ARVAMUS ⟩ Aleksandr Popov: aitäh, terviseamet, et mind õpetajana õpilastele suureks ohuks nimetate!

Elu25 kolumnist Aleksandr Popov FOTO: Remo Tõnismäe/Elu24

Sellel sügisel täitub minu õpetajaameti teise aastakümne esimene aasta. Ma olen siiani siiras hämmingus, et kunagi leidus keegi, kes arvas, et minusugune odratolgus võiks koolipapaks saada. Aga selliseid inimesi leidus. Ja nii ma sellele ametirajale astusin. Alguses oli see teekond pehmelt öeldes konarlik. Kivid ja kännud on Männi pargis jalutajatele – tõsine totu võtab ikka Tuukri tänava jagu vesitõkkeid ette.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Minu õpetajaks olemise aja jooksul on mulle osaks saanud erisuguseid hinnanguid ja silte, mis lähtuvad nii isiklikust tajust kui ka välistest teguritest. Mäletan, kuidas Katrin Pautsi raamatut «Öömees» lugedes tundsin ma selle ühele tegelaskujule – külakooli noorele meesõpetajale – siiralt ja südamest kaasa, kui raamatu alguspeatükkides (vist oli teine peatükk, aga mälu pole enam see ...) leidis aset stseen, kus ta oma abikaasalt nooruslikult väljendudes «puid alla sai». Seda kõike sellepärast, et ei olevat see ikka õige mehetöö õpetaja olla. Mida kõike inimesed sellisest mehest küll mõtlevad, kes raha teenimise asemel kooli õpetajaks läheb. Mis ta seal muud ikka teeb, kui kiimleb ja perverssustele mõtleb. Tahab noori naisi vahtida teine, mis muud!

Katrin Pautsi raamatus kirjeldatu tõi mulle silme ette kunagi nähtud Kinoteatri etenduse «Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine», kus varalahkunud kolleeg Priit Kruus väga humoorikalt õpetaja argipäevamurede üle nalja viskas ja oma kunagist õpetajat meenutas. Mäletan, et istusin tollal veel noore ja rohelise õpetajana kino Sõprus saalis ja ei suutnud naeru pidada. Kaasvaatajad arvasid kindlasti, et tegu on kas väga imeliku inimesega või on see tüüp aines – kunztivärk, mis muud. Aga tõsi ta oli, et iga viimne kui stseen Priidu esituses puudutas mu hingekeeli rohkem, kui minusugune tohman seda kirjeldada oskaks.

Tagasi üles
Back