Helen Lokuta - saatuslik naine ooperilaval

Alati naerusuine: kuigi Helen Lokuta mängib laval saatuslikke naisi, ei taha ta muutuda draamakuningannaks, kes teeb koduteatrit.

FOTO: Peeter Langovits

Rahvusooperi Estonia hõivatumaid soliste Helen Lokuta teeb ühe suurrolli teise järel. Olgu see Tuhkatriinu, Carmen või Cleopatra – kriitikud muudkui kiidavad ja publik juubeldab: virtuoosne, sädelev, särav!

Metsosopran Helen Lokutale (36) on tõesti palju antud – lisaks võimsale häälele on teda laval hea vaadata, sest lavaline liikumine, naiselik sarm ja näitlemisoskus moodustavad igati harmoonilise terviku.

Pole siis ime, et muidu tuimavõitu eestlased Heleni aariate peale püsti kargavad ja «braavo!» hõikavad. Nii juhtus see ka läinud nädalal, mil esietendus Händeli barokkooper «Julius Caesar», kus Helen teeb Cleopatrana taas veenvalt jõulise rolli.

Helen Lokuta on särav naine ka väljaspool lava. Intervjuule tuleb ta õhulises pitsseelikus ja 20-sentimeetrise kontsaga kingades, kinnitades, et viimased on kõigest tööl, mitte peol käimiseks ega esinemiseks.

Helen oskab olla diiva selle sõna parimas mõttes, sest teab, et rahva armastatud ooperiartistina tuleb tal ka välisesse glamuuri investeerida. See näitab austust iseenda ja publiku vastu.

Kui ma Postimehe majast Estonia poole tulema hakkasin, oli õues 15 külmakraadi – kuidas ooperilaulja sellise pakasega oma häält tervena hoiab?

Ega see lihtne ole, Eesti kliima ongi lauljale väga raske. Kogu talve ja sügise liigub mööda teatrit viirushaigusi, kõik siin majas näevad vett ja vilet. Mina võtan igal hommikul ühe sipelgapuukoore kapsli, mida mu homöopaat soovitas, ning vitamiine, mis immuunsust tugevdavad. Toitun tervislikult ja käin trennis. Väga ennast vati sees ei hoia.

Millal te viimati talverõõme nautisite, näiteks suusatamas käisite?

Sel talvel polegi jõudnud, eelmisel käisin küll, aga läheme just sel nädalavahetusel pere ja sõpradega Käärikule suusalaagrisse.

Mehed valmistuvad kolmandat aastat Tartu maratoniks, sõidavad kõik rajad läbi. Mina teen pojaga viiekilomeetrise ringi, ja kui jõuan, tahan ka 15 kilomeetrit läbi sõita. Tegelen talispordiga siis, kui mul ei ole kohe etendust tulemas, sest külma õhu sissehingamine on väga riskantne. Kodus on meil maja taga Nõmme mets, kus on väga mõnus suusatada.

Elate perega oma majas?

Ei, üürime praegu, aga ehitame oma maja samuti metsa lähedale, Veskimöldre külje alla Alliku külla. Seal on samuti terviserajad, jalutuspaigad ja sportimisvõimalused.

Laulmine toob nii hästi sisse, et saate ehitada perega uut maja?

Jaa, ega kurta ei saa – olen ikkagi tippspetsialist. Loomulikult teeniksin oma erialal töötades väljaspool Eestit mitmekordselt. Olen käinud vabakutselisena tööl Soomes, teinud projekte väljaspool koduteatrit. Sealt tuleb suur osa sissetulekust. Aga maja ehitame ikkagi abikaasa finantsidest.

Kas palgatase on Eesti ja välismaa teatrite vahel endiselt katastroofiliselt erinev?

Vabakutselisena teenib välismaistes teatrites projektipõhiselt töötades alati rohkem. Põhipalgaga saab teatrilt garantiid, et sulle antakse tööd ja saad tasu ka haiguse ajal, ent põhipalk on alati väiksem kui vabakutselisel, kelle töö on hooajaline. Lihtsam on, kui töötad kuskil täiskohaga ja käid teistes teatrites rolle tegemas.

Kuidas Estonia teater sellisele ärakäimisele vaatab?

Estonia teatrijuhid on väga vastutulelikud. Kui on hea pakkumine ja head rollid välismaal, tuleb varakult ära küsida. Kui koduteatri rollidel on dublandid, on ärakäimine lihtsam, üksi rolli tehes raskem.

Näiteks olin «Padaemandas» Polinana ainsana rolli peal, sõitsin Soomest etenduse ajaks siia, tegin etenduse ära ja kohe tagasi. See on ka teatri huvides, et tema artist areneks, töötades erinevate orkestrite, dirigentide ja lavastajatega. Estonia on seda väga hinnanud.

Päriselt välismaale tööle pole te tahtnud jääda?

Mulle on tehtud pakkumisi tulla tööle Saksamaale. Kuna aga Estonia teater on mulle pakkunud tipprolle, mida olen kogu elu ihaldanud teha, siis pole raatsinud ära minna. Mul on praegu Estonia mängukavas viis tipprolli ja kolm väiksemat rolli, väga vähestes maailma teatrites oleks selline variant võimalik. Äraminek nõuaks kogu mu pere kaasatulemist.

Oleme abikaasaga arutanud, et kui peaks tulema tööalane superpakkumine, siis kaaluksime seda tõsiselt.

Mis on teie edu saladus, et saate mängida rahvusooperis viit tipprolli korraga?

Võin olla ainult tänulik, et minus on nähtud seda miskit, miks mulle neid rolle antakse.

On see ka oskus mitte laskuda teatrisisestesse intriigidesse?

Ei, ma ei pea seda silmas. Pean silmas oskusi laval – professionaalsust, personaalsust ja näitlejameisterlikkust, mitte niipalju sotsiaalset suhtlemist.
Samas on diplomaatiatunnetus teatris ju väga oluline.

Suhtlemisoskus on mulle kodust kaasa antud, pean olema selle eest tänulik oma vanematele. Mul ei ole olnud teatris tõsiseid konflikte, kirglikud natuurid, nagu me, lavainimesed, oleme – meie normaalne, emotsionaalne suhtlemine kolleegidega on tasakaalustatud võnkumises.

Milline neist viiest mängitavast rollist on teile kõige südamelähedasem?

Praegu kindlasti Cleopatra roll etenduses «Julius Caesar». See on mu prioriteet ja vokaalses mõttes suur väljakutse, kirjutatud tessituuriliselt kõrgemas registris, kui tavaliselt metsosopranid laulavad. Hea meelega laulan alati Tuhkatriinut ja Carmenit.

Olen alati imestanud, kuidas ooperilauljatel laval õhk otsa ei lõpe, kui nad ülipikki kõrgeid fraase laulavad,
See on harjutamise küsimus. Minu pedagoog Saksamaalt Maria Venuti küsis mu käest, kui olin enne lavale minemist küllaltki närvis, et miks see nii on.

Kas tekst on hästi peas ja automaatseks sisse lauldud, tehnilises mõttes ette valmistatud?

Vastasin: jah, on küll. Aga miks sa siis muretsed? Siis hakka kasutama seda kõike. Korralik ettevalmistus võtab pinged maha. Hea on jõuda sellisesse staadiumi, kus sa ei pea laval enam muretsema hääle pärast, vaid saad laval olemist, musitseerimist, näitlemist nautida.

Hingamistehnikat tuleb harjutada. Placido Domingol pidi olema maailma kõige pikem fraas, aga see ei tähenda, et ta ei hinga selle laulmise ajal üldse, vaid fraasi kujundus on selline.

Kas ooperiprimadonnadel juhtub vahel ka seda, et nad laval kitsas korsetis ära minestavad?

Muidugi võib ekstreemseid juhtumeid olla, aga ma seostan neid terviseprobleemidega. Või on inimene pikka aega söömata olnud. Seepärast toon minagi enne etenduse algust garderoobi banaane ja mandariine, vaheajal natuke näkitsen, et energia otsa ei lõpeks.

Kuna heas mõttes on närv sees, siis ega palju süüa tahagi. Kui oled end tõsist praadi täis laadinud, siis on nii mõte kui ka keha liialt loid, et lavale minna.

Muuseas, kui palju te kaalute?

51 kilo. Ja olen 161 cm pikk.
Ooperilaulja kohta olete erakordselt kõhn ja õbluke naisterahvas – oleme harjunud, et võimsaid aariaid laulvad solistid on tunduvalt korpulentsemad.

Ma pole kunagi olnud täidlane, ma ei tea, mida see tähendab. Küll on aga korpulentsemad inimesed öelnud, et neil on tüsedana kergem laulda – kui nad alla võtaksid, muutuks ka hingamine ja hääl, tuleks teisiti lihaseid kasutada. Samas nõuab lava tänapäeval head füüsilist vormi – muidu sa ei jõua ju liikuda ja tantsida! Mul jääksid kõik rollid tegemata, mida praegu teen!

Seda head vormi – jooksmist, hüppeid, tantsu – on näha ka etenduses «Julius Caesar», kus teete Cleopatrana sellist lavalist liikumist, mis kuulub rohkem koreograafia valdkonda.

Lavastaja on tõesti pannud mind tegema kõikvõimalikke liigutusi vokaalselt kõige raskemates kohtades. See etendus ongi mulle seni kõige raskem kombinatsioon – vokaalselt vir­tuooslik tipptase ja laulmisega samal ajal tuleb tantsida-hüpata ning püsida orkestriga samas tempos.

Nii et ooperilaulja peab olema tänapäeval mitmekülgselt andekas, ainult heast lauluhäälest ei piisa?

Jah, sa võid olla loodud talent, ent enne, kui tuleb ilus lõpptulemus, peab töö enda kallal ära tegema. Õppima tehniliselt raskeid asju laulma, näitlema ja tantsima ning samal ajal esinema nii, et ei hingeldaks.

Kui palju te Cleopatras iseennast ära tunnete?

Saan paljud oma unelmad selles rollis täide viia ja läbi elada. Kõik väikesed tüdrukud ju unistavad, et on printsessid ja elavad uhkes lossis. Entsüklopeedia ütleb Cleopatra kohta, et ta oli tark, haritud, sensuaalsuse ja seksuaalsuse ning võimukuse sümbol. Kusagilt enda seest tuleb kõik see üles otsida ja lavale viia.

On teil võimukusega lood hästi?

Tavaelus peab seda isegi ohjeldama. (Naerab.) Võimukus on minus täitsa olemas. Aga õnneks on mu kõrval väga tugev mees, kes asus mind juba abielu alguses taltsutama, meil on pidev teineteise täiendamine. Ilma võimukuse ja ambitsioonita näitlejaametis ei saakski. Sa lihtsalt ei suudaks laval kõiki neid tegelasi välja mängida.

Saatuslike ja võimukate naistega on teil varemgi vedanud, enne Cleopatrat mängisite nimirolli ooperis «Carmen». On need naised teie iseloomu, mõtlemist, maailmapilti mõjutanud, olete neilt midagi õppinud?

Olen palju õppinud. Vahel see isegi hirmutab mind. Ma ei taha, et teatud iseloomujooned mu ellu tuleksid – olen märganud, et need on vahel tunginud rollist välja. Ma ei taha muutuda draamakuningannaks, kes teeb koduteatrit. Et lähen Cleopatrana koju ja orjad teenindagu mind. Siis ei ole kellelgi enam tore olla. Kui Carmenit tegin, ütles mees mulle pidevalt, et nüüd tuli koju Carmen

Ta ikka tahab, et Helen tuleks. Laval tuleb oma ambitsioonid välja elada, siis on kodus sõprade ja pere seltsis mõnus end laadida. Aga kõiki neid positiivseid asju – kirglikkus, heas mõttes jõulisus –, võib päriselus kasutada. Tänu Carmeni rollile läksin isiksusena palju rohkem lahti. Olen muutunud kõvasti julgemaks, et teha asju, mida enne ei osanudki.

Milline oli teie lapsepõlv? Kas esinejageen istus teis sünnist saati sees?

Lapsena olin hästi tagasihoidlik, mulle ei meeldinud võõrastega rääkida. Meil oli peres seitse last – mul on neli venda ja kaks õde, ise olen neljas laps. Pere pakkus mulle kõike, sain oma suhtlemisvajaduse omade keskel rahuldatud. Aga kui oli vaja laval esineda, laulda või viiulit mängida, siis seda ma ei kartnud. Laval olen end alati hästi tundnud, oma esimese sooloesinemise tegin viieaastaselt.

Meil on väga kokkuhoidev pere. Ema on 68-aastane toimekas ja heas mõttes organiseerija naine, kes kannab näiteks seniajani kõrget kontsa. Ta oli raamatupidaja ja on laste kõrvalt eluaeg tööl käinud. Isa töötas freesijana, stagnaajal teenis sel alal väga hästi. Isa ehitas meile ise kahekorruseline korraliku maja, meil kõigil oli oma tuba ja maja ümber aed. Olen väga tänulik oma vanematele, et nad on niimoodi meid üles kasvatanud.

Oma ema tohutust töökoormusest sain aru alles siis, kui mul endal laps sündis. Imetlen tema müstilist töövõimet – alati olid meil toad korras, väga hea toit laual...  mu ema on õppinud kondiitriks.

Ta kattis iga kord kõigile lastele heast-paremast lookas sünnipäevalaua, lisaks kingitused. Isa tegi ka selleks palju tööd, et lastel oleks kõik, mis me vajasime.

Kui kogu perega vanemate juures Tartus kokku saame, on meid kokku 36 inimest – 16 lapselast ja üks lapselapselaps.

Olete oma suurest perest seni kõige eredam väljalendaja?

Kõik mu õed ja vennad on silmapaistvad inimesed ja elus hästi hakkama saanud. Kõik on leidnud oma ala, kus nad on jõudnud tippu, kõigil on pered ja oma elamised. Nooremad vennad tegutsevad meditsiini valdkonnas, üks vendadest töötab onkoloogina, õed on muusikud – noorim on viiulipedagoog, vanem õde õppinud koorijuhtimist, vanemad vennad tegelevad ehitusega, neil on oma firmad.

Teil endal on ainult üks poeg. Vähevõitu.

Seni on jah üks. Tahaksin kindlasti veel lapsi saada. Veidi on aega veel.
Lavainimesele tähendab lapseootus pausi karjääris, rasedana Cleopatra riskantseid hüppeid ja jooksu ju ei tee...

Kui ootasin poega, mängisin «Carmenis» Mercedest, mul oli korralik kõht ees juba. Väga palju tantsu selles tükis ei olnud, ent esineja lahkub lavalt pimedasse lavatagusesse ja kui seal komistasin, siis otsustasingi, et aitab sellisest riskeerimisest!

Kontserte saab anda ka seitsmendat kuud rasedana, aga etendusi mitte. Mängisin väikese beebiga Saksamaal Tuhkatriinut, laps oli lava vaheaegadel rinna otsas, ema oli kaasas, kes aitas.
Paari aastat ei saaks ma kindlasti aega maha võtta. On vaja end uuesti kiiresti vormi viia, lapse kõrvalt peab alguses lavakoormust vähendama, beebiaeg peab kindlasti jääma. Aga mingit plaanimajandust meil pole, lapsed saadetakse ju Jumala poolt. Kõik on tema kätes.

Kui palju te päevas Jumala peale mõtlete?

Elan iga hetke koos temaga, see on pidev suhtlemine, dialoog. See suhe hoiab mind õiges olemises ja elamises. Ka mu abikaasa usub Jumalat. Me kohtusimegi kuusteist aastat tagasi kristlike noorte piiblipäevadel. Tahtsin endale kristliku taustaga meest, sest see on mulle väga oluline. Mul oli see õnn.

Kuulute mõlemad baptisti kogudusse?

Praegu enam mitte. Kuulusin Tartu Salemi kogudusse, Tallinna kolides hakkasime otsima kogudust ja leidsime Valguse Tee vabakoguduse Pirital, kus Mart Metsala on pastoriks. See on meie vaimne kodu, meile kõige hingelähedasem.

On usk seadnud te elule ka piiranguid, näiteks ei tohi tarvitada alkoholi?

Piibel ei räägi sellest, et alkoholi tarvitamine on keelatud. Jeesus muutis vee veiniks, käisin hiljuti Iisraelis – vein on seal sabati õhtusöögil väga oluline osa, pereisa võtab ja õnnistab veini, see on osaduse märk. See ei ole taunitav, aga sellel kõigel on omad reeglid.

Loete peres ka söögipalvet?

Jah. Seda loeb see, kes parasjagu tahab või kellel palutakse. Kui kutsun abikaasa vanemad ja õed-vennad peredega, siis tavaliselt loeb seda kõige vanem meesterahvas. Meie pere elustiili hulka kuulub ka igapühapäevane kirikuskäimine.

Kui pikka aega on olnud tööperioodid ja ma ei jõua kirikusse, siis elan põhimõtte järgi, et inimesel peab olema üks hingamispäev. Võtan selleks esmaspäeva, mil kuulan internetist pühapäevaseid jutlusi. See on hädavariant, et hoida oma vaim värske ja arengus.

Miks teie arvates tänapäeva Estonia primadonnasid nägu- ja nimepidi ei tunta? Vanasti teadis Anu Kaalu ja Margarita Voitest iga koolijüts.

Anu Kaal on superlaulja, samamoodi Margarita Voites. Kui olin väike, vaatasin neid telekast. Aga seda, kuidas mina laulan, praegu telekast ei näidata. See ongi põhjus. Need, kes on teatris käinud, teavad soliste väga hästi, aga ooperikülastajate protsent on meil ju küllalt väike.

Kui mu abikaasa käis Soomes tööasju ajamas, ütles ta tagasi tulles, et olen Soomes tuntum kui Eestis. Kõik tulid mehele ütlema, et teame-teame, teie naine on Estonias primadonna, küsisid mu mehelt autogrammigi. Suur osa meie publikust on soomlased. Mis on super, sest seetõttu on ka saalid kogu aeg täis.

Kui tihti olete meie põhjamaiselt kargelt publikult saanud pärast õnnestunud
aariat aplausi või braavo-hüüdeid?


On olnud juhtumeid. Pärast «Carmeni» etendust kargas üks eesti mees püsti ja karjus braavo. See oli super, muidugi see meeldib artistidele.

Kui tegime «Boheemi» etendust, kus Mu­setta roll on küllalt särav – palju rõõmu ja glamuuri –, siis nende aariate peale ka väga braavotati. «Julius Caesari» esietendusel kõlasid «braavod» ja hüüded pärast igat Cleopatra aariat, ja pärast viimast, kõige raskemat, ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda. Etenduse lõpus tõusis publik püsti ja juubeldas, see oli tunnustus kogu meie trupile, iga kolleegi töö on ülioluline etenduse õnnestumiseks, hea on tunda positiivset tiimitunnet.

Mis on olnud teie suurimad lavaapsud ja -hirmud?

Kukkunud ma õnneks ei ole, aga orkestrisse on asjad lennanud küll ja küll. Näiteks «Carmenis» seob Jose mul käed kinni,  pean köie ise lahti purema ning sellega ohvitserile vastu nägu virutama.

Aga ma ei saa ju talle vastu nägu virutada, pean natuke mööda viskama, ja kui ta ei suuda seda kinni püüda, lendab köis libedale lavale ning sealt otse orkestriauku. Orkestrandid juba teavad seda kohta ja valmistuvad köit püüdma, kui see on kellegi poogna otsa kukkunud.

«Napoleoni» etenduses mängisin Josephine’i, seal pidin apelsine püüdma. Napoleon jonnis ja viskas puuvilju lavale laiali, apelsinid veeresid aga pidevalt orkestrisse, kust need rõõmuga lavale tagasi visati. Publik naeris nii, et kõhud kõveras. Lavaauku on ka mõõkasid lennanud.

«Julius Caesari» lavakujundus on üks kõige raskemaid. Laval on suured liivaluidete kaared, pead kogu aeg eri tasanditel kõndima ja jooksma. Proovis on järjest inimesed kukkunud. Meil on Caesariga, keda mängib Monika-Evelin Liiv, üks armustseen kõige kõrgema laineharja peal, kust vaatad alla lavakuristikku.

Viimane kord proovis Monika ütleski, et ta ei julgenud mulle üldse lähedale tulla, sest kartis, et ma kukun alla. Tema laulab sama stseeni ajal tehniliselt väga rasket aariat.

Maailmas ei ole see ooperilavadel midagi uut, ent ikkagi – mis tunne on mängida armusuhet naisega, kes mängib jõulist meest?

Julius Caesar on oma kostüümis mehena väga usutav. Hääleliselt samuti. Vaatajale jääb mehe ja naise mulje. Ooper ei ole nagu Hollywoodi film, kus on ehedad voodistseenid, ooper on küllalt tinglik, meil on ilus armastusstseen, mis, ma loodan, mõjub usutavalt. Metsosopranitel on sageli nn püksrollid, peamegi mehi mängima.

Mozartil ja Richard Straussil on mitu ooperit, kus metsosopranid etendavad mehi, ooperilaval on see täitsa tavaline. Hea, kui on suudetud see grimmi ja kostüümiga usutavaks muuta.

Helen, milline te emana olete?

Emana olen hellitaja. Püüan oma poja Stefaniga nii palju ja nii lähedalt suhelda, et ta tunneb end turvaliselt. Nüüd ta hakkab sellest musitamise ja kallistamise east välja kasvama. Kui mul on olnud pikad tööpäevad, siis ta tuleb mulle kaissu, loeme enne magamajäämist piiblit ning arutame asju, koos teeme ka õhtupalve. Laps ootab seda alati. See on hästi armas!
Olen nii tänulik, et selline imearmas laps on antud meie juurde elama.

Millega teie abikaasa tegeleb?

Mu abikaasa Madis Lokuta on eraettevõtja, tema firma Finetrek müüb tööstusautomaatika seadmeid. Ta on muu hulgas väga lavaline inimene, õppinud muusikakoolis trompetit, laulab väga hästi. Ta on kohal igal mu esietendusel ja käib mu kontsertidel. Ootan alati tema järelarutelu ja hinnanguid, see on väga tähtis.

Tavaliselt kipuvad abikaasad ja elukaaslased olema kõige kõvemad kriitikud. Kuidas teil?

Mu abikaasa on aru saanud, et kohe pärast etendust ei tohi midagi kriitilist öelda, see on kõige suurem viga, mida teha.

Sellisel hetkel on inimene kõige avatum ja haavatavam, sest olen laval kõik andnud. Tuleb öelda: vau, hästi! Ja seda ta oskab teha.

Kui on midagi, mille üle arutada, teeb ta seda mõne päeva jooksul. Ta oskab hoida ja kiita oma naist ning panna mind tundma, et olen eriline. Saan aru, et ta on mu üle uhke. Selline toetus annab hästi palju enesekindlust.

CV
Helen Lokuta


sündinud 12. aprillil 1975 Tartus

Haridus:
Tartu 7. keskkool (muusikakallakuga klass)
Tartu lastemuusikakool
Tartu H. Elleri nim muusikakool
Eesti Muusikaakadeemia
Saksamaa Karlsruhe muusikakõrgkool ja sealne ooperikõrgkool
Magistriõpingud Eesti Muusikaakadeemias prof Jaakko Ryhahäneni juures (2006–2008)
Töö:
Vabakutseline solist 2001. aastast
Rahvusooperi Estonia solist 2006. aastast
Osaleb Tõnu Kaljuste projektiteatris Nargen Opera 2004. aastast
Töötanud Karlsruhe ooperiteatri ooperistuudios (Rossini «Tuhkatriinu» nimiosas); 2007 debüteeris Läti rahvusooperis Polina rolliga Tšaikovski «Padaemandas»; 2009 töötas Tampere Ooperis
Osalenud solistina mitmete suurvormide ettekannetel
Valik rolle:
Carmen (Bizet’ «Carmen»), Angelina (Rossini «Tuhkatriinu»), Cleopatra (Händeli «Julius Caesar»), Brangäne (Wagneri «Tristan ja  Isolde»), Polina (Tšaikovski «Padaemand»), Dorabella (Mozarti «Così fan tutte»

2005 pälvis Pille Lille Muusikute Toetusfondi aasta noore muusiku tiitli, 2006 Eesti Teatriliidu aastaauhinna, 2011 SEB publikupreemia

Abielus ettevõtja Madis Lokutaga, poeg Stefan (9)

Arvamus

Juko-Mart Kõlar
Õemees, Eesti Muusika Ekspordi tegevjuht

Olen kolme Eesti Muusika Ekspordis töötatud aasta jooksul kokku puutunud väga erinevate artistide ja interpreetidega, kellest Helen on üks fenomenaalsemaid – tema puhul tuleb eriti selgelt esile paeluv kooslus silmapaistvast avaliku elu tegelasest ja heast sõbrast, pereemast ja abikaasast. Hakkasime Lokutatega tihedamalt läbi käima kümmekond aastat tagasi, kui minu abikaasa Maarja, Heleni õde, hoidis Heleni ja Madise poega Stefanit ja mul avanes võimalus nende peret lähemalt tundma õppida.

Mind on alati imestama pannud Heleni võime kiirelt ümber lülituda – etendus sai läbi, nüüd on aeg abikaasa, poja ja sõprade jaoks. Neile, kes ooperi kulissidetaguse eluga igapäevaselt kokku ei puutu, võib sageli hoomamatuks jääda, mida üks etendus või kontsert ooperisolistile tähendab – neil ei tohi olla paremaid või halvemaid päevi, publik ootab alati maksimumi. Kes on näinud Heleni osatäitmisi, need teavad, et ta annab endast laval absoluutselt kõik.

Minul oleks pärast sellist rollitäitmist ainult üks mõte – magama. Aga Helen – kui ta just edasi välja ei lähe – tuleb vastu südaööd koju, paneb kodusemad riided selga, saadab poja laubamusiga magama ja asub külalistele salatit valmistama, osaledes samal ajal aktiivselt vestluses.
Igal talvel saame kogu perega Heleni vanemate juures Tartus kokku, et üheskoos jõule pidada, kirikus käia, laulda ja kingitusi jagada.

Enamasti on kõik Heleni kuus õde-venda peredega kohal, ja nii on meid Tartus üle kolmekümne. Söögilauas käib alati suur melu, lapsed jooksevad edasi-tagasi, kõik räägivad läbisegi, ja aeg-ajalt kõlab sekka Heleni rõkkav naer.

Veidi hiljem leiame ta ülakorruselt lastega lauamänge mängimas või väikestele sugulastele pildiraamatut näitamas. Selles kõiges on midagi talle ainuomast – Helen on suutnud filigraanselt ühendada särava ooperisolisti kutse pereeluga, ta on mõlemas rollis tugev, tegemata kummaski järeleandmisi.

Tagasi üles