Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Joodikud või napakad? Pange end valmis, Kihnu mees teeb õige pea comebacki!

FOTO: Kersti Lindstrom / Shutterstock.com

Igal aastal kuulen giiditööd tehes klišeelikke küsimusi ja eelarvamusi: kas kihnlased on kõik joodikud? Siin on mehed ju kõik joodikud, kes seisavad püsti tublide naiste najal?! «Te olete pärit sugulusabieludest ja seepärast napakad» – seegi sage eeldus pole kusagile kadunud.

«Minu Kihnu. Külas või külata» FOTO: Petrone Print

Avaldame katkendi Mare Mätase raamatust «Minu Kihnu. Külas või külata».

Kõige hullem kuvand kihnlaste kohta nõukaajast on Kihnu kui alkohoolikute saar. Kohapeal on see kõik muidugi tekitanud ohtralt poleemikat ja solvumist. Olen selle kujutluspildi üle palju mõelnud. Minu arvamus on see, et osale peredele on alkoholism olnud kahtlemata probleem. Ja mitte üksnes meeste joomarlus kolhoosiajal, mil tekkis kuvand naistest, kes purjus abikaasat mootorratta külgkorvis kõikvõimalikest kohtumispaikadest koju veavad, vaid seitsmekümnendatest alates omandas üha suurema kaalu naiste alkoholismgi. Alkohol muutus elu loomulikuks ja lahutamatuks osaks.

Mere keskel asuv pea 700 püsielanikuga saar, kus majanduslik heaolu oli saavutanud kõrgtaseme ning ajastule iseloomulikult puudusid mõistlikud võimalused raha kulutada või hobidega tegelda, oli soodne pinnas alkoholismi tekkeks. Nii saigi peamiseks vaba aja veetmise viisiks tuua poest kast viina ja see üheskoos ära juua. See oli seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel väga tavaline. Need, kel avaldus joomarigeen, jäidki allakäigu teele, kuid osa rabeles välja.

Arvan, et Kihnus ei ole alkohoolikute protsent kõrgem kui mujal Eestis. Ma ei tugine küll mingitele uuringutele või andmetele, kuid alkohoolikud poleks suutnud luua ega hoida niivõrd tugevat kultuuripärandit, see kõik oleks ammu maha joodud. Tõsi, alkohoolikud on tänapäevani Kihnus täiesti olemas, kuid sageli on just mandrilt tulnud mehed Kihnus hirmsal kombel jooma hakanud. Eriti solvab Kihnu mehi see, kui selliseid teleekraanil nende pähe esitletakse. Samuti oli enamik tublisid saare mehi solvunud Mark Soosaare kaheksakümnendail valminud filmi «Kihnu mees» üle, mis madaldas Kihnu meest ja esitles probleemi pigem mittekihnlaste näitamisega. Selge, filmi eesmärk oli tõsta esile tollal Nõukogude Liidus üha kasvanud alkoholiprobleemi, kuid kihnlastele oli vastuvõtmatu, et seda just nende kultuuri näitel tehti. See oli tublidele pereisadele paras hoop. Aga selline see meediamaailm on: mida neist igavatest töörügajatest ikka rahvale näidata! Ega praegugi maailmameedias teisiti ole, ikka tikuvad mehed tagaplaanile või oma tegemistega naiste varju jääma. Keskpärasus ei köida kedagi.

Mis aga puudutab teist probleemi – sugulusabielusid ja neist tulenevaid võimalikke arenguprobleeme –, siis siinkohal saab tõdeda, et Kihnu on ajas olnud siiski üpris avatud. Sugulusabielu kui selline on ajaloos sage nähtus ja see pole nii ainult Kihnus, vaid igal pool. Saarel oli valikuid aga veel vähem. Lähisugulased Kihnus ei abiellunud, seda keelati. Küll võisid paari minna nõbude lapselapsed või viienda põlve sugulased – selles polnud midagi ebatavalist ei Kihnus ega mandril. Sellest tulenevalt oleme siin peaaegu kõik hõimlased.

Üks suuremaid veresegamisi Kihnus jäi 18. sajandisse, kui pärast katku toodi rahvaarvu langemise tõttu inimesi juurde Mulgimaalt, seda meenutavad praegugi ühtmoodi mustrid ja kindakirjad. Aja jooksul on saarele tulnud muudegi rahvaste esindajaid: rootslasi ja liivlasi. Põhjalikem veresegamine toimus aga Teise maailmasõja lõpul ja järel: 1944 jõudis Kihnu Vene sõjaväeüksus, mille tagajärjel sündis 1945 mitu last, tulevast edukat pereisa. Ka Uiõ-Matu talu naabrimees Tammela talus oli ukrainlane, tuli Kihnu 1944. aastal, tema abiellus Äpe Salmega ja elas elu lõpuni Kihnus. Sõjajärgsetel aastatel oli Kihnus sõjaväeüksus, kus teenisid noored mehed. Mitu neist leidis endale Kihnust elukaaslase ja jäigi saarele elama, jättes endast mälestuseks edasi elama vene perenimed: Mihhailov, Uzikov, Odintšenko, Buravkov, Nazarov. Viimasena nimetatud suguvõsa on näidanud sellist elujõudu, et selle pere järglasi on Kihnus praegu 35 ja tuleb kindlasti juurde, perekond on väga tugev Kihnu kultuuri hoidja-kandja. Veresegamine jätkub ja tänapäeval on juba enamikul Kihnu noortel pruut või peigmees mandri päritolu, kuid osa leiab kaaslase kodusaareltki.

Aga atrofeerunud mehed? Seda väljendit kasutas kord minu suur lemmik ja õpetaja Niidu Katrin (Katrin Kumpan), sellele järgnes järjekordne suur kisa meestele liigategemisest. Katrin – minevikuihalejana nagu minagi – pidas mehelikkuse eeskujuna silmas endisaegseid mehi, kes sõitsid maailmameredel purjelaevade peal, kelle silmaring oli äärmiselt lai, kes tõid kaasa uuendusi, uusi teadmisi, muutsid rahvariiet, tõid võõrastelt maadelt ühes või lõid ise pillilugusid ja tantse, jätsid oma andekusega sügava jälje Kihnu kultuuri, kuniks Teine maailmasõda kõik lõpetas. 1944 põgenes Kihnustki peaaegu 300 inimest Rootsi, osa läks hiljem edasi Kanadasse. Need olid põhiliselt noored mehed või laevamehed või pereisad, kes kord 1941. aasta Pilli otsa lahingus kuus venelast maha lasid ega iial tagasi tulnud. See ja selle eelne põlvkond mehi olid suured naivistid, nagu Jaan Oad ja rahvamuusikud, laululoojad, laevaehitajad ning muidugi hiilgavad käsitöömeistrid.

Maha jäid vaid riismed, need organiseeriti kalurikolhoosi. Lõppes sõit maailmameredel, lakkas suhtlus välismaailmaga, alles jäi ainult Kihnu ümbruse meri, kust kaugemale vaadata polnud võimalik ja mõne aja pärast enam ei tahetudki. Silmapiir kitsenes, omaaegne hiilgus kadus. Selle kohta Katrin ütleski, et ega kalur suurt oma ninast kaugemale näe. Hästi öeldud!

Mehed, kes põgenesid Rootsi või Kanadasse, perega või poissmehena, tegid seal üldjuhul hiilgavat karjääri ning said edukaks ja jõukaks, mis näitab, et kihnlastel on head geenid, mis soodsas keskkonnas avalduvad. Jaan Oadi mälestustestki teame, et temast poleks iial saanud maailmakuulus naivist, kui ta oleks jäänud oma elupäevade lõpuni Kihnu saarele. Tehes päevast päeva rasket kalamehe, hülgeküti või meremehe tööd, pole sul aega hobidele, ei jää aega mõtelda ega niisama istudagi.

Kihnlase põhienergia on ajast aega läinud enda ja oma pere elushoidmisele, sellest tingituna on kihnlased erakordselt töökad. Kui Oadil tekkis heaoluühiskonnas jõudeaega, sai temast naivist, kelle tööd räägivad ühest küljest meeletust koduigatsusest, olles teisalt olulised ajaloodokumendid.

Nii juhtus paljude äraminejatega: neist said võõrsil väga edukad inimesed majanduse, teaduse, meditsiini või muul alal, nad jõudsid Kihnust päritud töökusega päris kaugele välja. Selge on see, et Kihnuski juhtusid samad asjad mis maakohtades ikka: naiste haridustase tõusis märksa kõrgemale kui meestel, heites meeste vaimse võimekuse halba valgusesse, kui harvad erandid välja arvata. Atrofeerumist soodustas kolhoosiaja lõpu lootusetuse tunne, kuid nüüdsel ajal õpivad paljud Kihnu poisid kõrgkoolis ja edasiõppijate arvuline suhe on sama kui tütarlastel. Elu läheb edasi ja ootame ära uue põlvkonna Kihnu meeste comeback’i.

Tagasi üles
Back