Wateva on bänd, mida teab Eestis iga noor. Ja mitte ainult siin, maailmas ka. Nende viit kõvemat hitti on kuulatud üle 25 miljoni korra! Täiskasvanudki saavad end nüüd proovile panna – kui Watevat tead, siis järelikult oled veel noor inimene. Ajasime bändikuttide Kris Evan Säde ja Hugo Martin Maasikaga nende ülilaheda vaatega stuudios natuke juttu.

Miks ja millal hakkasite ise muusikat tegema?

Kris: Kui olin 12-aastane, nägin, kuidas klassivend inglise keele tunnis näppis mingisugust programmi oma läpakas, pani ükshaaval trumme. Mul on kogu elu olnud vajadus end loovalt väljendada – käisin kunstiringis, kirjutasin filmistsenaariume, üritasin arvutimänge disainida. Aga siis avastasin – ahhaa, võimalus on muusikat teha, ilma et peaks ühtegi pilli mängima! Esimesed kaks aastat ema oli suht närvis, esimesed 50 lugu olid täielik kakofoonia. Pagendas mind ära keldrisse.

Hugo: Mina kuulasin hästi palju trummi ja bassi. Mind köitis kõige rohkem just helidisain. Kui inimene mängib kitarri, tuleb trinn-trinn. Kui klaverit, siis klimm-klimm. Aga kust tulevad need müstilised helid? Tulnukad saadavad signaale või? Sain teada, et on niisugused asjad nagu digitaalsed süntesaatorid. Uudishimu kihutas mind katsetama. Nii et hakkasin valepidi muusikat tegema – mitte meloodiast, vaid imelikest helidest.

Vasakul Hugo Martin Maasikas, paremal Kris Evan Säde. Taga keskel Postimees Juuniori reporter Ott Külaots. FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Kris: Me oleme jah nagu sama mündi eri pooled, tema õppis rohkem sound’i tehnilist poolt, mina lähenesin meloodilise poole pealt. Paned kahe fänni eri harud kokku ja saad oskused, mis on väga kogenud artistil.

Miks Wateva?

Kris: Väga raske on bändile nime panna. Juhe läks täitsa kokku.

Hugo: Siis mõtlesime, ah, whatever... Ükspuha mis. Ja korraga kuuleme, et Wateva, miks mitte, see ongi päris hea nimi.

Aga kust teie kuvand tuli – läätsed silmas ja maskid ees?

Kris: Ma isegi ei tea, kust see idee tuli. Muusikamaailmas pead välja paistma, sest iga päev tuleb 5000 uut lugu, kui mitte rohkem. On vaja mingit X-faktorit, et sind pandaks tähele.

Hugo: Meil olid maskid jupp aega enne koroonaaega. Siis keegi teine neid ei kandnud.

Kris: Alguses andis see natuke anonüümsust. Aga lõpuks saadakse ikka teada, kes on kes. Ega me nii hullult ei hoiagi oma identiteeti salajas.

WATEVA FOTO: Rauno Liivand

Kui kaua olete kõige rohkem aega jutti stuudios veetnud?

Hugo: Ma arvan, et viis ööpäeva järjest. See periood, mil tegime köögiruumides muusikat, enne seda, kui kõik need ruumid siin üldse ehitati.

Kris: Päris alguses tegime mussi minu keldris vanalinnas. Tüdinesin sellest ära – istud kuskil maa all ja raske on aru saada, kas on öö või päev või mitmes päev stuudios juba läheb.

Hugo: Selline stsenaarium võib ohtlik olla – ühelt poolt võid olla väga produktiivne, aga tervis ei halasta. Kord olime nii läbi, et jäime diivanil magama ja ärkasime üles 20 tundi hiljem.

Kas muusikat tehes tuleb nii kõva flow, et muud maailma ei pane enam tähele?

Hugo: Vast küll. Oled nii omas mullis sees.

Kris: Jah, sest kui ei näe päevavalgust või ei vahi telefoni, siis tegelikult ei teagi, kui palju aega mööda läheb.

Kui kaua te juba koos muusikat teete?

Kris: Viis aastat. Alustasime paar aastat enne seda, kui USAsse läksime. Siis meil ei olnud veel kindlat suunda, lihtsalt katsetasime üht ja teist. Meil oli seinal tahvel, kuhu ladusime 20 looideed ritta. Üks tegi vahepeal ühte lugu, teine tegi teist, siis vahetasime arvuteid, kuni oli mingisugune asi laual.

Hugo: Siiamaani teeme nii! Mitu korda käib lugu käest kätte.

Kris: Praegu on enamikul terve tiim, kes lugu ehitab. See protsess on nii palju muutunud, üle digimeedia saab kõike vahetada. Ja teeme koostööd põnevate lauljatega. Mõned on üldse sellest elemendist väljas, siis on eriti äge katsetada. Superstaarisaatest oleme ka juba mitmele kõrva peale pannud.

Kuidas on edu teie muusikat muutnud – kas proovite üldist maitset tabada nagu paljud popid artistid?

Kris: Meil on pigem vastupidi. Alguses tegime rohkem muusikat, mis klubides ja festivalidel töötaks, oleks kõva küte. Aga meie maitse on edasi arenenud, proovime rohkem eksperimenteerida. Ei taha jääda piiridesse, et kolmeminutiline poplugu kolme refrääniga. Avastamine annab artistile palju suurema vabaduse!

Hugo: Kui proovid mingit valemit jälgida, kaob muusikast autentsus. Muusika peab tulema toorelt iseenda seest.

Teil tuleb kohe igavesti suur kontsert, millega seal üllatate? Ma saan aru, et te üllatust ära rääkida ei taha, aga andke mõni vihje.

Kris: See kontsert 16. oktoobril on meie selle aasta esinemistest kõige suurem – sinna läks kõige rohkem higi, verd ja pisaraid. Lavale tulevad kõik meie albumi lauljad, päris aukartust äratav line-up.

Hugo: Tuleb vägev audiovisuaalne elamus, äge lavalahendus. Teeme sellise tervikliku asja,

kuidas me ise tahaks, et oleks kontsert. Usun, et saab huvitava elamuse ja tunde!

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Wateva albumiesitluse pidu

● «Disposable Society» album küpses üle kahe aasta, tegevus toimub 5000 aastat tulevikus. Albumiesitluse pidu toimub 16. oktoobril kell 22 Kultuurikatlas.

● Laval NOËP, Stefan, Daniel Levi, Karl Killing, Manna, Asena, Emily J jt.

● Sisenedes tuleb esitada Covid-19 vaktsineerimistõend, negatiivne test või läbipõdemise tõend. Kohapeal kiirtesti võimalus. Piletid ja lisainfo ticketer.ee.

Teie uuel plaadil on äge teema «Disposable Society», ühekordselt kasutatav ühiskond. Kas olete hingelt suured keskkonnakaitsjad?

Kris: See on hoiatusplaat maailmast, kus kogu loodus on hävitatud. Sinna me selle ületarbimise ja saastamisega teel oleme.

Hugo: Muusikat saab ju kirjutada ükskõik millest. Tundus, et lavalt on meil väga hea võimalus looduskaitse sõnumeid võimendada. Praegu on asjad selgelt üle piiri läinud! Ka üks kraad kliimasoojenemist tähendab põrgut. Arvad, et sinust midagi ei sõltu? Sõltub küll! Ära kasuta kilekotte, ära viska prügi maha... Kui kõik seda teeksid, muutuks väga palju! Tänapäeva noored on selle koha pealt väga targad. Mina muretsen maailma pärast.

Kris: Mina muretsen oma sisemaailma pärast, sest kõik algab endast. Mediteerin igal hommikul. Tahtsin endaga paremat kontakti saada, koroonapauk tegi ärevaks küll. Istud kogu aeg üksinda oma mõtetes, ühel hetkel mõtted hakkavad ketrama, sa ei suuda neid peatada, kuni oledki mõttepuntra sees. Mediteerimine on hullult hea, soovitan. Väga häid äppe on, mis aitavad.

Mida veel noortele soovitate, et eluga paremini hakkama saada?

Hugo: Noor olla on täna hullult raske! Noorte seas on tekkinud metsik konkurents ja võrdlemine. Ärevus ja ebakindlus – kui sa pole veel oma asja leidnud, siis ei tunne ka oma väärtust. Mina soovitan leida oma eesmärk või siht, sellest tuleb enesekindlus.

Kris: Üks asi, mida ma soovitan ja mis kohe aitab ärevust vähendada – lükka telefonis kõik teavitused välja. Muidu upud infomürasse ega suuda üldse keskenduda. Midagi ei juhtu, kui keskendud enda asjadele, sellele, mida tegelikult tahad teha. Selleks me ju elame.