Perekeskuse Sina ja Mina pereterapeudi Marge Vainre sõnul võib lapsena nooremate õdede-vendade eest hoolitsemine ja oma ea kohta liialt suur vastutuskoorem tuua kaasa probleeme täiskasvanuelus, päädides näiteks liigse kontrollivajaduse ja võimukusega.
Suuremates peredes tuleb ikka ette, et väiksemad lapsed jäetakse aeg-ajalt vanemate õdede-vendade hoolde. Kuid kindlasti tuleks seejuures mõelda, kui suur vastutus on lapsele eakohane, kuidas ta ise endaga hakkama saab ning kas ta on valmis oma noorema õe või vennaga mingiks ajaks ka päris omapead koju jääma.
Vainre sõnul võib vanema lapse n-ö lapsehoidjaks jätmine sõltuvalt asjaoludest mõjuda talle kas iseseisvust arendavalt või hoopis traumeeriva kogemusena - näiteks siis, kui lapsed jäetakse liiga kauaks omaette ning neile pole selgitatud, miks vanemad ära on.
«Kui üks laps, reeglina vanim, on pandud sageli noorema(te) eest hoolitsema, kui temalt eeldataksegi mitteeakohast vastutust, kui vanemlik roll kandub kas või osaliselt lastele, siis on tõenäoline ka probleemide kujunemine. Seda juhtub näiteks siis, kui vanemad on sageli ära, vastutusvõimetud,» rääkis pereterapeut, tuues näiteks alkohoolikute pered, kus vanemate funktsioonid ja rollid võivad olla ebaselged või puudulikud.
Sel juhul võtab vanim laps Vainre sõnul tavaliselt enda kanda osa vanema rollist, mis ei ole ilmselgelt kohane laste omavahelistes suhetes. «Kui noorema õe-venna eest hoolitsev suhtumine on loomulik, siis pidev teise pärast muretsemine, söögi, riiete, magamamineku jms korraldamine on ilmselgelt liiast. Samuti ei ole kohane, kui ühel lapsel on õigus teisi karistada, kamandada, premeerida jms,» selgitas ta.
Laps, kes täidab vanematele kohaseid ülesandeid, mida ta oma ea tõttu ei peaks kandma, muutub küll Vainre sõnul kiiremini täiskasvanulikuks, kuid samas on selline vastutus tema jaoks ilmselgelt liialt suur koorem ja pinge.
«Seejuures on sellisel vanemlikke ülesandeid täitval lapsel palju kohustusi, kuid tal pole ju veel vastavat pädevust, valmidust iseseisvaks olemisel, nagu täiskasvanutel. Ta peab lahendama probleeme, otsustama, toimetama asju, mis on talle selgelt üle jõu käivad,» tõdes terapeut.
Paratamatult võetakse sellisest kogemusest midagi kaasa ka oma tuleviku lähisuhetesse. «Mida varasemas eas ja mida rohkem laps on pidanud iseseisvuma ja vastutama teiste eest, seda enam on ta ka sellest mõjutatud. Võib juhtuda, et ta saab kaasa kogemuse, et teisi ei saa usaldada ja teda saadab pidev hirm võimaliku hülgamise ees,» selgitas Vainre.
Kuid on ka neid, kes omandavad keerulise olukorraga toimetulekuviise ja kohanevad. Siiski saavad nooremate õdede-vendade eest hoolitsevatest lastest pereterapeudi sõnul varakult vanemlikustatud lapsed, kes võtavad ka tulevikus enda kanda palju vastutust, mis võib väljenduda ülemäärases sekkumises teiste ellu, liigses kontrollis, võimukuses, domineerivuses või siis ka liialt hoolitsev ja abistav olemises.
«Nii võivad nad leida endale ka tulevikus suhtepartneriks kaaslase, kelle üle nad saavad domineerida ja realiseerida oma võimu, või siis selle, kes on piisavalt vastutusvõimetu, abitu.»
Samas ei pruugi see Vainre sõnul asjaosalistele tingimata probleemi tähendada. «Kui mõlemad on sellega rahul, võib selline kooslus ka toimida. Kui mees, kes pole just eriti pidanud ise otsustama ja vastutama, leiab endale naise, kes on emalikult hoolitsev ja mõlemale see sobib, siis võib suhe ka toimida. Või teine näide, kui mees on isalikult domineeriv ja võimaldab naisel olla ka lapsemeelne, siis võib nendegi suhe olla teineteist täiendav ja tasakaalus.»
***
Mida peaksid lapsevanemad silmas pidama, kui nad on sunnitud mõnikord nooremaid lapsi suurema lapse hoolde jätma?
Marge Vainre:
Igal juhul on vanemate vastutus veenduda, et lapsed tunneksid end turvaliselt.
Kindlasti tuleb arvestada laste vanust ja valmisolekut ilma vanemateta koju jääda. Loomulik on alustada lühiajalisest eemalviibimisest. Väga tähtsad on vanemate selgitused, konkreetsus ja kindlustunde pakkumine.
Lastele tuleb öelda kindel aeg, millal tagasi tullakse, jätta võimalus vanematega kontakti saada kohe, kui lapsed seda vajavad. Vanemate asemel võib olla käe pärast ka keegi teine lähedane inimene.
Vanemad peaksid veenduma, et laps ise on valmis olema iseseisvalt kodus. Kõige hullem, mida teha saab, on minna ära salaja ja jätta laps oma hirmu ja teadmatusega üksi. Lapsed on valmis siis, kui nad nõustuvad üksi olema, teavad, mis on lubatud ja mis mitte, ning mida teha, kui nad abi vajavad.
Üldjoontes on lapsed valmis mõned tunnid üksi kodus olemiseks kooliealiseks saades. Kindlasti on lapsed erinevad ja iga vanem saab oma last tundes tema valmisolekut arvestada.
Ka seda, mis vanuses on vanem laps piisavalt valmis jääma noorema õe-venna hoidjaks, ja omakorda, kui väikese lapsega, on raske öelda, sest see oleneb ka tema varasemast kogemusest, kuivõrd ta on kaasatud olnud väiksemaga toimetamistesse ja kuidas hakkama saanud.