Isiklikud lood koolikiusamisest toovad kananaha ihule. Kuid tavaliselt me neid ei kuule - kannataja tunneb end sedavõrd ummikusse aetuna, et ei julge ega suuda rääkida. Helen murrab vaikuse, et aidata endasarnaseid kannatajaid. Vaimne tervis vajab praegu tähelepanu rohkem kui kunagi varem!

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olin väike 10-aastane tüdrukutirts, kui läksin neljandasse klassi, põnevusest säravate silmadega ja suure ootusärevusega oma uute klassikaaslastega kohtumise ees. Peagi selgus, et minu stiilist ja välimusest saab pideva pilkamise ja nokkimise põhjus, ja nii algas minu lugu üksinduses veedetud teismelisepõlvest, millest kujunes lõpuks välja raske depressioon, enesevigastamise nõiaring ning enesetapumõtted.

Palju nokiti minu hammaste kallal, kuna need ei olnud säravvalges sirges reas. «Helen, kas sa ei oska hambaid pesta! Vaata, milline sa oled!»

/---/

Kaheksandas klassis hakkasin ennast lõikuma ja sellest sai minu jaoks sõltuvus. Füüsiline valu aitas tähelepanu emotsionaalselt valult ära tõmmata. Hetkekski... Lootusetuse tunne viis mind lõpuks enesetapumõteteni.