Haridusekspert: iga pere ei saa koduõppega hakkama

FOTO: SCANPIX

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaeksperdi Merike Mändla sõnul võivad küll lapsevanemad valida oma lapse koolikohustuse täitumiseks ja hariduse omandamiseks alternatiivse variandina koduõppe, kuid mitte kõik pered ei saa sellega hakkama. 

«Koduõpet valitakse väga erinevatel põhjustel,» selgitas ta. «Mõned lapsevanemad on tööga seotult väga liikuvad, tihti välislähetustes ning sellest tulenevalt on raskendatud laste igapäevane kooliskäimine. Koduõppele võtavad lapsi ka lapsevanemad, kes on kodused või teevad põhiliselt oma igapäevast tööd kodus, ja lapsevanemad, kes soovivad oma lapsele pakkuda pikemat lapsepõlve ning turvalist ja rahulikku kasvukeskkonda, kus lapse individuaalsuse, huvide, õpitempo ning pere väärtushinnangutega rohkem arvestataks.»

Ka on Mändla sõnul mõne lapse koduõppe valiku puhul oluline see, et lapsel on võimalik käia huvikoolis ja ringides ka tavapärasel koolitundide toimumise ajal. «On ka lapsi, kellele lihtsalt ei ole sobinud õppimine suures kollektiivis, on tekkinud konfliktid kooliga,» tõdes Merike Mändla.

Kuidas käib asjaajamine?

«Tõsi, praegu on õigusaktide järgi võimalusi loodud ka väikeklassides õppimiseks ja vajadusel saab kool läbi viia ka ühe õpilase õpetamisele keskendatud õpet. Nagu on näha, on lapsevanema soovil koduõppel olevate laste arv aasta-aastalt vähenenud,» viitas ekspert artikliga kaasasolevale tabelile (pilt 2).

Koduõpet on eksperdi sõnul lapsevanema soovil võimalik läbi viia kogu põhikooli ulatuses. «Ka koduõppe õpilane on sisuliselt ikkagi mingi kooli õpilane, ta on kooli õpilaste nimekirja kantud,» lisas ta.

Vastavalt haridus- ja teadusministri 11.08.2010 määrusele nr 40 «Koduõppe ja haiglaõppe tingimused ja kord», tuleb Mändla sõnul lapsevanemal, kes soovib last koduõppe vormis õpetada, esitada vastav taotlus kooli direktorile, kus tuleb ära näidata vanema soovil koduõppele viimise põhjused ja andmed isiku kohta, kes hakkab last õpetama. «Otsuse koduõppe rakendamise kohta teeb õppenõukogu,» lisas ta.

Kooli roll

Kuigi vanema soovil valitud koduõpet korraldab ja ka tulemuste eest vastutab lapsevanem, on ka koolil Mändla sõnul koduõppega seoses täita oma roll. «Koolis saab õpilane teiste õppuritega samadel alustel õppematerjalid, kool koostab koostöös koduõpet läbiviiva isikuga õpilase individuaalne õppekava, kus lepitakse kokku õppe sisus, määratletakse ära õpitulemused ja hindamise korraldus,» selgitas ta.

Samuti on koolil Mändla sõnul kohustus vähemalt üks kord poole aasta jooksul kontrollida õppekavas sätestatud õpitulemuste omandamist, mida teevad tavaliselt kooli vastava klassi või aine õpetajad. «Koolidele eraldatakse lapsevanema soovil läbiviidava õppe korralduseks lisavahendeid - I kooliastmeõpilase puhul 18 õppetunni määra ulatuses, II kooliastmes 26 ja III kooliastmes 34 õppetunni määra ulatuses, millest saab korvata õpetajate poolt õppekava koostamisel ja õpitulemuste hindamisel tehtavat lisatööd.»

Iga pere koduõppega hakkama ei saa

Mändla selgitas, et õigusaktidega ei ole paika pandud kvalifikatsiooninõudeid kodusele õpetajale või lapsevanemale. «Kui õpitulemuste kontrolli käigus ilmneb, et õpilasel on individuaalse õppekavaga määratletud õpitulemused suures mahus saavutamata, on koolil on õigus katkestada koduõpe ja nõuda õpilase igapäevast kooliskäimist,» lisas ta.

«Kindlasti ei saa iga pere koduõppega hakkama, siin peavad lapsevanemad olema ise väga huvitatud oma lapse haritud kodanikuks kasvatamisest, pidevast enesetäiendamisest ja lapsega koos kasvamisest, maailma avastamisest,» nentis ekspert.

«Koduõpe on vanema jaoks seotud väga suure vastutusega ning eeldab distsipliini ja planeerimisoskuse olemasolu. Võrreldes 20-30 aasta taguse ajaga, kui lapsevanemad ise koolis käisid, on õppe sisu ja ka õpetamise metoodika väga palju muutunud. Paljud lapsevanemad on tõdenud, et õpetamine käib neile üle jõu, eriti viimases kooliastmes,» nentis ta.

Koduõppe puhul tuleb Mändla sõnul arvestada ka seda, et laps vajab enese tundmaõppimiseks, käitumismudelite omandamiseks, arenemiseks ja suhtluseks omaealiste seltskonda. «Kui laps ei käi igapäevaselt koolis, on vaja luua talle neid võimalusi kas huviringides osalemisega või mingil teisel moel.»

Kahjuks on Mändla sõnul koduõppes ette tulnud ka juhtumeid, kus lapsevanema ja kooli koostöö ei ole sujunud kõige paremini. «On juhuseid, kus õpetajad ei taha aktsepteerida teisi lähenemisviise teadmiste omandamisele ja nõuavad koduõppe õpilastelt täpselt samade harjutuste ja ülesannete täitmist, mis õpilastelt kooliski.»

«Koolid võiks rohkem usaldada lapsevanemaid,» tõdes Mändla. «Usun, et vanemad soovivad oma lastele ellu kaasa anda siiski headust ja teadmisi, teed, kuidas selleni jõuda, võivad aga olla erinevad.»

Üldiselt on Mändla sõnul koduõppe õpilased laia silmaringiga, neil on tihti välja kujunenud oma teatud huviala, milles on omandatud väga põhjalikud teadmised. «Võrreldes teiste lastega on nad õppimises natuke iseseisvamad. Tänu sellele, et tihtilugu on kodus võimalik mitmekesisemalt õppetööd korraldada, on neis lastes säilinud soov õppida ja teadmisi omandada.»
 

Tagasi üles