Meie naaberriigis Venemaal elab kümneid tuhandeid HI-viirusega nakatunud lapsi. Kolm viirusega sündinud teismelist räägivad oma diagnoosiga leppimisest, elu igapäevasest toimimisest ning suhetest eakaaslastega. 

17-aastane Olga räägib kõigepealt oma lapsepõlvest. «Bioloogiline ema meid ei vajanud. Meid oli kokku neli last, kõigil HI-viirus. Mäletan, kui olin nelja-aastane, kõndisime haigla hoovis ja meil olid seljas jakid, mille seljale oli kirjutatud «AIDS». Meid lapsendati, saime kõik ühte perekonda.» 

«Ma sain lapsena juba varakult selgeks mis haigus mul on ja miks iga päev pean rohtu võtma. Raske on seda teha iga päev, suur lisavastutus. Tänapäeval on küll kergem, endise kümne tableti asemel pean täna võtma vaid ühe. Ja nii kogu elu. Kui ühe korra unustan, pole hullu, aga kui pikem vahe jääb, kaob kogu mõju ja ravim lihtsalt lõpetab töötamise. Mis kõige hullem, see ei juhtu kohe vaid alles mõne aja pärast, immuunsüsteem annab alla.»

Olga jaoks loomulikult pole ravimite võtmine kõige raskem. «Ma ei suuda leppida, et ema meid hülgas. See on see, mis tõeliselt seest närib,» tunnistab tüdruk õnnetult. 

Kommentaarid
Copy