Aasta 2012 küsimuste küsimus näib olevat: kui palju eestlasi tegelikult Eestis elab? Kuid rahvaarvust endast on kaks teist küsimust hoopis kõnekamad: 1) kui paljud eestlased on Eestist viimasel ajal lahkunud; 2) milline on meeste-naiste vahekord selles 1991. aasta järgses väljarändes?
Ütlematagi selge, et demograafilised tendentsid omavad väikeses postkommunistlikus demokraatlikus riigis olulist kaalu. Ilm on siin karm ning elatustaset just Luksemburgiga võrrelda ei anna. Ütleks isegi, et pikemas või isegi lähemas plaanis mängivad rahvastikuga seotud arengud Eestis võtmerolli.
Meenutagem, et Läti ja Leedu viimased andmed olid üsna ahastust tekitavad. Baltlased pühivad massiliselt kodumaa tolmu jalge alt.
On mõistetav, et igasugustes edetabelites tavaliselt eesrindlik Eesti on 2012. aasta rahvaloenduse pärast ärevil. Selle tulemused võivad osutuda pöördepunktiks viisile, kuidas riiki tajutakse. Miljon eesti keele kõnelejat on rohkem kui sümboolne — sellest ülespoole jääv arv märgib eesti identiteedi jätkusuutlikkust. Niinimetatud miljonimärgist allpool aga hakkab üürgama punast tuld sähviv alarm.
Eesti on imekaunis riik muljetavaldavate inimestega — kuid siin jääb mõningast kogukonnatunnet vajaka.
Selles peitub ka vastuolu. Teatav Eestile omane alaväärsuskompleks: paljusid kohalikke, eriti just naissoost, ajendab võõrsile minema põhjus, et Eesti ühiskond pole piisavalt maailmale avatud; konservatiivid aga tahavad kohalikku identiteeti justkui katseklaasis hoida, seda iga hinnaga üleilmastumise eest kaitstes. Ja tagajärg? Kosmopoliitsus Eesti moodi jääbki vaid vanalinna-Skype’i-fenomeniks, millest jääb paljudele kohalikele tähelennuks kodumaal napiks.
Tänasest päevast alates soovitaks ma Eestil Hollandi mudelit järgida. See ei ole küll läbinisti ideaalne, kuid on hästi passinud Eesti-suurustele riikidele. Seejuures pole oluline, et hollandi keelt kõnelevaid inimesi on umbes 22 korda rohkem kui eesti keelt kõnelevaid (jah, loen sinna hulka ka ka flaamid).
Minu ettepanek ei kõla küll kõige romantilisemalt, kuid parim viis, kuidas Eesti saab oma noori endaga hoida, on tekitada vaimsus, mis ulatub kaugemale kui vaid rahvuslik uhkus ning isamaalisus.
Luua rahvuslikke piire trotsiv masinavärk (ja teadvus), mille najalt on minek-tulek lihtsam. Ja mis hoopis innustaks inimeste mobiilsust: Eestist küll minnakse, aga siia ka naastakse ja seda seejuures oma juuri kaotamata.
Olla pressivabaduselt maailma tippude seas on hakatuseks küll. Kuid Eesti vajab ka senisest enam lennuühendusi. Peab looma kõikidesse maailmanurkadesse ulatuvad kaubanduslikud suhted. Eestile kuluks ära tublisti enam enda rahvusvahelist kehtestamist. Rohkem avatust välismaalaste kogukondadele, kes samuti Terra Mariana’t oma kodukohaks peavad.
Vajame tunnet, et maailm tuleb Eestisse, isegi siis, kui Eesti maailma ei ulatu. Kõik eespool kirjeldatu aga nõuab teistsugust nägemust, mis peab küündima kaugemale kui IT-firmad, ühetaoline tulumaks ning tasuta traadita internet.
Kättevõidetud iseseisvuse joovastus ei kesta kaua ning Erasmuse põlvkond on tehtud hoopis teisest puust. Enamikule neist jääb siin teenitu alati tunduma piskuna selle kõrval, mida saab teenida välismaal. Londonis pitsabaaris või siis Norras stipendiumina. Giidina Islandil või vabakutselise tõlgina Brasiilias.
Üle lahe Soome on teada-tuntud päästepaat. Eestlaste ankur Läänemeres. Vastupidiselt teistele baltlastele on eestlastel võimalus mitte täielikult ära kaduda. Olla soovi korral alati Eestis ja Eesti lähedal.
Enamik neist on ikka veel oma sünnikohta registreeritud. Tartusse, Haapsalusse või Viljandisse. Piisab vaid laevaga lahe ületamisest, et teenida viis korda rohkem. Kuid Soomes võtab üha enam võimust parempoolne maailmavaade ning võimalik, et selle taluvuslävi ei kannata rohkem kui 50 000 või 60 000 eestlast.
Oodakem siiski ära lõplikud rahvaloenduse tulemused. Kui suur on ikkagi olnud rahvastikukadu? Saab see olema veritsev haav või tühine kriimustus ühe rahva loos? Ja mis küll siis, kui selgub — et rohkem kui 150 000 või 200 000 eestlast elab täna piiri taga? Ja kui kaks kolmandikku neist juhtuvad olema naised?
Kas see teadmine muudaks midagi ametlikus poliitikas? Aga rahvuse kollektiivses eneseteadvuses?
Ma arvaks küll nii. Iga rahvusliku narratiivi puhul on tegu tundliku kulgemisega. Kui rahvaloenduse tulemuste näol saabub karm tõehetk, siis Eesti söakus end muutuvas ajas taasluua saab olema tema tugevus.
Sellest kujuneb oluline murdehetk, üsna kindlasti. Pea jaanalinnu kombel liiva alla peitmine ei vii kuhugi. Et siinsetel ressurssidel on oma piirid, on aeg kindlaks teha ning siis võimendada kõik oma trumbid.
Tõepoolest, mu enda professionaalne kogemus on tõestanud, et Eestit saab võtta maailmanabana, selmet pidada seda kaugeks tühermaaks. Lääs on oluline, kuid ärgem unustagem põhja, lõunat ja ida. Minu nägemuses võiks Eesti olla suurepärane vahepeatus teel Aasiasse.
Ma ei unusta kunagi seda irooniat, millega Eesti diplomaat mind sel samal päeval nöökis, kui olin Tallinnasse elama asunud: «Kui oled ajakirjanik, kes on ära eksinud Eestisse, pead sa küll tõsiselt andekas olema...»
Just nii ongi: tihtipeale saab tühipaljast uskumusest kõik alguse.
*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja vastilmunud «Eesti ilu välimääraja».
Tõlkinud Age Viira