Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Purjus eestlanna istus Floridas rooli ja jäi kohe vahele

Florida politseinik. Pilt on illustratiivne FOTO: CHANDAN KHANNA/Scanpix

Märjukesepurgid käes, lõime autos kokku ning Katsi tsiteeris klassikat: «Have fun, but not too much fun!» Olin raudselt ületanud 0,8 promilli läve, kuna igasugune ohutunne oli justkui pühitud. Sõitsime tanklast suure hurraaga välja.

Kerli Kirch Schneider, "Minu Florida" FOTO: Petrone Print

Katkend Kerli Kirch Schneideri raamatust «Minu Florida» Minu Florida – Petrone Print.

«Kerli! Sa sõidad valele poole,» märkas Katsi, kellel veel suunataju säilinud oli.

Pöörasin auto kummide vilinal keset teed ümber. Järsku ilmus peeglisse siniste ja punaste vilkuvate tulede paraad.

«Holy s**t!» olid mu viimased sõnad, enne kui politsei meid rajalt maha võttis.

Lükkasin paaniliselt autoukse lahti ja hakkasin masinast välja ronima. Selle peale kõlas valjuhääldis hoiatus: «Madam, palun astuge sõidukisse tagasi, sulgege uks ja kerige aken alla!»

Ma ei saanud esimese korraga pihta, mida see lause tähendas, nii et jätkasin autost välja ukerdamist.

«PALUN ASTUGE KOHE SÕIDUKISSE TAGASI, SULGEGE UKS JA KERIGE AKEN ALLA!» kõlas meie auto taga seisva politseimasina ruuporist nüüd juba valjemini ja tigedamini.

Kurja häälega edastatud sõnum jõudis mulle juba palju paremini kohale, nii et ronisin kähku autosse tagasi. Veidi aja pärast ilmus meie akna alla üks noor võmm, kes selgitas: «Te sooritasite keset teed ebaseadusliku ümberpöörde. Palun andke oma juhiload.»

«I am soo sorrrry, misterr officerr!» põristasin võimalikult jõuliselt r-tähte, et oma Ida-Euroopa aktsenti rõhutada, ning ulatasin politseinikule oma roosat värvi Eesti juhiload. Eelmistel kordadel oli see kombinatsioon meid hõlpsasti Florida liiklusreeglite eiramise trahvist päästnud, sest tõenäoliselt ei viitsinud politseinikud välismaalaste seadusrikkumisi menetleda. Näiteks pääsesime vaid hoiatusega, kui üht baari otsides keset teed iga hoone ees siltide lugemiseks peatusime, või kui sõitsime ilma ülevaatuseta ja katkise tagatulega, ning isegi siis, kui sooritasin punase tule all vasakpöörde. Sellist absurdset käitumist vabandasin selgitusega, et meie koduriigis võib punase tulega vasakule pöörata, kui ühtki autot vastu ei tule. Loomulikult oli tegemist lausvalega. Uskumatu, aga niisugused vabandused aitasid seadusesilma kinni pigistada. Katsi rääkis, et kui ta Floridas raamatuid müümas käis, juhtis ta sõbranna autot ilma juhilubadeta ning kui politsei ta kinni pidas, esitas oma ID-kaardi, mis tema väite kohaselt viitas international driving’u õigusele. Ja läks läbi!

Aga seekord sõelusid mu püksid küll püüli. Teadsin, et joobes sõitmise eest võib mind oodata lausa riigist väljasaatmine.

Võmm tõmbas ninaga paar korda läbi lahtise akna õhku. Meie kilavaid silmi märgates uuris ta: «Kas te olete alkoholi tarbinud?»

«Of courrse nott!» vastasin enesekindlalt, oma aktsendile truuks jäädes.

«Aga miks teil autos lahtised Four Loko purgid vedelevad?» uuris ment edasi, heites taskulambiga meie autosse paljastavaid valguskiiri.

«Juhtus nii, et me tõesti tegime tilgakese,» muutsin nüüd oma väidet. «Aga see ei tähenda, et ma purjus oleksin,» lisasin ja naeratasin lollakalt.

«Seda otsustame meie, madam,» sõnas politseinik ning läks mendiautost oma paarimeest kutsuma.

Kui nad tagasi tulid, ei suutnud Manna enam vagusi püsida. «Austatud härra politseinikud, kui ma kohe vetsu ei saa, võib midagi koledat juhtuda,» halas ta oma korralikult väljapeetud Ida-Euroopa aktsendiga. Seepeale transportis politseiniku paarimees põiehädalise oma ametiauto kuudis tagasi tanklasse, kust olime paarikümne minuti eest märjukest ostnud. Kujutasin elavalt ette, kuidas politseieskordi saatel vetsu kõndiv Manna tanklamüüjale silma pilgutab ja sõrme suule paneb, et ta vait oleks. See kujutluspilt tõi endaga kaasa kohatu naeruhoo, mida ma kuidagi tagasi hoida ei suutnud.

Ei tea, kas esimene võmm mõtles, et ma naeran tema üle, kuid samal hetkel palus ta mul autost väljuda ja asetada vasaku käe nimetissõrm ninale.

«Vabandust, härra politseinik, ma ei tee vasakul ja paremal käel vahet,» selgitasin. «Mul on vist selline geneetiline häire.» Uskuge või mitte, see ei olnud vale, sest mina eristan pahemat ja paremat poolt selle järgi, et piilun vasakus peopesas asuvat sünnimärki. Sel hetkel oli aga väljas liiga pime.

Katsi, kes oli samuti autost välja roninud, tõttas õelikult appi ja tõstis mu vasaku käe üles. Läks mitu katset, kuni me kahe peale mu nimetissõrme nina lähedale saime. See lihtsalt oli kõik nii naljakas!

Ninapuudutamisele järgnes käsk kõndida mööda sirgjoont. Nüüd oli ka Manna vetsureisilt tagasi jõudnud ning nad asusid Katsiga tikk-kontsades tasakaalu hoida üritavat sohvrit ergutama. Kogu stseen nägi välja nagu tsirkuse-etüüd. Loomulikult käis meie peast läbi plaan ka see sketš oma tuleviku etendusse põimida.

«Kerli, loll, võta kingad jalast,» soovitas Katsi. Ahjaa! Mõeldud, tehtud – nii ma siis ukerdasin seal soojal asfaldil, pidurüüs ja paljajalu. Mendid lasid mul oma lõbustuseks veel mõned etteasted teha, mida vaadates ei suutnud nad ka ise enam tõsiseks jääda. Peale vähemalt tund aega kestnud tsirkust läksid politseinikud autosse asja arutama.

«Kerli, kui sind riigist välja saadetakse, siis meie võime vist ikka siia jääda,» arutles Katsi ja lõi mulle juba hüpoteetilist nuga selga.

«No väljasaatmine pole midagi jubedat. Ma ei taha küll kedagi hirmutada, aga üks Mike’i sõber sai joobes sõitmise eest kümme aastat vanglakaristust,» raputas Manna mu selga löödud noahaavale soola ka peale. Kui ta mu valgeks tõmbunud nägu nägi, lisas kiiresti: «Samas... ta ajas inimese alla. Nii et ära muretse, ma ei usu, et sulle üle viie aasta antakse.»

Kui võmmid meie juurde naasid, olin valmis käed raudupanekuks ette sirutama ja politseiauto kuudis vangikongi sõitma.

«Kui kaugel te elate?» küsis võmm number üks.

«Siit ainult paar tänavavahet,» selgitas suunataju säilitanud Katsi.

«Hästi. Siis peate endale kellegi järele kutsuma, kuna hetkel ei ole teist keegi võimeline ohutult mootorsõidukit juhtima,» seletas seadusesilm.

«Kas see tähendab, et mind ei saadetagi vangi?» küsisin Manna ja Katsi käest eesti keeles.

«Vist jah, aga ära igaks juhuks nendelt küsima hakka,» vastas Katsi.

Vana bemmiront jäigi maantee äärde hommikut ja kainenemist ootama. Mike’ile valetasime hommikusöögilauas, et vana tõhk ütles keset teed üles ja me pidime ta teepervele seisma jätma. Kui koos Mike’iga autole järele läksime, imestasime kõik kõva häälega, kui Belaruss-bemm esimesel katsel kenasti käima läks. Päss vaatas meile kõiketeadva pilguga otsa, naeratas kavalalt ja ütles: «Looks like you had too much fun

Tol päeval piilusin koju jõudnult, külm higi otsa ees, Mike’i postkasti, kartes sealt eest leida kohtukutset, krõbeda trahvi kviitungit või maalt välja saatmise teavitust. Nii ka järgmistel päevadel... Õnneks ei saabunud neist ühtegi. Nende asemel plärtsatas mulle hoopis Facebooki kaks sõbrakutset noormeestelt, kelle profiilipildid meenutasid kangesti võmme eelmisest õhtust ning kelle töökohaks oli märgitud Gainesville’i politseiprefektuur.

Tagasi üles
Back