust magama jääb. «Kellelgi ei ole ju raske luua ruume, kus on seinas rõõmus tapeet ja toatäis mänguasju. Vahe tavapärase ülekuulamisega seisneb selles, et me suhtume kõigesse lapsesõbralikult. Siin on turvaline keskkond, kus me saame lasta lastel olla nad ise. Lastemajas tuleb harva ette olukordi, kui keegi ütleb, et siin on paha või nõme. Vastupidi, enamik lapsi ei taha siit ära minna,” rääkis Anna.

Anna Frank: «Lastemajas tuleb harva ette olukordi, kui keegi ütleb, et siin on paha või nõme. Vastupidi, enamik lapsi ei taha siit ära minna.»

Lapsesõbralik uurija on leidnud alati viisi, kuidas pealtnäha elementaarse asja uuesti küsimine lapsele ära seletada. Näiteks tuleb ette olukordi, kui on vaja teha kordusülekuulamisi. Iga salvestuse algusesse käib kohustuslik osa, kus uurijad peavad taas lapsele selgitama, mis on tõde ja vale, ning küsima ta nime. «Kui küsisin ühe seitsmeaastase kordusülekuulamisel uuesti ta nime, vastas laps: «Ma juba eelmine kord ju ütlesin sulle.» Palusin siis tõsiselt vabandust, et olen juba vana ja mälu ei ole enam see, mis varem. Seepeale ütles poiss oma nime, kuid lisas tarmukalt: „«Jäta see endale juba ükskord meelde!»» meenutas Angelyca.

Lisaks politseile jõuab info nende kohutavate lugude kohta väikeste lastega lastemajja ka Lasteabist, kuhu helistavad nii lapsed ise, vanemad, tuttavad kui ka naabrid. Väärkohtlemisest on rohkem avalikult rääkima hakatud ning seetõttu on aastate möödudes väärkoheldud lastest üha enam ka teada antud. Kui vanasti teatati ainult siis, kui oldi juhtunus täiesti kindlad, siis nüüd tuleb järjest rohkem kõhklevaid teateid. Nii politsei kui ka lastemaja on alati julgustanud kõiki oma kahtlustest rääkima. «Me ei mõtle kunagi, et töö on asjata tehtud, kui kontrollimisel selgub, et seal taga ei olnudki midagi. Vastupidi – saame kindlustunde, et see laps ei olnud väärkoheldud,» rõhutas Anna.

«Mingil ajal küsis poiss: «Miks sina ei hüppa?» Lõpuks hüppasime diivanil kahekesi koos,» meenutas Angelyca väärkoheldud lapse ülekuulamist. FOTO: Reelika Riimand, PPA

Kord helistas Lasteabisse üks lasteaiakasvataja, kes teatas, et tal oli umbes kümme aastat tagasi üks pisike poiss, kelle puhul ta kahtlustas seksuaalset väärkohtlemist, aga tollal ei julgenud ta sellest kusagile teatada. «Ta rääkis küll oma juhatajaga, kes oli öelnud, et pole tema asi, see peresisene teema. Nüüd on naise süda valutanud kümmekond aastat, kuni ta sellest lõpuks teavitas. Nime kontrollides selgus, et tegu ongi meie praeguse kliendiga. See on hea näide juhtumi kohta, et kui täiskasvanu oleks kahtlustest juba tollal teavitanud, oleks ehk mõni asi olemata jäänud.»

«Tule mulle külla!»

Tulevikuvaates loodab Anna, et järgmisel aastal jõuaks lastemaja ka Pärnusse ning kaugemas tulevikus ehk kusagile Kesk-Eestisse. Koos Põhja prefektuuri lastekaitsegrupiga on tekkinud ühine unistus, et ühel päeval võiks lastemaja olla päriselt üks suur eramaja, kus kõik spetsialistid saaksid iga päev koos töötada ega peaks juhtumipõhiselt oma igapäevastest kontoritest spetsiaalselt kohale tulema. «Kui oleme iga päev füüsiliselt koos, toimub infovahetus paremini. Me oleksime lastele kiiremini olemas,» unistab lastemaja juht.

Kuigi lastemaja algusest saab peagi viis aastat, kohtab teenuse juht ikka veel aeg-ajalt politseinikke ja teisi koostööpartnereid, kes sellisest majast kuulnud ei ole. «Lastemaja on hea näide, kuidas saame koostööd teha ilma lapsele lisatraumasid põhjustamata. Toimingud on samad, vahet pole, kus uurija last üle kuulab, kas siin või politseis – töö käib ju samamoodi,» innustab ta teisigi politseinikke lastemaja poole küsimuste või murede korral pöörduma. «Alati saaks teenus olla veel lapsesõbralikum ning tähtis on õppida isikupärast kohtlemist, et mõista, mida tähendab iga indiviidi jaoks lapsesõbralik menetlus. Samuti võiksime rohkem teada ja uurida, mida teha lastega, keda on väärkoheldud ja kes hakkavad ise edasi väärkohtlema. Nende puhul on endiselt tegu abivajava lapsega ning vanglakaristus ei tee säärastes olukordades asja paremaks ega ravi kedagi.»

Angelyca lisab, et lastemaja on kindlasti teinud mingeid asju õigesti, kui pärast ülekuulamise lõppu kutsub seksuaalsest väärkohtlemisest kõnelenud laps endale koju külla uurijat, keda ta näeb elus esimest korda. «Kui tema kogemus lastemajas oleks halb, siis vaevalt ma neid küllakutseid saaksin.»

Mis on lastemaja?

Lastemaja loodi seksuaalselt väärkoheldud laste abistamiseks. Seal töötavad koos lastemaja töötajad, politseinikud, lastekaitsetöötajad, arstid, psühholoogid, ohvriabitöötajad ja teised spetsialistid. Lastemajas tehakse lapsega vajalikud toimingud, hinnatakse tema tervislikku olukorda ning määratakse edasised sammud või abi vajadus. Seda tehakse selleks, et väärkoheldud lapsele oleks protsess võimalikult lapsesõbralik ega põhjustaks kannatanule lisastressi. Lastemaja tegeleb ka alla 14aastase seksuaalselt väärkohtlevalt käituva lapsega ning kohatu seksuaalse käitumise juhtumitega.

Sajad lohutamatud lapsed

• 2020. aastal registreeriti 479 alaealise kannatanuga seksuaalkuritegu.

• Neist 222 on kontaktsed seksuaalkuriteod, sealhulgas 71 vägistamisjuhtumit ja 48 tahtevastast sugulise iseloomuga tegu.

• Kontaktsete seksuaalkuritegude puhul oli lapse keskmine vanus 11 aastat.

• Nendest alaealistest 88% olid tüdrukud ja 12% poisid.

• Teo toimepanijatest 77% olid lapsele tuttavad, sealhulgas 46% pereliikmed või sugulased.

Tagasi üles
Back