Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Eesti tüdrukud läksid USAs omast arust pidžaamamodellideks, reaalsus aga oli karm

Pilt on illustratiivne FOTO: Shutterstock

Üksvahe ei tahtnud meil enam kuidagi juhutöödega näkata. Kuna ka meie majaperemees Mike polnud ise tükil ajal midagi teeninud ning tema tuju muutus sama kiiresti nagu tuule suund, teatas ta ühel päeval, et on otsustanud meie käest üüriraha võtma hakata. Mu silmadevaheline murekorts süvenes kraavist kraatriks. Võtsime taas Craigslisti lahti ja hakkasime töökuulutusi lappama.

Kerli Kirch Schneider, "Minu Florida" FOTO: Petrone Print

Katkend Kerli Kirch Schneideri raamatust «Minu Florida» Minu Florida – Petrone Print.

«Nõudepesija, putukatõrjuja, baaridaam, lapsehoidja, muruniitja...» luges Katsi. Olime enamikule neist juba ammu vastanud, aga miskipärast ei võtnud meiega keegi ühendust.

«Pidžaamamodellid!» hüüdsin ma üht uut kuulutust nähes.

«Jee, right! Hakka kohe lahti riietuma,» kommenteeris Manna. «Minul pole küll mingit soovi ennast paljaks koorida!»

«Ega seal paljaks võtma ei pea, pidžaama on ju seljas,» olin mina kuulutusest ja potentsiaalsest rahateenimise võimalusest elevil. «Ma olen kunagi isegi kulmumodell olnud!»

«Palju palk on?» küsis seni vaikinud Katsi.

«300 dollarit seanss!» lugesin ma õhinal.

«Kurat, see raha kuluks küll ära,» valis Katsi poole.

«Kõigepealt peame endast täispikkuses pildid saatma,» lugesin juhtnööre edasi.

«Palun väga, tehke ära, aga mina küll oma nägu internetti üles ei riputa,» ajas Manna sõrgasid vastu.

Lõpuks suutsime ta siiski nõusse saada, kui otsustasime, et kanname fotodel maske ja valetame, et oleme Poolast pärit. Ostsime karnevalipoest uhked sulgedega ballimaskid ning klõpsutasime pildid valmis. Kui fotod saadetud, tuli mehelt nimega Douglas Gator juba vähem kui tunni pärast vastus, milles ta kutsus meid lahkelt pidžaamasid eksponeerima.

«Ja nii lihtne ongi 300 dollarit näkku teenida,» särasin ma õnnest.

«Hold your horses! Me pole veel midagi saanud,» keelas Manna mulle rõõmu.

Järgmisel õhtupoolikul sõitsime sinna, kus modellitöö toimuma pidi. Tegemist oli madala kontorihoonega.

«Imelik, see oleks nagu mingi raamatupidamisäri,» lausus mu moekunstniku haridusega õde, kes lootis muidugi moemajas maanduda.

Meid võttis vastu umbes viiekümneaastane kontoriroti välimusega Douglas the Gator, kes meile kõigepealt veini pakkus ja ütles, et fotografeerimisega läheb veidi aega. Istusime ärevalt diivanile ja mekkisime närvide rahustuseks märjukest.

«Midagi on siin mäda.» Manna oli esimene, kes selle välja ütles.

«Ei lõhna jah õige asja järele,» oli Katsi nõus.

«Vähemalt vein maitseb kallilt,» üritasin suud maigutades kiiresti tumenevat õhustikku muretumaks muuta. «Kui see mingi hämar ots oleks, pakuksid nad meile kolmedollarist löga.»

Siis tuli Douglas suurte kilekottidega tagasi ning palus meil riided ära vahetada. Ennäe imet – koti sees oli igat sorti ja eri brändide sitside ja satsidega aluspesu. Meil vajus süda saapasäärde.

«Aga kuulutuses oli ju kirjas, et otsitakse pidžaamamodelle.» Vaatasin küsivalt pervost kontoriroti poole.

«No te võite neid pidžaamadeks nimetada, kui nii lihtsam on,» vastas ta nüüd. Ja kontoriroti silmad vilasid järsku niiviisi, et tundsime ära, et tema sees peitub hoopis vana perverdinärakas. Ise hakkas ta videokaamerat üles seadma, et meid filmima asuda.

Me ei suutnud uskuda, et olime olnud nii naiivsed. Õnneks jätkus meil julgust see kriminaal läbi sõimata ja kontorist sääred teha, enne kui midagi halba oleks võinud juhtuda. Ahjaa, hoopis midagi head juhtus! Kui me sõimamise käigus ta kohtusse kaevata lubasime, ulatas ta meile ümbriku modellitöö eest lubatud tasuga, millest saime tükk aega ära elatud ja isegi Mike’ile mõned õhtusöögid välja käristatud. Üürinõudest oli majaperemees taas loobunud, tänu vahepeal paranenud tujule.

Mike’ile me oma järjekordsest tööotsast ei rääkinud. Kui mõned kuud hiljem tema majast välja kolisime, unustasime karnevalimaskid voodi alla, nagu meile tükk aega hiljem meenus. Eks Mike’il oli siis nuputamist, mille hämaraga tema külalised küll salamisi tegeleda võisid. Õnneks lõppes meie kahtlane karjäärinihe hästi, aga kui keegi peaks internetis maskiga kolme poola naise otsa komistama, siis teate, et need oleme meie.

Tagasi üles
Back