Sõbrapäeva tähistamine lasteaias tekitab vastakaid arvamusi

Linda Pärn
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väiksed sõbrannad.
Väiksed sõbrannad. Foto: SCANPIX

Naine24 uuris, kuidas lasteaias valentinipäev möödub ning mida emad sellest arvavad, et nende lapsed tähistavad tähtpäeva, mida meie kultuuriruumis ei ole siiani päris omaks võetud.

Ühe Tallinna lasteaia õpetaja Liia rääkis, et nemad peavad sõbrapäeva lasteaias rühmasiseselt, kuigi mõnel aastal on majas ka ühist pidu peetud. «Pühendame terve nädala sõpradest ja sõprusest rääkimisele,» selgitas ta.

«Ühel päeval räägime ka oma neljajalgsetest sõpradest ja nende eest hoolitsemisest. Kunstis joonistame kaarte, mis hiljem lähevad esikusse vanematele vaatamiseks. Kindlasti teeme kokanduskeskuses nädala lõpus ühiselt ka midagi maitsvat,» lisas ta.

Liia selgitas, et suuremad lapsed, kes sõbrapäevast rohkem aru saavad, joonistavad iseseisvalt kõigile oma sõpradele sõbrapäevakaarte.

Tema räägib lastega sõbrapäevast ja sõprusest hommikuringis ning proovib seda teha lühidalt ja arusaadavalt, sest tema rühma lapsed on veel väikesed. «Enamik lapsi rohkem kuulab kui räägib kaasa, aga on ka selliseid, kes kindlasti oma arvamust avaldavad,» nentis ta.

Liia ise peab seda päeva rohkem sõpruse kui armastuse tähistamise päevaks, kuigi ise ta seda üldiselt ei tähista. «Pean seda rohkem selliseks kommertspühaks. Kui sõpradest ikka tõesti hoolid, siis võid ju seda neile öelda ükskõik mis päeval. Kooli ajal oli kõik teistmoodi ja huvitavam - kirjad salajastelt austajatelt ja muidugi kaardid südamesõbrannadelt,» meenutas ta.

Siiski peab lasteaiaõpetaja oluliseks, et lapsed tähtsustaksid sõprust ja sõprade olemasolu. «Selle tähtsust õpime koos olles ja mängides iga päev,» kinnitas ta.

Noor ema Moonika, kelle laps käib eralasteaias, oli väga ebameeldivalt üllatunud, kui kuulis, et lasteaias tähistatakse valentinipäeva. «Minu suureks üllatuseks oli see, et kolmeaastane poeg tahtis kodus südameid teha. Järgmisel päeval selgus, et nad valmistuvad lasteaias sõbrapäevaks,» selgitas ta. «Tehakse kaarte ja paberist lõigutakse roosasid südameid välja. Isegi suur kook on tellitud.»

Moonika nentis, et on tore, kui lastega lasteaias tegeletakse, kuid teda ärritas mõte, et tähistatakse päeva, mis tema meelest on kommertslik. «Neid väljamõeldud pühi on meile juba niigi palju sisse toodud ja omi rahvuskalendri pühasid ei jõua tähistadagi,» kurtis ta.

«See, et hakatakse juba lasteaias nii varakult selliste asjadega pihta, on minu arust küll liig, mis liig, selgitas Moonika. «Ma saan aru, kui meil lasteaias tähistatakse mardipäeva, kadripäeva, aga valentinipäev ja halloween võiksid küll välja jääda. Muidu varsti tähistame neljandal juulil Ameerika iseseisvumispüha kah,» pilkas ta.

«Igast tähtpäevast ei saa teha suurt sündmust, mis ainult nuumab kaubanduskettide omanike rahakotti,» lisas ta.

Moonika sõnul on teiste rühma lapsevanemate arvamused sõbrapäeva kohta väga vastakad.
«Mõned kiidavad, et lastega tegeletakse, aga on ju muid asju ka, mille abil lastele tegevust leida. Ei pea südameid lõikuma ja rääkima, kust mis sõbrakinke ja komme osta saab.»

Teine ema Karin avaldas arvamust, et sõbrapäeva traditsioonis ei ole midagi halba. «Ma arvan, et see on tore komme,» selgitas ta. «Lastele õpetatakse seda, et sõprus on oluline ja seda peab hindama.»

Teisest küljest tuleb naise sõnul ka täiskasvanutele kasuks rohkem mõelda sellele, et oma meest või naist tuleb aeg-ajalt hellitada ja talle oma tundeid meelde tuletada. «Päris paljud unustavad seda kiire elutempo juures piisavalt tihti teha. Mõni ime siis, et nii palju lahutusi on. See ei ole mingi inetu või negatiivne komme, mida peaks iga hinna eest tõrjuma ja sellele vastu astuma,» arvas ta. «Armas komme ju.»

«Meie rühmas meisterdavad lapsed koos sõbrapäevakaarte, aga midagi väga erilist nad ette ei võta,» nentis Karin. «Ise mäletan, et koolis oli valentinipäev ikka väga oluline tähtpäev kõigile. All fuajees oli suur postkast, kuhu kõik viisid oma kirjad ja kaardid ning vahetundidel siis jagati neid kätte. Maru tore oli anonüümseid armastuskirju saada,» meenutas ta.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles