Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kihnlaseks sünnitakse mitte ainult haiglas, vaid ka praamil ja autos

Kihnu koolilaps mängimas akordionit. Pilt on illustratiivne FOTO: Mati Kose / Shutterstock

Saarele sündimine ja külakogukonnas kasvamine avaldab mõju, tekib omamoodi maailmatunnetus. Kihnlased armastavad lapsi, laps ja tema huvid asetatakse kõige tähtsamale kohale.

«Minu Kihnu. Külas või külata» FOTO: Petrone Print

Avaldame katkendi Mare Mätase raamatust «Minu Kihnu. Külas või külata».

Kuidas sünnitakse kihnlaseks? See on viimased viis aastakümmet juhtunud Pärnu haiglas, kust siis titega koju tullakse. Tavaliselt minnakse enne oodatavat sünnituse tähtaega nädal või paar varem linna sugulaste või sõprade juurde ootele. Seda pikka ooteaega kodust eemal on Kihnu naised ikka kõige hullemaks pidanud, eriti kui tähtaeg üle läheb, nii on mõnel tulnud pea kuu kodustest eemal olla. Üldjuhul läheb siiski libedamalt ja peagi jõuab ema lapsega koju. Eks tule ette ka erakorralisi juhtumeid, kui sünnitus algab oodatust varem. Varasemal ajal viidi sünnitama hakkav naise kohe paadiga Pärnusse ja saadeti sünnitusmajja, nüüdseks on lisandunud võimalus sõita helikopteri või praami erireisiga mandrile, kuhu on vastu kutsutud kiirabi. Siiski pole kõik haiglasse jõudnud, nii sündis 1997. aastal Soometsa Robin Kihnu praami peal ja 1978. aastal Tumapeetri Argo haigla poole sõitvas kiirabiautos ning need pole kaugeltki ainsad ekstreemsemate juhtude näited.

Tite sündimise korral on kohustuslik osa isal teha titeliitu, see tähendab, et kogukonna liikmed saavad selle rõõmusõnumi puhul napsu, ennekõike muidugi pere ja lähimad sõbrad. Igasugune liidu tegemine on Kihnus üldse tänapäevani tähtis, enamasti on see autuliit ehk juhtub siis, kui keegi uue auto ostab ja kõik seda imetlema tulevad.

Lapse sünni imele ja sellega kaasnevale rõõmule eelnevad igasugused ended ja keelud: mida võib teha ja mida mitte. Näiteks ei tohi titeline* naine vaadata tulekahju poole, siis võivad titel tulla tulemärgid. Raskuste ülesupitamine võib põhjustada selle, et lapsel on sündides nabanöör ümber kaela. Ikka ennustatakse, kas oodata on poissi või tüdrukut, näo ja kõhu kuju järgi: kes näost lapiline ja halb välja näeb, saab tütre, kes raseduse ajalgi kena, sellel tuleb poiss. Ümmargune kõht – tüdruk, kandiline kõht – poiss. Või oli see vastupidi...

Titelise naisega teel kohtumine toob alati õnne ja näiteks kalurile suure kalasaagi. Mäletan ikka, kuidas meil kodus naerdi Veera Kollat, kalameest naabertalust, kes oli väga ebausklik ja kala püüdma minnes jälgis kõiki endeid. Vahel naised kiusasid teda, näiteks elas Kiusu talus vana lesknaine Sinikäs, kes siis hommikuti Kollale paljast perset näitas ja sellega kalamehe päeva ära rikkus, Kolla pööras ratta ringi ja sõitis koju tagasi. Samasugune ebaõnn tabas siis, kui vanatüdruk vastu tuli, kui aga tulijaks oli titeline, võis oodata rohket kalasaaki. Samuti siis, kui tehti kalaõnnõ, see tähendab magati öösel naisega, vastupidi oli hülgepüügil: kes oli öösel katsn naist, oli ärä rikn ülgepüüst**.

Sünni järel võivad teatud märgid ennustada lapsele suurt tulevikku või enneaegset surma. Tänapäeval on ehk paljugi muutunud, kuid titega kojutulek on kogukonnale suur sündmus. Külas hakkavad käima titeuatajad***, esmalt oma sugulased, seejärel sõbrad. Titevaatajad toovad lapsele kingitusi, tulevad tordi või titepudruga. Titepuder on pealt kommidega kaunistatud riisipuder, millel võisilm keskel. Kihnus kehtib ütlemine, et sinna majja, kus titt sündinud, ei tohi tühja käega minna, muidu soovid lapsele vaest ehk viletsat elu, midagi tuleb ikka kingituseks viia.

Titt kõigil üle vaadatud, on käes aeg laps ära ristida. Ristimine tähendab Kihnus samuti suurt pidu. Ristida saab nii kodus kui ka kirikus, kohustus on vastne ilmakodanik pärast ristimist kohe teisel päeval kirikusse viia. Minu neljast lapsest kolm on kodus ristitud, viimane – Mann – kirikus. Pärast rituaali viskab ema ristimisvee õues noore õunapuu peale ja algavad juõdud: söömine, klaasitõstmine ja sageli ka tants.

Ristivanemaid on igal kihnlasel palju, mõnikord mitukümmend. Minu pojalgi oli ristimisel pea 30 vaderit, kolmel tütrel seejärel juba märksa vähem, Mannil kui noorimal vaid viis ristiema ja viis ristiisa. Miks nii palju vadereid kutsutakse? Sellel on kaks põhjust. Esiteks on see komme jäänud Kihnu suurejoonelistest pulmadest, kus sai kombeks kõik pulmaumbrukad**** hiljem esiklapsele vaderiks kutsuda. Kihnus nimelt on vaderiks kutsumine väga suur au. Nii tahetakse vaderiks kutsuda kõik sõbrad ja sugulased, kedagi solvamata.

Vaderid annavad lapsele tavaliselt hambaraha, mille eest vanemad saavad talle midagi suurt mälestuseks osta või otsustavad ise, mida teha. Lusikate kinkimise kommet Kihnus pole, ikka hambaraha on väärt kink. Minulgi on 24 ristilast, kellest osa mandrile elama asunud. Tihedamalt suhtlen nendega, kes Kihnus iga päev tegutsevad.

 

Kui laps juba suurem, saab ta tänapäeval viia Kihnu lasteaeda, mis avati 2006. aastal ja tõi murrangu senisesse elukorraldusse. Varem kasvasid ju kõik saare lapsed kodus, vanavanemate hoole all. Lasteaed tekitas kihnlastes alguses võõristustki, aga õige pea harjusid nad selle uue eluga, lapsed õppisid ja arenesid üheskoos ja praegu ei kujutaks enam elu ilma lasteaiata ette.

Minu lapsi hoidsid vanavanemad väga palju. Kui oli vaja kusagile minna, polnud probleemi – kõik aitasid. 1998. aastal sündinud poega aitas hoida ka Põlde Marta. Mäletan selgesti, et kui töölt tagasi jõudsin, oli raskusi tuppa sissesaamisega, isegi uksed ei liikunud, sest kõikjal olid mänguasjad ja toad mängumaju täis ehitatud. Martal olid liikumisraskused ja Martin vedas asju mööda tuba laiali niipalju, kui jaksas, kaheksa tundi päevas, kõik kapid-riiulid jõudis õhtuks tühjaks teha. Samal ajal oli Marta hea hoidja. Mäletan aegu, kui Martin beebi oli. Sel ajal oli mul kord kuus vaja käia vaid volikogu istungitel ja iga kord, kui sealt kolme või nelja tunni pärast tagasi jõudsin, istus Marta liikumatult samas asendis ja kohas, Martin süles, hoides teda soojas, et laps üles ei ärkaks ega tissi nõudma hakkaks. Vaat see oli vanaaegsete inimeste kannatlikkus, millest Valdur Mikitagi kirjutab ja mis tänapäeval on harulduseks muutunud!

Tagasi üles
Back