Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

KÜLMAVÄRINAD ⟩ Eesti naise kõhe kogemus: korteris lihtsalt pidi keegi käima, kui mina väljas olin!

Foto on illustratiivne. FOTO: Shutterstock

«Külmavärinate» saade on täna täis eriti kõhedaid kuulajate lugusid.

Siin on katkend ühest kuulaja tõsieluloost, mille saates ette loeme. Mis edasi sai, peate juba saatest kuulama!​

Elasin teist aastat Viljandis kui see kummaline lugu juhtus. Aeg oli sügisene, oktoober või november. Igal juhul oli juba see tavaline mudane, pime, külm ja tuuline ilm. Mul oli tohutult stressirikas periood seoses töö ja ülikooliõpingutega ning tihti tuli ette, et valasin ka pisaraid. See on see aeg aastast kui kokku saavad tavaline ja hooajaline depressioon.

Ma olin nädalavahetusel käinud kodust ära ja suutnud kõik oma olemasolevad mütsid ära kaotada erinevatesse paikadesse, kus olin viibinud. Olin juba nädala sees paar korda koeraga jalutamas käinud, tuul tõmbas iga kord kõrvust läbi ja kirusin ennast, et pidin ma need mütsid maha ikka unustama.

Läksin järjekordselt õhtul koeraga välja, kuulates loomulikult üht USA popimat true crime taskuhäälingut. Kõhe tunne on tavaliselt minu rahulolupaik - tundsingi end juba paremini. Kui ma tagasi tuppa jõudsin, märkasin esimese asjana, et mu esikus, ülemisel riiulil, vedeleb uhkelt üks must müts, mida ma ära ei tundnud. Võin vanduda, et seda ei olnud seal enne ja see tundus võõras müts. Süda hakkas kõvasti taguma, sest olin veendunud, et keegi on kas just praegu korteris, või äsja lahkunud. Ka tuled korteris põlesid. Mu paanikatunne kasvas, sest olin kindel, et on käinud varas, kes oli, nagu ikka, tuppa sisenedes džentelmenlikult mütsi ära võtnud.

Astusin ettevaatlikult edasi ja elutoas keset põrandat oli maas kaminast kukkunud plekitükk, kamin ise asus muide umbes poolteist meetrit kaugemal. Oli selge, et ise see alla ei tulnud ja seda enam hakkasin mõtlema, et korteris lihtsalt pidi keegi käima kui mina väljas olin.

Helistasin nuttes ja paanikas enda vanematele ning rääkisin neile mütsist ja plekitükist. Nad üritasid mind rahustada, aga olid valmis ka kohale sõitma, et vaadata üle minu vaimne tervis ja see kummaline must müts. Rahunesin vaikselt maha, ma olin hullult väsinud.

Heitsin pikali ja hakkasin mõtlema, et keegi ei saanud ju päriselt siin käia, see pole võimalik, uks oli lukus, see on väike kortermaja ja noh, kaminaplekiröövel ilmselt ei võtaks enda mütsi peast...

Edasi kuula juba saatest!

Tagasi üles
Back